Helerin Väronen
Hügieen on praegusel ajal tähtsam kui kunagi varem. Käsi pestakse kordades rohkem, pesus käiakse rohkem ning saun on oma viirust tapva kuumusega tavapärasest rohkem au sees. Saunatamine on üldse üks eestlase meelistegevusi, kuid nii suurelt saun enam elu osa pole, kui ta oli seda vanasti.
Veel 19. sajandi keskpaigas olid kõik Eesti saunad suitsusaunad, korstnaga saunad hakkasid levima 20. sajandi esimeses pooles.
Hiie kõrval oli saun eestlase jaoks teine oluline pühapaik. Põliste eestlaste elu algas suitsusaunas ja ka lõppes seal. Sinna vahele jäid aga mitmed tähtpäevad ja pühad, mil saunategemine oli eriti oluline.
See, kui vana suitsusauna komme on, ei olegi täpselt teada. Kalle Eller on oma loos “Sauna lugu” öelnud, et vanarahvas vastanuks sauna vanuse küsimusele, et saun on aegade algusest saadik olemas olnud.
Üks suurimaid suitsusaunasid puudutavat infot koguv lehekülg www.savvusann.ee on suitsusaunade ajaloost kirjutades võtnud abiks Tamara Habichti 1960.-1970. aastatel tehtud uurimuse. Selle järgi on esimesed kirjalikud allikad suitsusaunade olemasolust pärit 13. sajandist. Kõige enam on suitsusaunu ajalooliselt olnud Lõuna-Eestis, kus ka asustustihedus on olnud suurem. Ka praegu on just Võrumaal ja Setumaal suitsusaunakultuur kõige elavam.
Uurides aga laiemalt saunade ajalugu, selgub, et saun kui selline seondub Uurali rahvaste kunagise asuala ja mingil määral veel ka selle lähema ümbrusega. Saunaehituse üldiseid põhimõtteid (küttekolded, kütmisviisid) on palju uuritud ja enamasti ei erine need üksteisest piirkonniti märkimisväärselt.
Saunad olid algul väikesed ühe kambriga nurgakividele ehitatud muldpõrandaga ristpalkhooned, mida köeti sideaineta üles laotud kerisahjuga. Saunaehitusmaterjali dikteeris paik, kus saun asus, nii et paepealsetel aladel on kasutatud palju paekivi, samas kui Lõuna-Eestis tehti ahjud maakividest. Aja jooksul on suitsusauna ehitustavad ka muutunud. 19. sajandi teises pooles hakati tegema poolpalkidest või laudadest põrandaid, ehitati juurde eeskoda ja katuseid hakati katma laastudega. 20. sajand tõi suitsusauna ehituses kaasa palkide freesimise ja käsitsitöö vähenemise, samuti tehakse enamasti sauna alla vundament ning katusematerjalina kasutatakse eterniiti ja plekki.
Juba vanarahvas uskus, et saun puhastab peale keha ära ka hinge. Tegemist on justkui iidse vaimse praktikaga, mis hoidnud ühtaegu sidet nii esivanematega kui ka ümbritseva loodusega. Võib ka öelda, et suitsusauna au sees hoidjate jaoks on sauna näol tegemist osaga tema identiteedist ja eriti tuntav on see Vana-Võrumaal. Tänu sellele, et seal on jätkuvalt inimesi, kelle jaoks suitsusauna kütmine on oluline traditsioon ja eluviis, on see saadud ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Kasutatud materjal:
www.savvusann.ee
Kalle Eller “Sauna lugu”
