Aasta oli siis 2016. Kohila VK/E-Service võrkpallinaiskond mängis Euroopa kõige tugevamas klubisarjas Meistrite liigas. Esimeses ringis alistati Montenegro naiskond Luka Bar ning pääseti seega teise ringi, kus tuli vastaseks Serbia klubi Partizan Vizura ning sealt edasi Stuttgart Saksamaalt. Naiskonna euroteekond jättis klubi eelarvesse nii suure augu, et selle lappimisega tegeletakse tänase päevani.
Kohila naiskonna toonane ja praegune treener Ingrid Kangur selgitas, et suure majandusliku augu tekitas see, et vahetult enne euromänge jäid nad ilma rahalisest toetusest, millega olid arvestanud. See pani veerema lumepalli, mille tagajärjed kestavad tänase päevani. Oma paari aasta tagust hiilgust ei ole Kohila võrkpall vähemalt seni veel saavutanud. Viimasel hooajal, mille katkestas koroonapaus, mängis Kohila Eesti esiliigas.
- ja 2017. aasta seisust ning tuleviku väljavaadetest rääkis Raplamaa Sõnumitele naiskonna treener Ingrid Kangur.
Kas Kohila võrkpalliklubi on majanduslikud raskused ja võlad nüüdseks seljatanud?
Veel mitte. Uskumatult kaua aega läheb sellega küll, aga olukord on läinud paremaks. Selle nimel me töötame. See oli päris ränk pauk meile.
Mis see täpsemalt oli, mis need raskused tekitas?
Meistrite liigas mängimine on väga kallis ja raha läks igale poole palju. Meil oli raha täpselt loetud ja välja arvestatud, aga vahetult enne euromängu jäime ilma ühest suurest summast. See pani laviini veerema. Pidime paari nädalaga leidma kuskilt 10 000 eurot. See oligi ühe kodumängu korraldamise hind keskeltläbi – lisatribüünid, kohtunikud ja kõik sinna juurde. Jõudsime olukorda, kus olime sunnitud enamiku sellest summast kokku laenama. Ja osa asjade eest jäime seejärel võlgu.
Ülikeeruline oli seda summat kokku saada, sest samal ajal läksid jooksvad kulud edasi. Ühel hetkel hakkasid häält tõstma need, kellele me võlgu olime jäänud. Aeg oli edasi läinud, summad suurenesid ja niimoodi see läks. Tollel hetkel ei saanud keegi aru, kui tõsine meie olukord on. Ei saadud aru, mis meie jaoks nii kallis oli, aga kõik maksis, sealhulgas väliskohtunikud, lennupiletid, päevarahad. Absoluutselt iga liigutus maksis. Loobuda ei saanud. Raha me vasakule-paremale ei loopinud, kõik need asjad tuli ära teha.
Kas mängudest loobuda ei saanud?
Me saime esimesest ringist edasi ja siis uurisime, kas meil oleks võimalik loobuda, et mitte lisakulutusi tekitada. Tuli välja, et loobumine läheks kallimaks kui mängimine. Olime sisuliselt surnud seisus. Vahepeal vahetus kohalikus omavalitsuses võim ja võrkpall lükati tagaplaanile. Jäime ilma suurest valla toetusest, millega olime arvestanud. Samal ajal ei saanud me ka Raplamaa Omavalitsuste Liidu arengufondi toetust, millega olime ka tegelikult arvestanud. Mõlemad summad olid 10 000 eurot.
See oli väga karm hetk. Kui minu asemel oleks olnud mõni agressiivsem meesterahvas, oleks ta need summad kindlasti välja rääkinud kuskilt. Me püüdsime ikkagi ise kuidagi toime tulla. Jube kiire aeg oli ka, meeletu kiirus oli peal. Ööl ega päeval vahet ei olnud. Niimoodi see kahjuks läks. Nii mõnigi pööras meile tol hetkel selja, süvenemata olukorra tõsidusse.
Kust suunast oleksite tol hetkel suuremat toetust oodanud?
Kohila vallalt kindlasti. Arengufondilt ka tegelikult. Väga suur löök oli, et nende toetusest ilma jäime. Ei osanud oodata, et see jääb tulemata. Ka meie suuremad sponsorid oleksid võinud seljad kokku panna ja meid aidata, aga tol hetkel nad ei adunud, kui keerulisse olukorda olime sattunud. Oleksime oodanud toetust ka Eesti Võrkpalli Liidult, kes oli siis olemas, kui meil läks väga hästi, kuid kui meil oli väga abi vaja, siis kostis rohkem teooriat kui tegusid. Siiani on see natuke häiriv, et nad meid sedaviisi tuulte meelevalda jätsid.
Küsin ka suhtumise kohta, mis teile tol hetkel osaks sai. Mis te arvate, kas meestespordi jaoks oleks sellises olukorras olnud lihtsam toetust leida?
Jah, kindlasti. Kui ma mõtlen sellele ajale tagasi, siis naiste liiga alles hakkas tõusma. Seis oli muidugi natuke parem kui veel mõned aastad enne seda. Nüüd on võrkpall palju rohkem pildis. Kui me läheme mõned aastad tagasi, siis midagi sellist ei olnud. Ja loomulikult olid mehed palju populaarsemad. Selgelt. Naisi mängiski välismaal vähem ja meediakajastus oli hoopis teine. Praegu oleme harjunud, et võrkpall on väga pildis, aga see kõik on juhtunud viimase kolme aastaga.
Toetudes oma kogemusele, kas mõnel Eesti naiskonnal on üldse realistlik Euroopa sarjades edukalt mängida?
On ikka. Naised on edasi arenenud ja nendega tehakse palju tööd. Sel juhul oleks lööki, kui välismaal mängivad eestlased koondada ühte naiskonda.
Lõppenud hooajal mängis Kohila naiskond esiliigas.
Jah ja rahvaliigas ka. Sel sügisel plaanime samuti panna võistkonna välja esiliigasse ja rahvaliiga tugevamasse gruppi. Varsti hakkab registreerimine peale. Ei oska öelda, mis meid ees ootab, sest esiliiga tase on olnud kõikuv. Tegelikult tahtsime eelmisel aastal ka meistriliigas mängida ja Peeter Vahtra oleks olnud meie peatreener. Võrkpalliliit pani ta fakti ette, et ta kas töötab Audenteses või klubi juures. Siis ei tulnud tema liitumine Kohilaga enam kõne allagi. Me võtsime ennast meistriliigast maha ja mängisime esiliigas. Kuigi tase oli ikkagi nagu meistriliigas.
Kas Kohilal on visioon ja plaan panna veel välja meistriliiga naiskond?
Sel aastal kindlasti mitte. Olukord on nii ebakindel. Kui juba minna, siis tuleb ka paremad mängijad vaadata, aga sel aastal me kindlasti selle peale ei mõtle. Las olukord rahuneb ja stabiliseerub. Lähme sügisel esiliigasse ja rahvaliigasse.
Aga kas tulevikus tahaks minna meistriliigasse?
Kes seda teab, mis elu toob. Kui vanasse aega tagasi minna, siis oli meistriliiga väga äge. Kui vähegi võimalik, tahame kõrgemal mängida. Meil ju oma kasvandikud tulevad peale.
Aga olete te enda jaoks läbi mõelnud, et kui uuesti meistriliigasse minna, mida teisiti teha?
Seal meil rahalisi probleeme ei olnud. Võrreldes Meistrite liigaga on Eesti liiga väga odav.
Kas tagantjärele tarkus ütleb, et Meistrite liigas mängimine oli liiga suur amps?
Ei olnud, kui kõik oleks läinud nii, nagu me plaanisime. Kui suurt rahalist ärakukkumist ei oleks toimunud, oleks meie eelarve olnud kenasti tasakaalus. Kui seda ise poleks läbi elanud, poleks uskunud, et see lumepallina veerema hakkab.
Kui kaua läheb veel aega, enne kui kõik sabad tagant ära saab?
Ma loodan, et rohkem kui aasta aega ei lähe. Mõned kuud veel. Eks see natuke sõltub sellest, kuidas majandus ärkama hakkab. Kui tuleb samasugune auk, et kaks kuud on seisak, siis on see muidugi raskem.
Kertu Laak on Kohila võrkpallis omaette fenomen. Kas teil tuleb iga kord naeratus näole, kui tema peale mõtlete?
Jah, muidugi.
Kas Kohilast on sirgumas veel mõni temataoline talent?
Kõrgele võib jõuda ka töökusega ja töökaid kasvandikke on meil küll. Mis puudutab Kertut, siis tema oli erakordselt andekas ja täiuslik. Ta on looduse kingitus ja sellist annet on vähestel. Kõik teised on lihtsalt tublid. Kertu on andekas kõiges, mis ta tegi. Lisaks võrkpallile käis ta laulmas, tantsimas ja olümpiaadidel ning tuli vähemalt esikolmiku kohaga tagasi.
Räägitud on Raplamaa spordiakadeemiast. Kui palju teil sellesse usku on?
Idee on hea, aga teostamine võib olla väga raske. Võib-olla ühe ala põhiselt oleks seda lihtsam teha. Samas ma loodan, et sellest tuleb midagi. Eriti meeldib mulle see mõte, et treeningud viiakse kooli õppekavasse. Siis peavad treenerid, koolid ja kohalik omavalitsus kõik koostööd tegema. See oleks tegelikult ideaalne, sest muidu veavad kõik vankrit erinevas suunas.
