Seentega värvimine ei ole Eestis just ülipopulaarne, kuid oma andunud fännid sellel tehnoloogial siiski on. Üks neist on pärandtehnoloog Airi Gailit, kelle armastus seente värviomaduste vastu sai alguse aastaid tagasi.
Esimene kord puutus Airi seentega värvimisega kokku toonases Tartu kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonnas õppides, kui seentega värvimine Liina Kooli juhendamisel oli valikainena õppekavas. Tehnoloogia küll inspireeris, kuid võttis toona vaid sõrme või paar, teine tulemine ja käe andmine tuli kümme aastat tagasi, seentega värvijate sümpoosionil Rootsis Gysinges.
Olles endale teema süvitsi selgeks teinud, jagab Airi oma teadmisi teistelegi.
“Mind kutsutakse esinema sinna, kuhu vaja. Olles Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu mentorkoolitaja, on võimalus mind sealtkaudu kutsuda igale poole. Ja saab ka otse kontakti võtta. Olen käinud peale Eesti Venemaal ja Lätis. See on tore, et seentega värvimine on mind viinud ka piiri taha,“ rõõmustas Airi.
Kuigi võiks arvata, et venemaalased aktiivsete seenesööjatena tunnevad ka seentega värvimist, on nad üllatuslikult seda tehnoloogiat alles nüüd tibusammul avastamas. „Üleüldse, maailmas on sellega süstemaatilisemalt tegeletud pool sajandit, sest tuleb tõdeda, et seen kasvab hajusalt ja kaootiliselt, oleneb ilmastikust ja iseendale seda kasvatada on üsna raske. Seetõttu seentega värvimine ei ole olnud nii popp,“ sõnas Airi.
Seente kasvatamine on teoorias võimalik, kuid praktikas ei toimi mitte kuigi hästi. Oma magistritöös uuris Airi lähemalt puuseene kaneelpruuniku kasvatamise võimalikkust. Tegemist on ihaldatud värviseenega, mida Eesti looduses kasvab hajusalt.
Mis seenest millist värvi saab?
Agaramad tegijad üle kogu maailma on süstemaatiliselt seente värvimisomadusi testinud ja neist ligikaudu sada kasvab ka Eestis, kuid väga häid värvijaid on Airi sõnul nende hulgas vähe, võib-olla kümmekond.
Kui rääkida kindlatest värvidest ja liikidest, saab ihaldatud punast värvi verkja vöödiku abil, mida leidub me metsades üsna rohkelt. Kollast tooni annavad paljud puravikulised. „Loodusvärvide puhul on aga alati küsimus selle värvi pesu- ja valguskindluses. Kindlasti sellise suure töö juures võiks valida ka väga hea värviseene. Selliselt värvitud lõngast südame ja armastusega loodud tekstiil võiks ilus jääda aastakümneteks.
Nii et üks vägevamaid kollase tooni andjaid on hoopis juurepruunik. Selle seene puhul on tore, et vahel ei pea tema leidmiseks isegi metsa minema. Parkide lehisealleede alt või linna teeservades, kus on vanad mahasaetud alleed või puud, võib neid leida. Olen isegi teinud Tartu linnas seenesafarit, sõites mööda tänavaid ja korjates teede äärest seeni,“ rääkis Airi, lisades, et värvimiseks tasub värsket, kasvavat viljakeha otsida, kuna pruunidest enam väga ilusat kollast tooni ei saa. Ja juurepruunik on selline liik, mis mingit eeltöötlust ei vaja, kuigi vahel soovitatakse kirjanduses kasutada aluselist keskkonda sellega värvimiseks.
Sinine on üks ihaldatuimaid toone, kuid seda värvi seentest saada on väga keeruline. „Männi-põdramokkadest, mis Eesti metsades kasvavad, on võimalik saada küll sinakaid toone, aga selle sinise valguskindlus on sedavõrd kehv, et rõõmu jagub vaid värvimiseks,“ sõnas Airi.
Üks ihaldatud seeni on sametvahelik, millest teadliku värvimisega võib saada nii rohekaid, beeže kui ka lillakaid toone. Kui tahta aga säravat lillat tooni, tasub otsida kaneelpruunikut.
„Me elame õnnelikus kliimavöötmes, siinsetes metsades kasvab enamik väga headest värviseentest. Ameerika ja Austraalia mandril on veel omad, aga Euraasias võib öelda, et testitud seentest on meil ka kõige vägevamad olemas. Nii et seni, kuni on metsi, istume õnnelikult sellise väikese varanduse otsas nagu värviseened,“ rääkis Airi õnnelikult.
