Eha Metsallik
Olen seda sündmust, sellist võrratut raamatut, pool elu oodanud. Lootsin, et selle raamatu kirjutab Mikk Sarv – ta oli super keeletunnetusega, või näiteks Andres Ülviste (raamatu „Molumentaalseid mõtteid” autor). Kuid selle minu jaoks juba ammu oodatud raamatu „Põliskeele omailm” kirjutas Valdur Mikita „Mikita Keeleaabitsa” nime all.
Ilmunud on mu meelest uskumatult aus raamat, mille iga lõik on ülivõrdes hää, ajab nutma ja naerma korraga. N-ö otse naelapea pihta! Igas lõigus on oluline tera sees, mis on imeliselt mahlaselt, tõeselt, tundlikult ja vingelt kirja pandud – parim filosoofia. Kõnnin Mikitaga sama keelepilli keelt mööda, mida kindlasti paljud, sealhulgas kirjakeele õpetajad ei tee.
Minu jaoks on aastakümneid tagasi karjuvalt vale olnud tõsta laste õpetuses esikohale grammatika, unustades selgitada-tõlkida meie põliskeele sõnade sügavat sisu, avamata sõnade väge ja tagamõtet või ajas muutumist.
Lastele on pähe pekstud grammatika reegleid, mis on ju sageli alles hiljuti (vaid 100-200 aastat tagasi) kokku lepitud ja mis meie oma emakeele vägevust ja keeletunnetust pigem segab. Kui koolilapsel sattus kirjatöösse tema lapseea külakandi murdesõna, oli see suur viga ja häbi-häbi.
Toon paar näidet omaenda elust: isegi instituudi sisseastumise kirjandi kirjutasin lühilausetega ning kõik sõnad, mille õigekeelsuses veidigi kahtlesin, asendasin tuntumaga, kindla peale minekuga (sisu oli kõige tühisem), KUNA ka KOMA OLI ju KRIMINALISEERITUD, ütleb Mikita toredasti. Lihtne oli kokku saada 6 kirjaviga ja põruda (kehakultuuri erialal – mitte emakeele erialal).
Või teine näide: 6.-7. klassis lasti kirjutada juba kodukirjandit. Mina kukkusin kirjutama oma isa räägitust – ta oli üles kasvanud Kaug-Idas eesti külas, ning oli super jutuvestja. Kirjutasin toda kodukirjandit matkapäeviku vormis, isa ma mainida ei julgenud, 24 või 28 lehekülge. Mu mõni aasta noorem õde luges minu valmis teksti huviga. Ta oli ka ainuke. Eesti keele õpetaja alustas kohe tunni alguses minust, ütles terve klassi ees kurja häälega, et tema paneb õpetajaameti maha, kui teised ka nii pikki kirjandeid kirjutama hakkavad, ning arvas, et olen selle kusagilt maha kirjutanud ning muidugi olid vead kah sees. Sisu eest sain nelja miinuse ning õigekeelsuse eest kolme miinuse. Kuuel esimesel leheküljel vigu ei olnud, kuna kirjutasin selle osa püüdlikult ümber, selge käekirjaga, pärast enam ei jõudnud ümber kirjutada.
Kirjavigade tõttu pean end eluaeg düsgraafiks, nüüd on arvuti appi tulnud. Raamatust mahakirjutamises ja raamatu jooniste kasutamises on mind hiljemgi süüdistatud ja hinne selletõttu maha tõmmatud – nimelt mesinduse nõustaja eksamil. Üle 25 aasta tagasi, kui paljud teenekad teadlased olid eksamil veel paberirull kaenla all, olid minu vanemad lapsed elektroonikas nii kaugele jõudnud, et panid minu joonised ja minu mesilaste talvitumise kutsetöö Coreli programmi joonistesse.
Nii kooli emakeele õpetaja kui ka riigi atesteerimise komisjon on ju kõikvõimsad lihtsa lihtsureliku lintšimisel.
