Siim Jõgis
“Kui võrrelda suitsetamist ja lendamist, siis suitsetamisest on võimalik loobuda, aga lendamisest mitte nii lihtsalt.” Selle tsitaadi autor on endine lendur Raivo Kask (78). Tema karjäär lendurina kestis rohkem kui 42 aastat.
Huvi lennunduse vastu sai alguse ühel 1959. aasta sügispäeval, kui Rapla keskkooli vene keele õpetaja viis õpilased Kuusiku lennuväljale ekskursioonile. Paika, mille tulevik on praegu kaalukausil.
Pooleteisttunnise vestluse järel võib väga kergesti tekkida mulje, et Kask teab lennundusest peaaegu kõike. Pole ka ime. Lennutunde, mis ta oma elust on veetnud taevalaotuses, pilvede kuningriigis, kui poeetiliselt väljenduda, on kogunenud tervelt kahe ja poole aasta jagu. Piloodina on ta vedanud nii reisijaid, kaupa kui ka väetist põldudele külvamiseks. Oma viimase lennu reisijatega tegi Kask 2006. aasta 29. septembril. Sellest ajast ei ole ta suuri reisilennukeid juhtinud, küll aga on lennanud väiksemate lennukitega.
Raivo Kask elab koos oma abikaasaga Lõiuse külas Rapla vallas, majas, mis oli tema lapsepõlvekodu. Viimastel aastatel on ta käinud suviti Kuusiku lennuväljal lendusid jälgimas. Pärast pensionile jäämist on ta püüdnud pidevalt leida endale tegevust. Niisama käed rüpes kodus istuda ei ole Kasele kuidagi omane.
Oma mälestused lenduriks õppimisest ja lendamisest Aeroflotis ning Estonian Airis on ta kirjutanud kaante vahele. 2016. aastal ilmus kirjastuse SE&JS kaasabil Raivo Kase sulest raamat “Lendur. Tööl all- ja ülalpool pilvi”. Rohkem kui 430 leheküljel võtab autor kokku oma seiklused ja saavutused lendurina alates Rapla keskkooli lõpetamisest 1960. aastal, kuni karjääri lõpuni aastal 2006. Raamatu esimesel ja viimasel leheküljel on kujutatud vastavalt Euroopa ja Euraasia kaarti. Kaartidele on märgitud, millisest linnast ja kuhu on Kask piloodina lennanud. Nii Euroopa kui ka Venemaa on neid kohti täis. Kõige kaugemad paigad on Ameerika Ühendriikide läänerannikul asuv Seattle ning Kaug-Idas asuv Vladivostok. Kõige eksootilisema kohana, kuhu ta lennanud on, tõi Kask välja Dubai.
Pikkus sai takistuseks
Raivo Kase unistus saada lenduriks oleks peaaegu saanud lõpu juba enne lennukooli astumist. Nimelt oli ta lenduri ametiks liiga pikk – tervelt üks meeter ja 94 sentimeetrit. Piloodi pikkusele olid määratud piirangud, et ta kokpitti ära mahuks. Piiranguks oli määratud 1.85 meetrit. “Esimene kord mõõdeti minu pikkuseks 1.94. Ütlesin, et mõõdame veel. Teisel korral tõmbasin selja küüru ja siis mõõdeti 1.88,” rääkis Kask.
Jäi ainult üle sõita Moskvasse ja minna õppeasutuste peavalitsusse kohapeale. Kui Venemaal mitte kuidagi ei saa, siis tegelikult kuidagi ikka saab. Kask saigi Moskvast loa astuda lennukooli ning ühes sellega viia ellu oma unistus, mis oli alguse saanud Kuusiku lennuväljal. Lennukooli astumisel tuli kasuks see, et Kask oli Tallinnas korvpalli mänginud, koos Joann Lõssoviga. Kui lennukooli sisseastumiskatsetel küsiti, mis spordialaga tegeled, vastas Kask, et korvpalliga. Mitmes järk? Esimene. “Selge, olete vastu võetud,” kõlas vastuvõtukomisjoni esimehe vastus.
Ja õppetöö võiski alata. Muide, praeguseks on pilootide maksimaalset võimalikku pikkust muudetud. Nüüd võivad ka 1.95 meetri pikkused soovijad asuda piloodiks õppima. “Aga ma olen Hollandis näinud ka kahemeetriseid lendureid. Boeingusse mahuvad nad kõik ära,” sõnas Kask.
Hirm ja ohutunne
Lenduril hirmu olla ei tohi. Kõige tähtsam on jääda igas olukorras (eriti kriisisituatsioonis) rahulikuks. Kask ütles, et hirmu ta lennukit juhtides kordagi ei tundnud. Hoopis teisiti on aga ohutunnetusega. Need on kaks erinevat asja. Piloot vastutab kõigi reisijate elu eest ja riskide võtmine on lennukit juhtides keelatud. Seetõttu on ohutunne igati omal kohal, et mitte hakata riskeerima. “Lennunduses on ütlus, et kui mingi tegevus ei ole spetsiaalselt lubatud, siis on see keelatud,” rääkis Kask.
Suur murdepunkt globaalses lennunduses oli loomulikult 11. septembri terrorirünnak 2001. aastal New Yorgis. Pildid varisevatest kaksiktornidest on mällu sööbinud kõigile. Vahetult pärast seda muudeti reegleid oluliselt karmimaks. Kask oli sel ajal aktiivne lendur. Ta rääkis, et varem oli ta lubanud reisijaid sageli kabiini, kui nad tahtsid oma silmaga lennuki juhtimist näha. Pärast 11. septembri sündmusi oli see juba mõeldamatu.
Ameerika vanapaar
Aga teravaid hetki on tulnud pardal ette küll. Vene ja eesti keelt valdab Kask perfektselt, kuid inglise keelega on pisut keerulisem. Hakkama saab ta kenasti, aga perfektselt ei valda. Ometi tuli tal ühe lennu eel lahendada ärev olukord just inglise keeles.
Käes oli kaheksakümnendate aastate teine pool ja Nõukogude Liidus oli äsja võimule tulnud Gorbatšov. Lend oli valmis startima Tallinnast Moskvasse, kui Kask kuulis, et salongis käib ärevas toonis ingliskeelne arutelu. Stjuardess tuli Kase juurde ning selgitas, et pardal on üks ameeriklastest vanapaar, kes on hirmus erutatud – midagi halba on juhtunud. Kask lasi vanapaari enada juurde kutsuda.
“Tuletasin kiiresti natukene inglise keelt meelde, mida olin kakskümmend aastat varem õppinud, ja palusin, et nad räägiksid hästi aeglaselt,” meenutas Kask. Lühikese vestluse käigus selgus, et vanaproua oli unustanud oma käekoti koos raha ja piletitega Tallinna lennujaama ooteruumi. Kask lasi helistada kiiresti lennujaama ja viie minuti pärast oli lahendus käes. Käekott koos kogu oma sisuga leiti üles ja saadeti järele.
“Mind vaadati kui imelooma, et ma oskan inglise keelt,” rääkis Kask. Aga sellest loost tuleb ka välja, kui tähtis on jääda ise rahulikuks. „Kui piloot jääb rahulikuks, siis see igal juhul mõjub. Kui ise hakkad käratsema ja sõimama, ei aita see kuidagi,“ rääkis Kask.
Suusatamine
Kuni Eesti taasiseseisvumiseni töötas Kask Aeroflotis. Pärast seda loodi Estonian Air ning avalikuks tehti see uudis 1. detsembril 1991. aastal. Juba järgmisel päeval ehk 2. detsembril läks Kask toonase Estonian Airi peadirektori Anti Oidsalu jutule, et teda uude lennukompaniisse tööle võetaks. Võetigi. Kasuks tuli kindlasti see, et äsja oli Kask läbinud spetsiaalse inglise keele kursuse, mis oli mõeldud lennukipilootidele. Nõukogude ajal sai lennunduses läbi vene keelega, aga nüüd tuli kõik selgeks saada rahvusvahelises inglise keeles.
Lisaks teadmistele lennunduse valdkonnas eeldati pilootidelt ka head füüsilist vormi. Raivo Kasel sellega probleeme ei tulnud. Jõusaalis ta päris kange tõstmas ei käinud, kuid lemmikspordialaks kujunes tal suusatamine. „Tartu maratoni pole ma kunagi sõitnud, aga ühel aastal läbisin Tartu maratoniga samal päeval Pirital kümme viiekilomeetrist ringi. Aega läks viis tundi umbes,“ meenutas Kask. Lenduritöö ei eelda küll Supermani füüsilist vormi, aga heas toonuses tuleb end hoida.
Enne oli juttu Raivo Kase sulest ilmunud raamatust “Lendur. Tööl all- ja ülalpool pilvi”, aga tegelikult on ta veel ühe raamatu autor. 2019. aastal ilmus tema koostatud raamat „Lendurijutud“. Seal kirjutab ta küll rohkem teiste Eesti lendurite tegevusest kui endast. Ajaloo- ning samas ka sõjaajaloohuvilistele on see kindlasti põnev lugemine.
Kuusiku
Nagu juba öeldud, tärkas Raivo Kase huvi lennunduse vastu ühe ekskursiooni käigus Kuusiku lennuväljale. Nüüd on ta ringiga sinna tagasi jõudnud. Viimasel kahel suvel on Kask käinud Kuusiku lennuväljal lendusid jälgimas ning olnud seal nõu ja jõuga abiks. „Ise nimetan ennast hirmutajaks, aga tegelikult ma valvan seal, et paraplaanid, lennukid ega langevarjurid kokku ei põrkaks,“ rääkis ta. Nüüd ootavad Kuusiku lennuvälja ees uuendused.
Olukorraga on vahetult kursis ka Kask. Ta toob välja põhilised lähtekohad, mille najal Kuusiku lennuvälja tulevikku saab planeerima hakata: lennuki tõstab õhku ikkagi raha. Selge on see, et Rapla vallal ei ole finantsvahendeid lennuvälja arendamiseks ja hooldamiseks. Seetõttu peab Kask igati mõistlikuks Kuusiku Energia OÜ plaani katta osa lennuväljast päikesepaneelidega. „Lennuvälja idapoolses osas ei ole mingit aktiivset tegevust. Sealsed kaponiirid tuleb maha tõmmata ja sinna saaks 50-60 hektarile päikesepaneelid paigaldada,“ rääkis Kask. Selle visiooni läbi saaks päikesepaneelide toel edaspidi Kuusiku lennuvälja tegevust finantseerida.
