21.1 C
Rapla
Neljapäev, 18 juuli 2024
LisalehtLisaleht Käsitöölane: Suitsusaunad kätkevad endas mitmeid tavasid ja kombeid

Lisaleht Käsitöölane: Suitsusaunad kätkevad endas mitmeid tavasid ja kombeid

Helerin Väronen

Üks inimene, kes suitsusaunu ja sellega kaasnevaid tavasid ja kombeid päris hästi tunneb, on Põlvamaal Kaagveres Hino talus elav Epp Margna. Rohkem on ta küll tuntud kunstnikuna, kelle looming jaguneb üldjoontes kaheks – erinevate trükiste ja loodusekspositsioonide jaoks tehtavad liigijoonised ning omalooming, mis on samuti kantud loodusest ja põliskultuurist.

Rääkisime Epuga laupäeval, mis traditsiooniliselt ongi eestlase jaoks olnud saunategemise päev. Suitsusaun oli Epul just kütte pandud. Istusime purdele, millest ühele poole jäigi saun ning teisele poole tiik, kus saunalised end jahutamas saavad käia.
Kohe alguses sõnas Epp, et Raplamaal polegi ajalooliselt väga suitsusaunasid olnud, kuna seda peeti siinse võimu järgi paganlikuks paigaks. Kuid ega see tähenda, et siinsed inimesed vanasti räpased olid. Kesk-Eestis kasutati pesemiseks rehetuba, kus suurel reheahjul aeti vesi kuumaks ja pesti end suurtes tünnides kesk rehielamut või siis suvisel ajal väljas.
Nüüdsel ajal on tekkinud suitsusaunasid ka aladel, kus varem polnud praktiliselt ühtegi, tänu sellele, et neist räägitakse Võrumaa ja UNESCO kultuuripärandi nimistu kontekstis palju. Enamasti leidub neid küll turismitaludes.
Epp rääkis, et Võrumaa kõrval on saared, Lääne- ja Põhja-Eesti need kohad, kus on samuti päris palju suitsusaunu olnud. Kuid kui ta koos abikaasa Toomas Kalvega kümmekond aastat tagasi Saaremaal ja Hiiumaal suitsusaunu kaardistamas käis, oli näha, et võrreldes Tamara Habichti 1970-ndate aastate uurimusega on väga paljud sealsed saunad siiski kadunud.
Saartel saigi kõik alles jäänud suitsusaunad üles otsida, aga Võrumaal ei oleks see Epu sõnul võimalik, kuna seal on neid palju rohkem. Suure osa kaardistasid Epp ja Toomas aastaid tagasi, kuid ka nüüd saab soovi korral oma vanast või uuest suitsusaunast teatada ja seda Võru Instituudi alla kuuluval lehel www.savvusann.ee. Kogutavad andmed on konfidentsiaalsed, kogutakse vaid seda infot, kui palju ja kus kandis saunad asuvad.
Huvi suitsusaunade vastu tekkis Epul umbes 20 aastat tagasi. „See suitsusauna teema kerkis üles ühes sõpruskonnas. Nende talus Mulgimaal oli omal ajal ehitatud suitsusaun ja kuidagi tuli jutuks, et kui palju neid veel on, ja tekkis huvi, kas neid jääb vähemaks. See oli veel see aeg, kui ei olnud seda buumi, et neid oleks väga palju juurde ehitatud, ja turisminduses ei olnud ka veel sellist suunda.
Mõte hakkas kerima, et võiks uurida, mingi pildi saada, kui palju suitsusaunasid alles on. Me võtsime Toomasega selle uurida, kuna meile pakkus endale ka huvi, juba sellepärast, et olime just siia tallu kolinud ja tahtsime kunagi endale ka suitsusauna ehitada,“ rääkis Epp.