Mulle saabus kogemata tellides kaks Valdur Mikita „Keeleaabitsat”. Nii et võtsin teise kohe omale „sodimiseks”, olulisema allakriipsutamiseks ning rõõmuhõisete kirjapanemiseks!
Et veidigi kirjatükki kaunistada, oma suurt rõõmu jagada ja väljendada, peaksin siia peaaegu pool Valdur Mikita super sõnakasutusest, imelised seosed-järeldused, keele tunnetusliku humoorika filosoofia – lausa pool raamatust – ümber kirjutama. Alustasin isegi sellega juba, kuid kustutasin ära, kuna tema mõtted ja laused on sedavõrd täiuslikud, et neid ei tohi ega saa tükeldada ega sõnu, lausejuppe tekstist välja kiskuda. Olgu väljendid nii vinged, nii naelapea pihta kui tahes.
MIKS too raamat on minule 2020. a parim kingitus!
Nimelt on meile antud meie lühike ELU siin imelises maailmas, eelnevatelt põlvedelt kingituseks jäetud varalaegastega, n-ö pärandkultuuri varasalvedega. Vanemas keelekihistuses elab edasi meie metsa- ja veerahvast esivanemate lugu. Nagu meie põlisrahva keel, peidavad rahvajutud, regilaulud ja kohanimed endas meie ajalugu, meie juuri, meie mõtte- ja meelelaadi. Loodus jutustab tuhandete aastate tagust lugu läbi samade puude, samade pilvede, ning sõdadest läbi taimeliikide, põlisteede äärtes kasvava looduse, mis vallutajate hobusekapjade all siia on saabunud. Kasvõi taevalaotuse tähenimed näitavad meile paljude rahvastega ühist hälli.
See esivanemate põhjatu varasalv peidab lisaks keelelisele pärimusele-pärandusele ka kaunist muusikat niipalju, et me ei jõua seda kõike oma lühikese elu jooksul ära kuulatagi. Enamik sellest varasalvest, kõigist kaunitest kunstidest ja meile kingitud loodusväärtustest (nektar õite sees) jääb kasutamata. Kuna me oleme allunud kurjale.
Me õpetame oma lastele pigem Stalini ja Hitleri ajalugu, mitte aga loodusrahvaste helget ajalugu. Keegi ütles, et inimkonna suurim leiutis on kiri. Ma leiaks, et noodikiri – muusika „jäädvustamine” noodikirja, et seda sadade aastate pärast ellu äratada saab. Aga meie ju ei lase sageli muusikatundides lastel kuulata maailma kauneimat muusikat, pillilugusid. Me ei anna lastele valikut, me ei aruta, mida keegi tundis erinevat heli või muusikat kuulates, vaid me sunnime neile peale n-ö teooriat või kuiva „muusikute” elu-ajalugu. Sageli ei lase neil isegi laulmistunnis laulda, kõnelemata soovikontserdist, kus iga laps võiks valida muusikapala või laulu, mis on tema lemmik.
Mõnuga laulmisel on koolipäevas oluline osa, et lapsed julgeksid ja oskaksid oma häälekõla nautida. Õpetused käivad – just looduse või päriselus hakkamasaamise osas – põhimõttel, et enne autorooli ei saa, kui juhiluba käes. Või enne vette ei saa, kui ujumine selge! Enne metsa minna ei tohi, kui kõik mürgised taimed, nõelavad putukad ja kaela kukkuvad puud on raamatust-internetist selgeks õpitud. Kõik on tehtud liiga teoreetiliseks. Mõtlesin kunagi, et hea, et nad emaks saamist pole ära keelanud enne, kui pedagoogiline haridustunnistus olemas, selles kõike keelavas (ülereguleerivas) maailmas.
