3.3 C
Rapla
Kolmapäev, 29 sept. 2021

Lisaleht Koduloolane: Õpi, õpi hoolega, siis saad kohvi koorega – eesti vanasõna

Anne Ummalas

Kui meil tänapäeval tekib vajadus või soov midagi uut käsitöö vallas õppida, avame raamatu või interneti, otsime mõne veebilehe, loeme kellegi blogi või vaatame videot. Nii on lausa kogu maailm meie elutoas, Ameerikast Jaapanini.

Saame otsida korraldatavaid kursusi, end sinna registreerida ning vajalikud teadmised ja oskused kiirelt kätte saada. Raamatupoodide käsitöö ja kokanduse teemariiulid võtavad enda alla suure osa hobikirjandusest. Käsitööraamatute hulgas on nii muu maailma tõlkeid kui ka palju Eesti oma autorite kirjutatuid. Teemade ringki päris lai.
Kuidas aga varem, emade-vanaemade ja veelgi kaugemal ajal käsitööd ja kokkamist õpiti?
Oma lapsepõlvest mäletan, et oli aasta nii 1984 või 1985, kui minu ema Kabalas (Lenini-nimeline kolhoos) käis, koos muidugi paljude teistega, kokanduskursustel, mida viis läbi kohaliku lasteaia kokk Asta Paavel. Asta oli olnud akuraatne daam, õpetas peenemaid toitusid, kui tavapäraselt kodudes tehti. Kursus kestis kogu talve. Alguses käidi koos ühe kortermaja tühjana seisvas korteris, suuremad asjad aga tehti kolhoosi sööklas. Õpiti tegema kringleid, õunastruudlit, kala taignas, täidetud kala, piparkoogitainast ja ka boršisuppi. (Asta õpetuse järgi peab peedid enne supile lisamist eraldi koos sibulaga läbi kuumutama, siis jääb supile ka ilus värv. Kui lisad peedi kohe koos teiste köögiviljadega, on supi värvus „nagu nõudepesuveel“.)
Kabalas, nagu paljudes teisteski kolhoosikeskustes, tegutsesid ka käsitööringid, laulukoorid ja tantsurühmad. Kolhoosikorda võib kiruda erinevate nurkade alt, aga juhid olid siiski kultuurilembesed ja võimaldasid oma töötajatele ka mitmekülgseid ja kasulikke vabaaja veetmise viise.
Kohalikud kokandus- ja käsitöökursused ei olnud siiski kolhoosiesimeeste väljamõeldud õppimise vorm. Juba 20. sajandi alguses ja edasi 1920-30-ndatel aastatel, kui olid loodud ja hoog sees erinevatel perenaiste ja naisseltsidel, toimusid käsitöö- ja kokanduskursused. Nende eesmärk oli ikka noore Eesti riigi paremale järjele aitamine. Oli ja on ju Eesti põllumajanduslik riik.
Meie inimeste põhiline sissetulek oli põllumajandussaadused, mida omas talus kasvatati. Mida paremal järjel oli eesti talu, seda paremal järjel oli riik (see igipõline tõde võiks ka tänapäeval kehtida). Noortele ja vanadele taluperenaistele õpetati, kuidas aeda pidada – uusi ja meile sobilikke taimeliike ja sorte kasvatada, kuidas tervislikult süüa teha, kuidas ilusat ja peent käsi- ja õmblustööd teha, kuni lastekasvatuseni välja.
Ka riiklik hariduspoliitika soosis kodumajanduse õpetamist. Lisaks tavapärastele ainetele õpetati tüdrukutele koolis käsitööd. Juba 19. sajandil õpetasid talurahvakoolides koolmeistrite abikaasad tütarlastele kudumist ja ketramist ning ka peenemat näputööd.
Kõiki neid õpetusi ja kursusi sai läbi viia vaid siis, kui oli keegi, kes teadis teistest rohkem, kes oli ise kusagil uuemaid teemasid õppinud. Tavaliselt olid need naised käinud ise kodumajanduskoolides. Kuulus Lip-Lapi Aiatöö ja Majapidamiskool, esimene omataoline, asutati 1910. aastal Marie Sapase poolt. Järgnesid juba paljud teised, muuhulgas ka Kehtna Kõrgem Tütarlastekool (loodud 1925), mis oli riiklik kool. Siin õpetati õpetajaid teiste koolide jaoks. Aga muuhulgas korraldati Kehtnas ka lühiajalisemaid kursusi, millest said osa võtta ka ümbruskonna talude tütred.
Väiksemaid kodumajanduskoole oli meie maakonnas veel teisigi – Kuusikul, Orgital – ning külakoolides sai õppida nn täienduskoolis (alates 1920 külakoolide juurde loodud) kõiki kodumajanduseks vajalikke oskusi. Kuna selliste koolide õpetajad olid õppinud näiteks kudumist ühelt õpetajalt, siis hakkasidki siitmaalt taanduma piirkondlikud erinevused ka tehnikates ja tikkimismustrites. Õpetati edasi ju seda, mida ise teati ja osati.
Aga enne kui inimkond kollektiivse õppimiseni jõudis, oli tähtis üksus enda pere. Pere ellujäämine karmis kliimas sõltus sellest, kui palju oli peres töökäsi ja kui hästi suudeti majandada. Kõik eluks vajalikud oskused on alates muinasajast andnud meile pereringis vanemad. Kindlalt sooliste erinevustega: poistele õpetasid töid mehed, tüdrukutele naised. Õpe käis kõige lihtsamal viisil: üks näitas ette ja teine tegi järele. Nii palju ja hoolsalt kui tegi, nii heaks meistriks ta ka sai.
Nii levisid oskused kitsalt piirkondlikult, 19. sajandi esimesest poolest näeme muuseumides veel väga erinevaid sokikandasid, mis kollektiivse õppimisega ära kadusid. Nõukaajal oskasime vaid saksakanda kududa, sest Clarie Halliku 1957. aastal ilmunud silmuskudumise raamat on olnud paljudele ainus õpetus oma 30 aasta jooksul. Ja oligi väga hea raamat, põhitõed kehtivad siiani.
Praeguseks on juba väga palju erinevaid raamatuid välja antud ja igalühel meist on raamaturiiulis neid omajagu. Just nüüd, kui me peame rohkem koduseinte vahel püsima, vaata oma riiul üle ja leiad sealt kindlasti midagi põnevat. Koristamise käigus selgub võib-olla, et sa ei vajagi enam mõnda, aga kellelegi on see jälle väga vajalik teos. Oma ülearused raamatud paku teistele, selleks on tänuväärne keskkond raamatuvahetus.ee, kus saab tasuta raamatuid vahetada.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised