Stina Andok.

Me oleme kõik erinevad. Meil on erinev taust, päritolu, kasvatus. Meie geneetiline kood on ainulaadne kombinatsioon, meie tajud ja see, kuidas millelegi reageerime, on osalt instinkt, bioloogiline nähtus, osalt vahetult oma eluaja jooksul õpitud kogemusest lähtuv.
Kui olin noorem, pidasin oluliseks, et minu kaaslane oleks haritud, tegeleks huvialadega, oleks ambitsioonikas, laitmatu välimusega ja mis kõik veel. Kasvueas näib, et oluline on püüd mingisuguse täiuslikkuse vormi poole nii iseendas, oma tegemistes kui ka kaaslastes.
Mida aeg edasi, seda enam olen hakanud hindama inimestes hoopis teistlaadi omadusi. Üks hetk said tähtsamaks kõigest välisest just inimese sisemised väärtused. Lahkus, siirus, heatahtlikkus, empaatilisus. Need omadused on saatjaks enamasti teistele väga meeldivatele omadustele, millistega oma elu rikastada sooviks ning mis ühtlasi süvendavad soovi olla ise sarnaselt positiivne nähtus neid omadusi kandvate inimeste elus.
Täiuslikkust ei ole. Kui, siis oleme kõik omal moel täiuslikud. Segunenud kõikidest meid kujundavatest asjaoludest. Ma olen seda meelt, et keegi ei sünni halvaks inimeseks ja kunagi ei ole ka liiga hilja, et oma rada muuta. Inimesed on väga keerukad olendid, kihilised, ruumilised, ajas muutuvad. Nii nagu muutub see, kuidas meie maailma tajume, kohandub vastavalt ka see miski, mis kujundab meist isiksuse.
Miski minu kujunemisloos on võimaldanud hetkeolukorra, mil usun, et igaüks meist väärib elamisväärt elu. Ja ma mõtlen tõepoolest – igaüks. Kõik inimesed on eelkõige inimesed, need bioloogilised, mõtlevad, elavad, hingavad, tunnetega olendid, mitte tiitlid või sildid, mida võime neile külge kleepida.
Rassismi problemaatika üles kerkides hakkasid pead tõstma ka meie oma ühiskonna ja inimeste tumedad küljed. Igast suunast on üks või teine teele saatnud hukkamõistvaid nooli. Õelusi jagub nii toetajatele kui ka vasturääkijatele, vaikijatele ja eestkõnelejatele. Lisaks sekka veel omajagu demagoogiat, õigustusi ja loomulikult sulaselgeid valesid. Elame ju ikkagi tõejärgses maailmas.
Kõige selle juures on mul isegi pisut kahju, et on olemas sotsiaalmeedia ehk kiire otsetee inimeste sisemaailma. Tutvusringkond on lai, näha saab kõike. Ei ole mingi küsimus, kuidas toime tulla eriarvamustega. Erisus rikastab. Siiski on raske taluda vastikusi. Rämedat ärapanemise rõõmu. Selles valguses ma pigem eelistaks, et ma ei teaks kõigi oma tuttavate ja pooltuttavate sisemaailma igat tumedamat tahku. Enamik neist on tõestanud end ühel või teisel moel siiski pigem helge inimesena. Tundnud kaasa mulle raskel hetkel, olnud toeks, aidanud hea sõnaga. Nad ei ole halvad inimesed, aga miskipärast on nende heatahtlikkus piiritletud.
Maarja Kangro kirjutas Sirbis ilmunud artiklis „Upu, monument!” tabavalt: „Õigust elule ei pea ära teenima tublidusega.” Ma isegi lõpetaksin selle teksti kontekstis selle lause ilma tubliduseta. Õigust elule ei pea üldse ära teenima. Ja olgu antud võimalus elada. Veelgi enam, elamist väärt elu. Kui on antud võimalus elada piisavalt muretult, et vabalt hinnanguid jagada, siis on antud ka võimalus olla mõistev. Kasutagem seda võimalust.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare