7.7 C
Rapla
Pühapäev, 2 okt. 2022
spot_imgspot_img

Kultuurilisa KUKITEMUKI: Märt Avandi: Mulle läheb kõige rohkem hinge hästi mängitud psühholoogiline draama

See näidend “Anne lahkub Annelinnast” on kirjutatud sind, Märt, ja Maarja Mitt-Pichenit silmas pidades. Kas sul tuli ka Ivar Põlluga juttu, miks just teid lavapartneriteks valiti, miks just teile see tükk kirjutati?


See oli umbes kahe-kolme aasta tagune aeg, kui Maarja oma esialgse mõttega sellest lavastusest Ivari jutule läks. Aga alguspunktis oli see mõte hoopis teistsugune, milline täpselt, ei oska ma kirjeldada. Igaljuhul sellisena, milliseks see lavastus on lõpp-produktina saanud, erineb see oluliselt sellest, millest Maarja esialgu Ivariga rääkis. See, et mina sinna liitusin, on kaunis hiljutine nähtus. Kuskil sügisel, kui “Kremli ööbikud” olid läbi, andsin teada Uuele Teatrile, et kui te vähegi soovite mind oma ridades näha, siis ma tulen hea meelega. See teater mulle väga meeldib. Seal on väga mõnus õhkkond ja väga ägedad inimesed. Nii see asi siis lõpuks kujunes.

Kas on kuidagi teistmoodi sellise materjaliga töötada, kui tead, et dramaturg on kujutanud sind laval?
Ilmselt oli see näidend Ivaril juba kuidagipidi pooleli, kui mina sinna paati sattusin. Aga üldiselt ei ole, kuigi ma saan aru, et sellel mehel, keda ma mängin, on küll minuga sarnaseid jooni.

Kui pikk selle lavastuse prooviperiood oli?
Natuke üle kuu aja. See on suhteliselt lühike aeg, aga arvestades, et ainult kaks näitlejat on laval, siis sellest piisab küll.

Mis oli selle lavastuse puhul sinu jaoks kõige suurem väljakutse?
Väga keeruline küsimus, ma ei oska sellele mitte midagi vastata. See on minu töö, see on iga kord väljakutse.

Kas see, et pead 1,5 tundi järjest laval olema ja n-ö hingamispausi vahel ei ole, sinu jaoks väljakutse pole?
See on keeruline muidugi, aga see pole midagi uut. Sellises olukorras ma olen varemgi olnud ja korduvalt.

Mis teemad sind ennast teatrivaatajana puudutavad? Mida sa tahad teatris vaadata? Kui palju sa ise üldse teatrisse jõuad?
Ma jõuan kaunis harva – see on vist näitlejatele üsna iseloomulik, kuigi see pole kuldreegel. Mina jõuan harva, sest etendusi on endal väga palju ja lisaks veel ka kontserte ja muid tegemisi. Ja kui see üks vaba õhtu ka on nädalas, siis ma oma laste arvelt teatrisse ei lähe. Seda, et teatrisse minek ette võetakse, juhtub võib-olla paaris kuus korra.
Olen teatri mõistes kogu aeg, ja see ainult süveneb, olnud vanamoodne. Mulle läheb kõige rohkem hinge ja kõige rohkem puudutab ja raputab hästi mängitud psühholoogiline draama. Ka mu enda töödest on mulle kõige südamelähedasemad sellised tööd, mis on Eugene O’Neilli ja Tennessee Williamsi kirjutatud. Ja “Aadama õunad”, mis on samuti psühholoogiline draama, kuigi natuke kiiksuga ja omanäoline.
Nii et nii minu enda vaadatud kui ka mängitud tükkidest läheb mulle ikkagi kõige enam korda psühholoogiline draama.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised