Et õnnetus oleks võimalikult õnnelik

0
38

Õnnetusi ja traumasid ikka juhtub, vahel piisab vaid ühest valesti astutud sammust, et elu mõneks ajaks pea peale keerata. Tugevama intuitsiooniga inimene oskab ehk mõningaid neid hetki ennetada, kuna õnnetused ei hüüa tulles, kuid sosistavad küll. Enamasti saame aga alles tagantjärele õnnetusele eelnenud hetki analüüsides aru, et midagi oli juba varem õhus.

Pärast üht endaga juhtunud õnnetust sain palju mõelda selle üle, et kui kõhutunne õigel ajal märku ei anna, kuidas teha nii, et õnnetused oleks võimalikult õnnelikud. Esimene samm on õige esmaabi. Kui paljud meist võivad käe südamele panna ja vanduda, et nemad oskavad esmaabi anda, igas olukorras? Ilmselt väga vähesed. Isegi kui regulaarselt koolitusi läbitakse, on aeg nende koolituste vahel ikkagi nii pikk, et enamik infot läheb meelest. Internet on muidugi vastavat infot täis, kuid kellel on aega kriitilisel hetkel guugeldama hakata.

Näiteks kas teate, millist vett on põletuse puhul vaja nahale panna? Ilmselt enamik vastaks, et külma muidugi, aga see kehtib vaid pisikeste, selliste näpuotsa põletuste puhul, suuremate pindade põletuste esmaabiks on vaja hoopis toasooja vett. Isegi tuttav apteeker ei teadnud seda, nii et kuidas siis ilma vastava hariduse või koolituseta inimene seda peaks teadma.

Üks võimalus selline kriitiliselt vajalikuks osutuv info meile pähe saada on teleklippide abil, mis pidevalt ekraanil jooksevad ja näitavad ära põhilised esmaabivõtted. Vaadake kasvõi väikseid lapsi. Nad laulavad sageli mingeid reklaamilaulukesi, nii et isegi kui reklaame otseselt ei vaata, jääb see info alateadvusesse. Palju kasulikum oleks ju, kui hambapastareklaami tunnusmuusika asemel südamemassaažiks vajalik rütm võileibade tegemise kõrval pähe kuluks.

Teiseks võiks eksisteerida nõustajate grupp, kuhu kuuluvad need, kes on ise mõne õnnetuse läbi teinud ja sellest edukalt välja tulnud. Pärast õnnetusjuhtumit võib nii mõnelgi kannatanul olla tunne, et normaalne elu on läbi, kõik on sealsamuses pimedas paigas omadega. Mingil määral aitab positiivsust tõsta arstide ja õdede jutt, et kõik saab korda, kuid kui tõesena sa seda sellisel hetkel ikka võtad, kui vaatepilt räägib teist keelt. Siis oleks abi kellestki, kes on võimalikult sarnase olukorra läbi teinud ja tõestab seda nii oma jutu kui mõnel juhul ehk ka pildimaterjaliga.

Mida rutem inimene paranemise võimalikkuse ja tuleviku suhtes optimistlikuks muutub, seda kiiremini paranemisprotsess alguse saab ja tõhusam on. Nagu üks tark proua kord pärast kolme luumurru saamist ütles, ei tasu halama jääda, et kuidas ja miks juhtus, vaid tuleb pilk tulevikku suunata ja mõelda, kuidas oma igapäevaeluga võimalikult edukalt edasi minna.

Eks vajadus juhtunust rääkida on inimeses ikka ja seegi on teraapiline. Niimoodi oma lugu korrates jääb sellest lõpuks alles vaid oluline ja ülejäänust saab mälestus. Siinkohal tuleb mängu kolmas aspekt, mis on õnnetusse sattunu jaoks oluline – lähedaste olemasolu, kes tema käekäigu vastu huvi tunneks. Millegipärast on aga nii leina kui ka õnnetuste puhul eestlane üldjoontes selline, et ta pigem hoiab eemale, kuna ta ei oska midagi öelda. Kuid see on viga, sest just sellistel hetkedel vajatakse oma lähedasi ja nende lahkeid sõnu kõige enam.

Kokkuvõttes võib öelda, et õige esmaabi, usk paranemisse ja toetavad lähedased on võtmeks, et õnnetuses leiduks ka õnne.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare