spot_img
-0.1 C
Rapla
Teisipäev, 29 nov. 2022
spot_imgspot_img
ArtikkelPuise rannas avati mälestusmärk Otto Tiefi valitsuse ja suure põgenemise mälestuseks

Puise rannas avati mälestusmärk Otto Tiefi valitsuse ja suure põgenemise mälestuseks

“Minna ei taha, jääda ei saa.” Sellises olukorras leidsid end kümned tuhanded eestlased 1944. aasta sügisel, kui Punaarmee idast peale tungis ning Eestit ähvardas Nõukogude okupatsioon. Läänemaal Puise ninal avati mälestusmärk nendele eestlastele, kes 1944. aasta segasel sügisel pidid kodumaalt põgenema, ning samuti neile, kes põgenemise käigus leidsid märja haua külmas Läänemeres.

Laupäeval, 19. septembril peeti 1944. aasta suure põgenemise mälestuspäeva. Kuigi monument avati Läänemaal, oli sellel päeval tihe side ka Raplamaa ajaloolise pärandiga. Lisaks suurele põgenemisele oli päev pühendatud Otto Tiefi valitsuse ja vastupanuvõitluse mälestusele. Otto Tief on teatavasti pärit Raplast. Ta sündis 14. augustil 1889. aastal Rapla vallas Uuskülas Sildema talus. Sealt edasi viis elutee teda nii Venemaale, Kasahstani kui ka Ukrainasse. Siiski elas ta eestikeelse Wikipedia andmetel veel ka hiljem Rapla rajoonis, oma õe Leena Massovi juures.

Otto Tiefi ja tema valitsuse tegevus 1944. aasta septembris oli kriitilise tähtsusega, et üheksakümnendatel saaks taastada Eesti riikliku iseseisvuse järjepidevuse alusel. Võib öelda, et Otto Tiefi valitsuse tähtsus seisnebki Eesti vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises. Kui avada natuke ajaloolist tausta, toimus Tiefi valitsuse esimene istung 20. septembril 1944. aastal. Saksa väed olid Tallinnast lahkumas ning Punaarmee tungis peale. Õhus oli palju teadmatust ja segadust, aga ametisse astuva valitsuse eesmärk oli selge – kehtestada kahe suurvõimu vahel riiklik iseseisvus.

Kaua see muidugi ei kestnud. 22. septembril vallutas Tallinna ida poolt tulnud Punaarmee ja unistusel sõjajärgsest iseseisvast Eestist oli kriips peal. Vaid loetud tunnid enne seda olid Tallinnast põgenenud viimased valitsuse liikmed, kes suundusid lääne poole. Lootus oli jõuda üle Läänemere vabasse maailma, ennekõike Rootsi. Valitsus kogunes Läänemaale Puise randa Põgari külla ning ootas evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist. Just Põgari külas peeti ka viimane valitsuse istung.

See maja on tänase päevani alles ning selle välisseinale on kinnitatud tahvel, kus on kirjas: “22. septembril 1944 toimus selles majas Otto Tiefi eesistumisel Eesti vabariigi valitsuse viimane istung enne Nõukogude okupatsiooni”. Kõnealune maja asub kõigest mõne kilomeetri kaugusel Puise rannast, kus möödunud laupäeval suure põgenemise mälestusmärk avati.

Suur põgenemine

Päev oli Puise rannal tuuline. Kohe sedavõrd tuuline, et korraldajate poolt mälestusmärgile asetatud kate ei tahtnud selle peal kuidagi püsida. Mitu sõlme tuli siduda, enne kui see lõpuks püsima jäi. Väljas oli septembrile kohaselt 14 soojakraadi, puhus vali läänetuul.

Paadipõgenike mälestusmärgi avamist korraldas Eesti Memento Liit ja päeva edukat kulgemist toetas Eesti Endiste Metsavendade Liit. Ürituse moderaator Heiki Magnus ütles avasõnades tabavalt, et vaatamata valjule tuulele ei saa keegi kohapeal öelda, et on külm, sest need tingimused, millega seisti silmitsi 1944. aasta sügisel, olid kordades hullemad.

Läänemerel möllasid aastaajale kohased tormid. Mere ületamine mootorpaadi või -kaatriga oli erakordselt riskantne. Tegelikult oli ohtlik juba selle käigu kaalumine. Aga me jõuame ikka ja jälle tagasi mõtte juurde, mis sai välja toodud artikli alguses ning mis kõlas korduvalt ka laupäeval – minna ei taha, jääda ei saa.

Inimesed olid sundseisus, sest jäämine oleks tähendanud langemist okupatsioonivõimude kätte. Ajad olid julmad – seda tõdeti sel laupäeval korduvalt. 1944. aastal alustati põgenemist läände juba augustis, kuid põhirõhk langes septembrikuusse. Eriti kuupäevadele 19-22, kui oli selge, et Nõukogude okupatsioonist Eesti ei pääse. Kui palju eestlasi kokku läände põgenes? Erinevatest allikatest võib leida numbri 80 000. Osa neist läks Saksamaale, osa üle mere Rootsi. Oli ka neid, kes selle teekonna ette võtsid, kuid sihtkohta kohale ei jõudnud. Laupäeval Puise rannas hinnati, et jäisel Läänemerel võis oma märja haua leida umbes 5000 eestlast. Rootsi jõudis ligikaudu 30 000 inimest.

Jaak Maandi

Laupäevase ürituse ehk kõige erilisem osaleja oli Jaak Maandi. Kaheksa-aastase poisina põgenes ta 1944. aastal koos oma ema ja õega üle Läänemere Rootsi. Sinna õnnestus pääseda ka isa Helmut Maandil, kes oli Otto Tiefi valitsuse juures riigisekretär. Ta oli ainuke Tiefi valitsuse liige, kes jõudis Rootsi kohale.

Helmut Maandi on samuti pärit Rapla külje alt. Ta sündis 5. juunil 1906 Harjumaal Rapla vallas Sikeldi külas veskirentniku peres. Ajalooline kokkuvõte riigikantselei infole tuginedes: “Helmut Maandi õppis Tartu ülikoolis õigusteadust aastatel 1925-1932. Aastail 1933-1937 oli ta riigikogu V koosseisu liige. Septembris 1944 sai Maandist Otto Tiefi valitsuse riigisekretär. Tiefi valitsuse moodustamine 1944. aastal oli katse taastada Eesti iseseisvus pärast Saksa vägede taandumist ja enne Vene vägede pealetungi. Pärast Tiefi valitsuse viimast koosolekut 22. septembril Läänemaal Puise ranna Põgari külas õnnestus Maandil põgeneda Rootsi. Maandi oli Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis riigisekretär 18. septembrist 1944 kuni 15. jaanuarini 1945 ja 18. detsembrist 1949 kuni 11. jaanuarini 1953.”

2008. aasta juunis avati Sikeldi külas Helmut Maandile mälestuskivi. Just tema poeg Jaak Maandi avas laupäeval, 19. septembril koos justiitsminister Raivo Aegiga Puise rannal monumendi, mis on pühendatud 1944. aasta põgenemise, Otto Tiefi valitsuse ja vastupanuvõitluse mälestusele.

Jaak Maandi pidas ka kõne. Vähem rääkis ta oma isiklikest üleelamistest ja mälestustest ning keskendus rohkem selle sündmuse ajaloolisele taustale. Ta tõi oma kõnes välja kolm olulist tähendust, mis olid Otto Tiefi valitsusel Eesti ajaloole. Esiteks see, et valitsuse ametisseasumine tähendas Eesti eraldumist Saksa ülemvõimust. Teiseks see, et pealetungiv Punaarmee oli võõras vallutaja. Kolmas tähendus oli demokraatliku Eesti riigi taastamine. „Otto Tiefi ja tema valitsuse tegevus väärib meenutamist,” sõnas Maandi oma kõne lõpetuseks.

Seaküla Simson

Laupäeval avatud monument on erakordselt sümboolse tähendusega. See kujutab ema ja tütart, kes hoiavad teineteisel käest kinni. Ema pilk on suunatud otse ette ning vasakus käes hoiab ta kolmekümnendate aastate stiilis kohvrit. Tütre pilk on pööratud ema poole ning paremas käes on tal kõige kallim mänguasi. Monument on paigutatud kivi peale, mis asub paarikümne meetri kaugusel

rannajoonest. Kuju autor on skulptor Aivar Simson, keda tuntakse ka Seaküla Simsoni nime all.