Seenehuvilise infoallikad
Enda jaoks on Airi saanud paika süsteemi, et seenehooajal, kuni oktoobrini tegeleb ta seente korjamise ja hoiustamisega neid kuivatades ning ülejäänud osa aastast läheb värvimise peale. „Seened sisaldavad korjates väga suures koguses vett, niiskel ajal on 90% seenest vesi. Palju mõistlikum ja lihtsam on arvestada lõnga ja seene suhet kuiva seenega. Tulemus on ka siis natukene kontrollitavam. Kui ma tahan näiteks värvida punast lõnga, siis ma tean, kui palju ma kuivatatud seent kasutama pean. Seeneliigiti on värvipigmendisisaldus hästi erinev, mõnel puhul on kuiva lõnga ja kuivatatud seene suhe üks ühele, teine kord on seent vaja palju vähem hoopis. Kaneelpruunik on tõeline värvipomm, 100 g lõnga hästi kirkaks värvimiseks võiks olla 20-25 g kuivatatud seent,“ selgitas Airi kuivatatud seente paremust.
Tänavu on olnud üldiselt hea seeneaasta ja Airi loodab, et niiske periood tuleb nüüd tagasi. Kui muidu kõik igatsevad päikselist sügist, siis seenelisele ei ole selline ilm kõige parem.
Erinevaid seeneliike on aga Eestis vähemalt 5500, nii et orienteerumaks, mis seenega tegu, on vaja head abimeest. Seentega värvijate jaoks on üks raamat lausa piibliks – „Färgsvampar & svampfärging“, mille autorid on Hjördis Lundmark ja Hans Marklund. Kuigi tegemist on rootsikeelse teosega, on see piisavalt selgelt ja loogiliselt üles ehitatud. Seal on sadakond seeneliiki välja toodud koos värvitestidega.
Eestikeelsetest määrajatest soovitab Airi kahte, mis tal endal alati metsa minnes kaasas on: “400 Eesti seent” (Vello Liiv, Kuulo Kalamees) ja “Põhjala seeneraamat” (Pertti Salo, Ulla Salo, Tuomo Niemelä).
Airi on ka Eesti mükoloogiaühingu liige ja tal on olnud õnne käia päris mükoloogidega metsas ja enda teadmisi niimoodi täiendada, minnes liikide määramisega väga spetsiifiliseks. Näiteks verkja vöödiku puhul kasvab Eestis veel paar väga sarnast liiki, mis punase värvi saamise ihaluses pole oluline, kuid kui värvimise kiiks on süvenenud, tekib soov teada saada iga liigi enda värvi.
„Värvimise puhul hoian mina iga seenevärvi puhtana, kuna mulle tohutult meeldib pärast lugeda neid värvitriipe ja öelda, et see on selle liigi kollane või selle seene roheline. Muidugi saaks neid värve kokku segada, aga samas on puhtad, kirkad toonid minu jaoks just need, mis võluvad. Eriti kui arvestada, et see kõik tuleb lihtsalt loodusest ja on meie ümber, tuleb ainult hellalt kokku noppida ja olla tänulik võimaluse eest kasutada neid värve,“ sõnas Airi.
Kuid peale mükoloogide on üks allikas veel, kust seenehuviline infot saab. Need on sotsiaalmeedia seenegrupid, eestikeelseid eksisteerib kaks, lisaks veel ülemaailmsed grupid seentega värvijate jaoks. „Inimesed leiavad põnevaid liike, mis tegelikult söögiseenena on kõlbmatud, kuid värvimiseks väga head ja kiiresti ning õigesti määratakse grupis see sul ära. On väga tore, et selline taskuteatmik telefoni näol tänapäeval olemas on. Raamatutes ei ole lihtsalt värviseene liike väga palju sees, sest kui räägime väga headest värviseentest, ei ole enamasti tegemist söögiseentega,“ rääkis Airi. Nii et kellel vähegi võimalust, võiks sügishooajal mükoloogidega sügisretkel käia.
Ka ülemaailmne seenevärvijate kogukond hoiab aktiivselt ühendust ja iga kahe aasta tagant toimub sümpoosion mõnes maailma paigas. Airi on olnud ise ühe rahvusvahelise sümpoosioni korraldusmeeskonnas, mis toimus kuus aastat tagasi Eestis Otepääl.
Väikesed nipid ja väärikad väljundid lõngale
Seentega värvimise puhul peab Airi väga oluliseks lõngatöötlust. „Kui me räägime sellest, et villased asjad hammustavad, siis kõik algab lõnga peitsimisest. Lõnga värvides tuleb meeles pidada, et lõng ei taha äkilisi temperatuurimuudatusi, kõvasti hõõrumist ja kindlasti ei tohi värvivett keema lasta. Mõnusalt hautades ja jälgides, et temperatuur liiga kõrgeks ei lähe, jääb lõng pehme ja ei hammusta. Tänapäeval on muidugi võimalik igasuguseid erinevaid lõngu hankida värvimiseks, kuid tuleb tunnistada, et parim on värvida loomseid kiudusid (lambavill, siid). Nendele hakkab värv paremini külge. Taimsete kiududega on natuke rohkem tööd ja protsess on keerulisem. Tulemus ei ole ka nii kirgas kui loomsete kiudude puhul,“ rääkis Airi.
Ta selgitas ka, kuidas värvitud lõnga pesu- ja valguskindlust teada saab. Selleks tuleb võtta tükike puuvillast valget kangast, panna värvitud lõng kanga vahele ja käsitsi nühkides pesta seda tükikest. Kui lõng ikkagi määrib valget kangast, võib kindel olla, et ta jääbki määrima. Valguskindluse testimiseks keritakse ümber papitükikese lõng, kattes poole sellest kinni, ja jäetakse mõneks ajaks päikese kätte, näiteks aknalauale seisma. Mõne aja möödudes võetakse kinnikaetud osa lahti ja siis on näha, kui suur on värvivahe kinnikaetud ja valguse käes olnud lõngal.
Valguse- ja pesukindlust saab parandada peitsimisega ja selleks kasutab Airi üldjuhul vaid maarjajää peitsi ja mõningal juhul ka rauapeitsi. Teised peitsid on ta jätnud kõrvale nende mitte nii loodussõbraliku loomu pärast. Rauapeitsi kasutades tasub aga silmas pidada, et kollased toonid lähevad sellega rohekamaks. Vahel kasutavad seenevärvijad punase värvi lõplikuks kinnitamiseks ka lahjat äädikavett.
„Aga selleks, et kõiki neid nippe kokku koguda ja teada ja ammutada, ütlen ma ikka, et kui seltskonnas liigud, siis lollimaks ei jää. Igas õpitoas, kus käid, või meistril, kellega vestled, on mingid oma nipid selleks, et protsesse mugavdada ja teha lihtsamaks. Kasvõi selline näide, et seeni tükeldada enne värvimist on jube tüütu, nad on kõvad ja sageli puised. Aga kui sellise blenderiga, mida toidutegemiseks enam ei kasutata, läbi mikserdada, siis on kõik valmis värvimiseks. Selliseid väikseid nippe, mis teevad elu lihtsamaks, tasub koguda,“ sõnas Airi.
Loodussõbralikkuse poolest võiks seentega värvimine huvi pakkuda ka tekstiilitööstuses, kuid seni on mõningaid näiteid vaid hallitusseentega värvimisest, kuna neid on üsna lihtne kasvatada ja koguda. „Metsaseeni korjates ja sellega lõnga värvides tuleb tunnistada, et selle lõnga hind läheb ikka väga kõrgeks. Väike näide: ihaldatud kaneelpruuniku kohta tean, et see kasvab minust 60 km kaugusel, saan sealt ehk 5 g, aga see jalajälg, mis tegelikult maha jääb ühe seene järele minnes, on tohutu. Kui arvestad, palju selle päeva jooksul korjatud seentega lõnga saad värvida ja ajakulu sinna juurde, siis see materjali hind läheb päris vägevaks. Küll aga on siin teine väärtus, see emotsioon, mis sellest saad, ja see on hindamatu.
Eelarvet kokku lüües võib vahel pikali kukkuda, aga tuleb valida hea väljund. Mina näiteks kingin oma asju. Sageli ka teadlikult värvin mingi koguse lõnga, sõltuvalt sellest, mis tööd ma tahan teha. Arvestan välja, kui palju ja millist lõnga on mõistlik värvida, et ei tekiks koidele maiustamiseks suurt hulka väärtuslikku kraami,“ rääkis Airi.
Seentega värvitud lõngast valmivad Airil näiteks näitusetekstiilid, mis on inspireeritud eesti triibuseelikutest ja kootud peenikesest ühekordsest lõngast. Need ei ole identsed ühegi maakonna triibuseelikuga, olles saanud lihtsalt inspiratsiooni sellest rütmimängust. „Eks ma olen otsinud väärikat väljundit meie metsade värvidele ja üks meie käsitöötehnika, mis mujal ei ole levinud, on kinnaste roosimine. See on koht, kus väärikalt ja vägevalt näidata seenevärve,“ sõnas Airi, lisades, et kuna kõige paremini värvub villane, dikteerib materjal ise natuke, mis temast teha saab.