„Tihtipeale on niimoodi, et ühel ajal hakkavad erinevates inimestes samad ideed idanema. Samal ajal oli Eda Veerojal sama teema hinge peal ja siis koondusid need mõtted Võru Instituudi ümber, millega saunakultuuri teema hästi haakus. See oli lahe, tundus, et õige hetk oli käes ja põlised saunavanad võtsid ka end kokku ja panid ette, et kas võtate käsile või ei võta,“ sõnas Epp naerdes.
Suitsusaunade uurimine nõudis ka taotluse tegemisi kultuurkapitalile, sest kui midagi teha, on see ikka seotud kulutustega. Epp meenutas, et päris raske oli just Tallinna inimestele selgeks teha, mis asi see üldse on ja et suitsusaun on oluline. See selgitamine on siiamaani vahel keeruline.
Hulk aastaid käisid nad Toomasega suitsusaunasid kaardistamas, mõõtmas ja pildistamas. Ühel hetkel tuli ka Võru Instituut appi ja ühiselt anti 2012. aastal välja Võrumaa suitsusaunu tutvustav raamat „Mi uma savvusann“. Epu jaoks võttis instituut just õigel ajal selle asja vedada, kuna ta ise oli väsinud pidevast seletamisest, mis asi on suitsusaun ja miks see on oluline osa meie kultuurist.
„Paljud pole elu sees suitsusaunas käinud ja kui on käinud, siis võib-olla on see halvasti köetud ja karmune,“ sõnas Epp ja seletas, et karmune öeldakse sauna kohta siis, kui seal on vingu lõhna tunda, silmad hakkavad kipitama ja kurku tekkib mõrkjas maitse. Karm ehk ving tekib sauna siis, kui see on halvasti köetud või kui on liiga vara sauna mindud, enne suitsu välja tuulutamist.
Suitsusauna kütmisel on oma nipid, mida kütja teadma peab. Näiteks iga puu kütmiseks ei sobi. Okaspuu ei sobi üldse ja kõik lehtpuudki ei sobi. Kask näiteks ei sobi, kuna annab tõrva ja tekitab karmu. Võrumaal on üldine tava, et köetakse ainult lepaga.
„Kui on vale puuga köetud ja niimoodi, et põlemine on hingitsev, siis tekib ka pigi rohkem. Siis ongi kogemus ebameeldiv. Ei saagi ju mõnu olla, kui kurk kipitab ja silmad jooksevad vett. Sellised kogemused rikuvad selle teadmise ära, miks saun hea on,“ sõnas Epp.
Hea sauna eeldus on ka see, et saunal lastakse mõni aeg pärast kütmist seista. Väikese sauna puhul on see umbes tunnike, suurema puhul paar tundi. Ka kütmise aeg oleneb sauna suurusest ja mõningal määral ilmast. Epp ise arvestab, et kella ühest paneb ta sauna küdema ja kella kuuest saab sauna. Talvel pakasega alustab ta kütmisega tunnike varem. Puude kulu ei ole Epu arvates suitsusaunas suurem kui Soome saunas, vähemalt väikese sauna puhul kulub puid isegi vähem.
„Iga saun on ikka täiesti erinev. Iga peremees tunneb oma sauna kõige paremini ja teab, kuidas seda kütta. Suitsusaunaga on väga keeruline kellelegi öelda, et mine küta saun ära. Soome saunal paned lihtsalt puid alla, siin aga peab täpselt teadma, kui tihti pead puid alla panema ja kui palju, mismoodi sul need õhuavad on, kui palju uksed või aken lahti peab olema.
Aga kui kõik selge on, siis ei ole see mingi kunst, on isegi lihtsam kütta kui Soome sauna,“ sõnas Epp.