Kohapeal esitati küsimus, miks on suurt põgenemist sümboliseerival monumendil kujutatud just ema ja tütart. Simson vastas, et see sümboliseerib perekonna purunemist. Mees sõdis Sinimägedes ning jäi teadmata kadunuks. Naine ei tea, kuhu tema abikaasa jäänud on ning seega planeerib ta koos tütrega põgenemist läände. Loomulikult on naise pilk suunatud üle mere Rootsi poole. Sinna lootsid nad sõjaõuduste eest jõuda. Monumendi all on plaadile kirjutatud luuletus: „Mis saab küll nendest, kes läevad? Ja mis saab sellest, kes jääb? All sõjatormise taeva kuidas hoida kinni veel käest? Huulil on armsate nimed, merevesi ja kodude tuhk. Valus jäämine. Valus minek. Rannal tormilainete uhk.”

Simson rääkis, et monumendi valmistamine võttis küll omajagu aega, kuid ta ei oska täpselt öelda, kui palju, sest ta tegi seda vaheldumisi teiste töödega. Küll aga tõi päeva moderaator Heiki Magnus välja, et Simson tegi seda tööd suuresti missioonitundest.

„Kui me oleksime pidanud palkama kellegi teise, oleks see maksma läinud viiekohalise summa. Simson tegi monumendi valmis neljakohalise summa eest. Ma ütleksin, et ta tegi seda täielikult missioonitundest,” rääkis Magnus. Üks oluline osa laupäevasest üritusest oli ka see, et Eesti Memento Liit andis Aivar Simsonile üle teenetemärgi.

Õuduste aasta

Heiki Magnus rääkis, et idee paigaldada Puise randa paadipõgenike mälestusmärk ulatub tagasi juba aastasse 2010. Välja käis selle kohalik omavalitsustegelane Raul Tammet. Esialgu see siiski vedu ei võtnud ning jäi seisma. Paar aastat tagasi tõusis mõte taas fookusesse ning siis haakus sellega ka Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste. Eelmisel aastal avati kivi, mille peale monument paigutatud on.

„Selle monumendi suurus on täpselt paras, et inimesi kõnetada. Suurushullustusest ei maksa siin juttu teha. Kuue- või seitsmemeetrist monumenti pole meile vaja,” sõnas Magnus. Lisaks rääkis ta, et Otto Tiefi valitsuse tegevusest on tema hinnangul räägitud liiga väha. „Eesti ajaloos on see niivõrd oluline tähis. Kui okupandid 1944. aastal Eestisse tulid, tulid nad siia teist korda. Esimene kord oli 1940. aastal. Perioodi 1940-1941 teatakse õuduste ja rahva kannatuste aastana. 1944. aastal juba inimesed teadsid, mida karta siit on. Ega niisama tuldud randa paate otsima,” rääkis Magnus. Rahvajutud kõnelevad õõvastavast vaatepildist, mis Puise rannas 1944. aasta septembris avanes.

Üks põhjus, miks monument Puise randa paigutati, oli Magnuse sõnul see, et just sealtkaudu üritati paatidega põgeneda. Praegu rannas avanev vaatepilt on hoopis teistsugune, võrreldes sellega, mis seal 1944. aasta sügisel avanenud oleks. „Vanarahvas teab rääkida, et Puise rand oli meeletult tehnikat täis. Seal oli nii jalg- kui ka mootorrattaid ja autosid, hobustest rääkimata. Neid oli siin nii palju, et rahval polnud neid kuskile panna. Rahvas teab ka rääkida, et siin oli selline lugu, et üks suitsiid nägi teist suitsiidi, sest kui paadi peale ei mahtunud, polnud ka kuskile tagasi minna. Nad teadsid, et kui nad lähevad tagasi, siis otse surma. See oli nii julm, et meie seda ette kujutada ei oska,” rääkis Magnus.

Puise randa oli laupäeval kogunenud julgelt üle kahesaja inimese ning mälestusüritus kestis kokku poolteist tundi. Päev lõpetati sõdurisupi ja kringli söömisega.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused