Mitu hinge sa veel võtad, küberkiusamine?

0
62
Elo Võrk.

Elo Võrk,

Telia Eesti toetustegevuste juht

Küberkius on teema, mis on endiselt ühiskonnas raskesti mõistetav. 2018. aastal korraldatud uuringu EU Kids Online Eesti tulemustest selgub, et 36% lastest, kes küberkiusu kogevad, ei räägi sellest mitte kellelegi. Miks on see nii? Kas me üldse oskaks abipalvele vastata? Kas me suudaks mõista, mida tähendab, kui sind iga päev internetis terroriseeritakse? Võib-olla on see, kuidas me oleme harjunud küberkiusule reageerima, põhjus, miks noored ja lapsed üksi kannatavad.

Kius telefonis või internetis on saanud peaaegu sama tavapäraseks kui silmast silma suhtlus. Laste internetikasutuse uuringust selgub, et viimase aasta jooksul kiusatud lastest on koguni 77% kogenud seda silmast silma kohtudes ning 67% telefonis või internetis. Telefonis või internetis on kiusamise peamiseks väljenduseks vastikud või solvavad sõnumid, aga ka grupist või tegevusest välja jätmine. Samuti on levinud ähvardamine, vastikute ja solvavate sõnumite saatmine või nende üleslaadimine kohtadesse, kus teised võivad neid näha.

Kiusamist ei saa ühelgi juhul aktsepteerida

Kõige valusam on aga rääkida kooliealiste kiusamisest, sest see võib jätta jälje kogu eluks ning mõjutab kõiki ümbritsevaid, nii klassikaaslasi, õpetajaid kui ka lapsevanemaid. Kui võrrelda kahe EU Kids Online uuringutulemusi, täpsemalt 2011. ja 2018. aasta omasid, pole kiusamine 7 aasta jooksul Eesti koolilaste seas vähenenud. Kummastav on mõelda, kui palju võib 7 aasta jooksul muutuda – selle aja sisse mahuvad kooliseinte vahele tuhanded uued uudishimuliku pilguga mudilased ja sama suur hulk lõpetajaid –, aga see üks asi meie ühiskonnas muudkui püsib.

Seda vaatamata sellele, kui palju infot on meil käepärast. Mitu hinge sa veel võtad, küberkiusamine, enne kui päriselt aru saame, et nali peab olema naljakas ka selle keskmes olevale inimesele? Et mistahes sarnasused ja erinevused inimeste vahel rikastavad meie ühiskonda? Et kasvõi üks õnnetu hing on liiga palju…

Retsepti kiusamise ja küberkiusamise täielikuks väljajuurimiseks pole mul kahjuks jagada, ent tuginedes Lastekaitse Liidu ja Kiusamisvaba Kooli spetsialistide teadmistele, teame, et suurim jõud kiusamise peatamisel on vaikiv enamus, kes saaksid sekkuda. Kui keegi kõrvalseisjatest oleks vaid julge ega kardaks ohvrit kaitsta, aitaks see kaasa kiusamise lõppemisele ning annaks väga suurt tuge kiusatavale. Sõnade ja soovitustena kõlab see kõik väga lihtsalt ja ilusti, aga ometigi ei tee me seda. Eks põhjuseid on erinevaid, aga peamine on tõenäoliselt julgus – me ei julge midagi öelda, sest me ei tea, mis siis juhtub, ja kõike tundmatut on inimesele omane natuke ikka karta.

Mitte sekkudes kaotad iseenda

Ma soovitan sul teha väikse harjutuse, et mõista, miks vaikuse murdmine on oluline. Meenuta oma elus kahte olukorda. Ühte, kus sa julgesid kellegi kaitseks välja astuda, ja teist, kus sa seda ei teinud. Kuidas sa ennast tunned nendele olukordadele tagasi mõeldes? Kumb käitumine lahendas olukorra, kumb käitumisviis tõstis sinu enesehinnangut ja kumb neist olukordadest tuleb sulle ikka ja jälle meelde ning närib su hinge?

Kui olin väike, elas minuga samas majas tüdruk, kes oli vaimse puudega ja keda lapsed hoovis tihti narrisid. Mäletan siiani seda tunnet, kui ma ütlesin, et lõpetage ära, ja see lõppeski. Tundsin seletamatult head tunnet ja olin enda üle vist isegi natuke uhke. Kius lõppes, keegi ei öelnud mulle midagi halba vastu ja me mängisime oma mänge edasi. Nii lihtne ja normaalne.

Teisi olukordi, kus ma pole julgenud kedagi kaitsta või kiusamisest rääkida, on aga palju rohkem ja need tulevad kogu aeg meelde. Miks ma ikkagi ei rääkinud inimesega, kes kohtles mu sõpra halvasti? Mõnikord arvatakse, et sekkumine tekitab veelgi rohkem tüli. Tegelikult olukorrad enamasti iseenesest ei lahene. Enamgi veel, vaikiv lubamine justkui kinnitab, et kiusaja ei teegi midagi valesti.

4 soovitust, kuidas kiusule vastu seista

Küberkiusamise märkamise teeb verbaalse ja füüsilise kiusamisega võrreldes keerulisemaks selle anonüümsus ja peidetus. Enamasti toimub see täiskasvanute eest varjatult privaatsetes gruppides. Mida siis teha? Kooliaasta algul on hea see teema loomulikult vestlusse tuua ja arutada, kuidas peaks käituma, kui sa oled kiusu pealtnägev kõrvalseisja.

Võtke ette mõni olukord, mida olete ise näinud, ja küsige oma lapselt, sõbralt, töökaaslaselt, kuidas tema seda lahendaks ja mida teeks. Selline arutelu võib teid viia väga lähedase ja avatud vestluseni ning leidlike lahendusteni. Eksperdid võtavad peamised soovitused kokku lühidalt nii:

1. Julge välja öelda, kui näed, et midagi on valesti. Kui sa näed internetis käitumist, mis võib kellelegi haiget teha, siis ütle otse, et see pole OK. Palu ebasobiv sisu eemaldada. Sinu esimesele sammule järgnevad ka teised, kes ohvrit toetama hakkavad.

2.Ära aita kaasa kiusaja publiku suurendamisele. See kaitseb nii ohvrit kui ka sind ennast, sest ka sinu jalajälg internetis muutub kiusavat sisu levitades negatiivseks kogu eluks.

3. Toeta kiusatavat. Paku oma abi. Ütle talle, et sa oled olemas, tahad aidata, ütle talle midagi head, mis temas on erilist ja toredat. Julgusta teda rääkima mõne usaldusväärse täiskasvanuga, pöörduma Lasteabi või veebikonstaabli poole.

4. Fikseeri olukord, tee kuvatõmmis, talleta tõestusmaterjal, teavita küberkiusust lehekülge, kus see toimus, et haiget tegev sisu võimalikult kiiresti eemaldataks ja kiusaja käitumine peatataks.

Tihti me ei saagi noore probleemi lõplikult välja juurida, kuid saame alati omavahel rääkida. Murrame selle nõmeda vaikuse Eesti kodudes ja sõpruskondades. Selle vaikuse murdmine võib päästa noorte inimeste elusid.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare