Lõngaga mängimine ja esemete kirjuks ehk ilusamaks tegemine on naistel veres juba ammustest aegadest. Lõnga värvimine annab mängulusti juurde ja võimaldab luua mustrilisi esemeid ja seda nii telgede taga kangast kududes kui ka varrastel silmkoelisi sokke-sukki-kindaid kududes. Kui aga üks lõngaviht värvidagi kirjuks, ei ole vaja kudumisel mustrit lugeda, see tekib peaaegu ise.
Neolõng, mis see siis on?
Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi: „neolõng on mitmest kohast kõvasti kinni seotud, vihtidena värvitud ning seetõttu kirju lõng“. Eestimaal on kasutusel olnud murdesõnadena neotud, nidutud, seotud. Kõik need tähendavad sama tegevust. Kui vaatame kodumaast kaugemale, kohtame tehnikat nimega ikat. Sõna tuleneb malaikeelsest sõnast mengikat, mis tähendabki köitma või kinni siduma. Ikattehnika on maailmas päris levinud, esinedes nii Aasias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas kui ka Euroopas laialdaselt põlisrahvaste rõivastuses ja kodutekstiilis. Ka meie kirju lõnga värvimise tehnika on ikat, seni on aga kirjandus ja esiemad kasutanud mõistet neolõng. Nõnda kasutame tänapäeval mõlemat mõistet.
Ikattehnika põhimõte on lihtne. Vihis olev lõng seotakse mõnest kohast väga tugevasti linase niidiga kinni (nartsude või muu lõngaga) ning värvitakse nagu ikka, kas katsetades taimedega värvimist või kasutades tööstuslikke värvipulbreid. Kinniseotud kohad jäävad värvumata ja tulemuseks on kirju lõng. Nii võib sidumist ja värvimist korrata ja saab lausa kolme-neljavärvilist lõnga.
Neolõnga on Eestis kasutatud mitmel ajastul.
Ristilised rahvarõivaseelikud
- sajandi lõpul, kui olid juba moodi tulnud ruudulised seelikud, hakati eriti Lääne-Eestis lisama neile neolõngadest triipe, algul seeliku alläärde ning hiljem juba üle terve seeliku. Kui vaatame taas oma maakonda, saame nentida, et Vigalas said ristilised seelikud eriliselt popiks. Vigalas olid seelikud põhiliselt punasetoonilised – oranžist kuni tumepunaseni välja. Ruudustik moodustati kollastest, valgetest, rohelistest, sinistest, lilladest toonidest.
Nende seelikute kudujad olid suured meistrid, sest värvumata lõngaosad oli nii lõimelõngas kui ka koelõngas vaja sättida kohakuti, et seelikule tekiksid ilusad ristid. Lõimelõngade sidumine tehti tavaliselt käärpuudel ja sidumise kohti tuli väga hoolikalt mõõta ja arvestada. Iga viga või hooletus sidumisel maksis kätte vildaka ja mitteklappiva ruudustikuga. Mis värvidega ja kui suured ruudud-ristid tekkisid, oli iga meistri omalooming.
Vigalast ja mujaltki Läänemaalt on säilinud neid seelikuid päris palju ja kahte ühesugust nende seast ei leia. Ristilised seelikud valmistati pikad, mõne teate kohaselt olid seelikud lausa maani. Ristilised ja ruudulised seelikud kindlasti kurrutati, mitte ei volditud, nagu me rahvarõivaseelikute puhul harjunud oleme. Vigalas olla kurrud ka veel eriti peened olnud. Veel tänapäevalgi on Vigala taludes säilinud palju esiemade seelikuid.
Varrastel kootud sukad, kindad
Vihis värvitud kahevärvilisest lõngast on kootud sokke, sukki, kindaid juba 19. sajandil. Nii on meie maakonnast säilinud ühed meeste sokid Märjamaalt, naiste sukad Juurust ja sõrmkindaid Hagerist, Vigalast ja Märjamaalt. Sõrmkinnaste puhul on huvitav, et tihti on randmeosas kasutatud lapilist või valelapilist kudet ja neolõngaga on kootud just sõrmed.
Silmkoeliste esemete kudumiseks võis neolõnga värvida rahulikuma südamega, sest siin võis tekkiv muster olla suvalisem, eesmärgiks oli kirju pind. Kuigi ka siin saab välja arvestada, kui palju kulub lõnga silmuse moodustamiseks ja mitmesilmuselisi laike soovitakse. Meisterliku värvimise korral on võimalik saada kaunid üleminekud ja nn leegikirjalised mustriosad.
Uus tulemine
1970.-80. aastatel alustas neolõng oma uut moelainet. Ka sel ajastul värviti kodudes ise lõnga ja paljud teist mäletavad veel kollase-pruunisäbrulisi suusakampsuneid või valge-rohelisi karupükse.
Täna saame osta peost spetsiaalseid värviüleminekutega sokilõngu, mis on ju meie eest kirjuks värvitud ja mustriline sokk valmib kiirelt ja muretult.
Neolõng on olnud mänguline vaheldus pärast korrektseid valgeid sukki või triibuseelikuid ja ruudul põhinevaid kindakirju. Neolõnga ise värvides ei ole alati kindel, mis muster kududes just tekkima hakkab. Kannatliku planeerimise ja püüdliku sidumisega aga võid saavutada meistritaseme ja ise ka uhkeid seelikukangaid kududa.
Ikattehnikat saab õppida IIDA Käsitöökoolis Vändras. Uuri järele iida.ee
Artiklis on kasutatud Liis Luhamaa koolitusmaterjale.