Ka toosama EMAKEEL on liiga teoreetiline! Inimene, kes on loodud liikuma ja peaks kogu aeg liikuma, on surutud kägarasse laua taha teooriaid õppima. Ma ei kujuta ette, et loodusõpetust saab õppida toas. Mikita leiab, et isegi keelt võiks õppida õues. Miks me oma keele sõnade sisule ja tagamõttele nii vähe tähelepanu pöörame? Miks me oma lastega keele abil nii vähe mängime? Haridussüsteemi teadjad võivad siinkohal öelda, et emakeel on kodu probleem, kuid kodudest võetakse ju lapsed ära! Kui lasteaed juurde arvata, siis lausa kahekümneks aastaks.
Mikita ütleb toredasti, et on saabunud aeg, kui kõik kirjutavad, aga keegi ei loe. Kuid kirjutamise võimalus on ju ka looming – oleme ju loojateks loodud. Siinkohal otsin Mikita tekstist keelevärve juurde: sõnaloome, keelemaastikud, keeleinstinkt, maagilise sõna puudutus või kõlamaalingud. On elavad, suure loomeväega sõnad, või hämarsõnad ja peitesõnad, loomulik keeletunnetus.
Jätkan oma mõtetega: kui imeline on lõunaeesti või saarte keelte soojus. Sõnadele tuleb külge sügav sõnum, omapära, mönus keelekõla. Mul lähevad ausalt öelda alati põlved nõrgaks, kui kusagil paigas kohalikku keelt kuulen. See on ni-ii äge! Missugust võitlust on pidanud need tillukesed haruldased rahvakillud (nagu üliharuldased taimed aasa peal) oma keelekõla ja väe ning sisu säilimise eest! Võitlust, mida peavad maailmas peaaegu kõik põlisrahvad – õigust kõnelda oma põlises emakeeles.
Olen jälginud nii silmanurgast aastakümneid inimeste nimesid ja uskumatult sageli langevad perenimed omaniku huvide, hobide, tööga või ka olemusega kokku. Rõõmu valmistab see, et on hakatud lastele panema tähendusega nimesid. Ning perenimesid tohib jälle käänata päriselt. Enam ei nõuta, et perenimi Sokk peaks olema omastavas käändes Soka, võib olla ka Soku, või Soki. Põder – Põderi, nüüd on lubatud öelda ka Põdra. Kui mina koolilaps olin, nõuti nime käänamist nii, et see midagi ei tähendaks. Oleme ikka vallutajate ees pugeja rahvas olnud! Enamik maailma põlisrahvaid küsib sinuga tutvudes, mida su nimi tähendab.
Kindlasti missioonitundega emakeeleõpetajad üritavad laste sõnavara rikastada, mis tegelikkuses vaesub ja väheneb sama kiiresti, kui meie laululinnud tänu riigi metsapoliitikale loodusest kaovad. Ega põllumajanduseski pole parem. Kui jõhkralt nõutakse meie maarahvalt ja maaettevõtjailt värdkeele – seaduste keele – õppimist.
Kuidas riigi seadused aetakse tolle eituse eitamisega puntrasse. Kasutuses ja käsutuses on omavahel segi. Tuhandeid lehekülgi elu suhtes väärastunud tõlkeid euroseadustest, kus seaduse selgitus püütakse lihtsustatult osaliselt maakeeli väljendada, mis annab sageli kõverpeegli pildi, tekitades asjatuid lootusi. Ühesõnaga, ajuvaba bürokraatia, kantseliit keeles on keele elurikkuse – keele kõla ja mõistmise vaenlased.
Tänu üle jõu käivate värdkeelte sisetungimisele, tänu ekraanidele ning silmast silma suhtlemise vähenemisele kaob sõnavara meie keelest, nagu kaovad metsad looduses ja asenduvad võsaga, või puupõlluga!
Ka Valdur Mikita leiab, et võiks mõelda vahest ka eesti keele punasest raamatust unustusse vajunud ilusate eestikeelsete kaduma kippuvate sõnade tarvis. Üks Mikita lause veel lk 40: Teaduskeelest ja administratiivsest keelepruugist on saanud omamoodi võõrliik eesti mõtteruumis, selline tontlik ja kivi-rünta-punta-äntalik karuputke koloonia, mis pritsib mürki iga keeletundliku inimese hinge!
