Ja ongi jälle jaaniaeg käes

Kuidagi märkamatult on need esimesed kuus kuud möödunud. Võib-olla seepärast, et selle aja sisse on mahtunud nõnda palju erilisi sündmusi. Koroonakriis, siis epideemia ja lõpuks lausa pandeemia ning sellest tingitud eriolukord, hädaolukord, kodukontorid ja karantiinid… Ei taha kohe tagasi mõeldagi, mis kõik on üle elatud ja kui palju selletõttu kannatatud.
Isegi see ei meenu kohe, mis olukorras me praegu oleme, vist juba rändelubade tingimustes? Vähemalt Euroopa piirides saaks ilmselt seiklema hakata, kui oled igaks juhuks piisavalt kvaliteetseid kaitsemaske ja mitmekeelseid tervisetõendeid varunud. Äkki läheb kohe mitut vaja. Mõni võiks isegi tagavaraks jääda, et ka hiljem, näiteks kuskil jaanipeol või muidu kontserdil, oma tervislikku seisundit tõestada.
Selline kummaline aeg on olnud. Ja sellisena läheb ka kogu eelseisev suvi ajalukku. Isegi avalikke maakaitsepäevi ei korraldata võidupühal, kuigi seal ei tohiks kahemeetriste vahede hoidmine üldse probleem olla, sõjaväe värk ju – komandör annab korralduse: kaks sammu ettepoole või kaks sammu tahapoole – vastavalt nii, kuidas just vaja – ja kõik teevadki nii nagu vaja. Aga ei!
Selles mõttes muidugi hea, et muidu pead alati mõtlema, mille poolest üks või teine jaaniõhtu varasematest ja järgnenutest erineda võis. Nüüd oskad kohe öelda, et ah see oli siis, kui hädaolukord ei olnud Eestis veel lõppenud, kuigi kõik käitusid, justkui mingit häda poleks kunagi olnudki. Aga on muudki, mille poolest see pidu võiks mällu sööbida. On ju öeldud, et väga palju inimesi ei tohiks seekord kokku tulla – nii umbes tuhat, mitte ühtegi rohkem. Ja see tuhatkond peaks käituma vastutustundlikult, hoitagu aga siivsalt kahe meetri pikkuseid vahemaid ja ei mingeid kahtlasi kallistamisi. On ka hoiatatud, et äkki võiks seekord koguni vahele jätta, rahva liikumist saab ju ka koduaknast jälgida. Pärast hea meenutada, kes kellega läks ja kellega tuli – väga lõbus tegevus kohusetundlikule kodukontori tarbijale…
Aga aitab! Tegelikult on kole, kui hirmul üks osa meist on. Võiks rahulikult võtta. Igasugused koroonaviirused ei ole kaugeltki mitte maailma kõige hullemate haiguste tekitajad, nende kõrval on veel hulk teisi, tõsi, vanu tuttavaid, kuid tõsiseid tegijaid sellegipoolest. Me teame neid ja nende tekitatud tagajärgi, aga ei karda üldse. Seega soovitame tõsiselt: laske ennast lõpuks ometi lõdvaks. Eelkõige käib see nende kohta, kes siiamaani elu (arvuti või toa) aknast jälginud. Nad pole märganudki, kuidas soojast talvest kuum suvi on saanud. Seda enam, et ilmaennustajad lubavad jaaniajaks erakordselt palavaid päevi. Ja lausa läbipaistvalt puhast taevast, ka öötundideks. Nii et kõik sõnajalaõisi otsima! Kui need üldse õitsevad, siis just sellistel imelistel aegadel. Ärge laske võimalust käest!