Tavad ja kombed suitsusaunas käimisel

Tegelikult on ka Soomes suitsusaunad olemas olnud, kuid seal ei ole need nii hästi säilinud ja traditsioon ei ole enam elujõuline. Soomes on ka suitsusauna muuseum Muurames olnud, mis praegu on küll kinni, kuid mida üritatakse uues kohas taas ellu äratada. Muuseumi mõtet on ka Eestis arutatud, just suitsusauna mõttetalgutel, kui on jutuks olnud, mida saaks veel teha, et pärand säiliks ja kuidas tekitada nii välis- kui ka siseturistide huvi selle vastu.
Muuseumi ülalpidamine on kulukas, kuid õnneks on mitmed turismitalud natuke sellise tööga tegelenud. Näiteks on Rõuges Saunamaa, mis on koondanud oma territooriumile erinevaid saunasid alates suitsusaunast kuni tünnisaunadeni välja. Võrumaal on ka läbi viidud koolitusi turismitalupidajatele, kuidas turiste suitsusaunadesse vastu võtta, milline on sobilik käitumine saunas ja milline mitte, rääkis Epp. Näiteks nõukogude ajal levis jõudsalt saunapidude kultuur, kuid see kohe kindlasti suitsusaunadega kokku ei käi.
Rääkides enda saunast, sõnas Epp, et kui nad olid Toomasega teiste saunasid mõõtnud ja pildistanud, oli neil piisavalt teoreetilisi teadmisi, et endale saun ehitada. Pärast seda võttis Eesti Energia liinidealuseid puhtaks, sealhulgas raiuti haabasid. Haavapalk on aga saunaehituseks ideaalne, kuna ei anna mingisugust kõrvallõhna ega -maitset.
Algul oli Epu ja Toomase soov ehitada traditsiooniline maa peal olev palksaun, kuid palkehitus on täiesti omaette maailm. Epp rääkis naerdes, et suure hurraaga nad küll alustasid, tegid talgupäevad ja said esimesed paar palgiringi ära tehtud, kuid see oli nii ajakulukas, et samas stiilis jätkates oleksid nad alles 20 aasta pärast sauna valmis saanud. Selleks ajaks olid nad ka juba mõõtnud ja pildistanud kolme poolkoobassauna. See tundus väga ökonoomne ja oligi olnud omal ajal odavam, n-ö vaese mehe saun. Maa sisse tegemine ei nõua ka jämedat palki, nii et Epu ja Toomase saun valmis poolpalkidest ja osaliselt künka sisse ehitatuna, mis aitab ka sooja hoida.
Nii nüüd kui ka vanasti oli tavaks, et mitte iga pere ei kütnud iga nädal sauna, vaid käidi kordamööda üksteise saunades, eriti just talvisel ajal. Soojemal ajal ja suuremate tööde ajal seda tava ei olnud ja sauna köeti tihedamalt.
Kellegi juurde suitsusauna minnes tasub uurida, milliseid pesuvahendeid kasutada lubatakse. On saunu, kus ei lubata üldse mitte mingeid šampoone ega seepe, ainult vihtlemise ja mee-soola seguga puhastatakse nahka. Epu ja Toomase saunas nii ranged reeglid ei ole, pead saab pesta ja seebiks on üldjuhul Epu enda tehtud seep. Suitsusaunas ei sobi ka erinevaid õlisid kasutada, ainult pidulikuma sauna puhul võib törtsu õlut leilivette lisada.
Suitsusaunas käimise tavasid on palju ja need võisid perekonniti erineda. Näiteks ei ole ühest tava, et naised läksid enne mehi sauna või vastupidi. Igapäevase saunaskäimisega olid seotud ka teatavad rituaalid, näiteks sauna tervitamine, ja kui pererahvas juba saunas oli ja keegi lisandus, oli levinud ütlemine „Jummal sekka“. „Ja lõpuks, kui oldi end äravihelnud, olemine kergeks saanud ja aastad mahaleilitatud, siis tänati sauna,“ lisas Epp.
Aastaringi tähtpäevadest olid pööripäevad oluline aeg, kui kindlasti sauna tehti. Eluringi tähtpäevadest oli sündimine sageli saunaga seotud, kuna kuum vesi oli seal olemas ning vaatamata sellele, et saun näeb välja must ja tume, on tegemist väga steriilse keskkonnaga, kus pisikud naljalt ei levi. Ka surija viidi pesemiseks sauna, nii et elu algas ja lõppes saunas. Lisaks oli saunal oluline roll täiskasvanuks saamisel ja pulmatraditsioonides. Näiteks köeti noorpaarile tihti külma ja vingust sauna, mis pidi siis näitama, kuidas nad koos eluraskustega toime tulevad.
Omaette suur teema seoses saunaga on liha suitsutamine, milles piirkonniti ja külati on traditsioonid erinevad. Saunaga koos on käinud ka õllejoomine, kuid seda siiski väikeses koguses, suured kogused ja kanged joogid saunaga kokku ei käi.
Saunaga seoses tuleb ette ka naljakaid seiku. Epp meenutas, kuidas Võrumaal suitsusaunade kohta uurides rääkisid inimesed lugusid sõjaajal tulnud räpastest ja väsinud Saksa sõduritest, kellele pererahvas sauna kütnud. Sõdurid ei julgenud isegi saapaid saunas jalast võtta, kuna nii must ja tume oli see koht. Eks oskamatu inimene võibki end suitsusaunas liiga hoogsalt viheldes hoopis ära määrida ja nagu tont saunast väljuda.
Hino talu suitsusauna satuvad vahel ka Jaapani turistid. Eriti agaralt käiakse erinevate ajakirjade ja lehtede jaoks suitsusaunadest lugusid tegemas. Epul on meeles üks grupp, kes pärast selgitusi, kuidas saunas käiakse, saatsid bussijuhi Otepääle kummirõngaid ostma, et minna nendega tiigile, ja taskulampe, et saunas midagi näha. Lõpuks jäid need abivahendid küll kasutamata.

Kel nüüd soov endale ka üks korralik suitsusaun püsti panna, tasub uurida juba varem mainitud www.savvusann.ee lehte, kus vajalik info meistrite kohta olemas nende jaoks, kes ise ehitada ei tihka. Vajalikku nõu võib saada ka Epu ja Toomase käest.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare