Inge Põlma

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on maailmas 47 miljonit dementsusega inimest (ligikaudu 5% vanemaealisest elanikkonnast), 2030. aastaks tõuseb haigestunute arv 75 miljonile ja 2050. aastaks 132 miljonile. See on ka põhjus, miks üha enam pööratakse tähelepanu ja räägitakse eakate inimeste vaimsest tervisest.

MTÜ Elu Dementsusega ja Dementsuse Kompetentsikeskus on peaaegu kõigis maakondades ellu kutsunud tugigrupid, et pakkuda inimestele tuge ja nõustamist. Eelmisel aastal alustas selline tugigrupp ka Raplas, kuid esimene hooaeg jäi koroona tõttu lühikeseks ning mõned plaanid ellu viimata. 7. oktoobril tuleb tugigrupp uuesti kokku. Kohaletulijatele tagatakse maskid, käte desinfitseerimine ja distantseerimine, ütleb üks juhendajaid Anne-Ly Reede. “Anname endast kõik, et kokkusaamine saaks toimuda,” lisab ta.

Tugigruppi on oodatud kõik, kelle perekonnaliikmetel või lähedastel on mäluhäired või siis dementsuse sündroom, kes vajavad tuge ja nõustamist. Kui mingil põhjusel ei saa tugigrupis osaleda, eriti arvestades praegust aega, on võimalik osaleda ka virtuaalses tugigrupis. Informatsiooni tugigruppide toimumise kohta saab kodulehelt www.eludementsusega või dementsuse info- ja usaldusliinilt 644 6440, räägib Anne-Ly Reede. Tugigrupis osalemine on inimestele tasuta.

Reede lisab, et muutunud on ka tugigrupi meeskond. “Meeskonnavahetus on toimunud. Enne olid meeskonnas Sirli Arro ja Sigrid Algre, nüüd on Anne-Ly Pedaja, Kaja Heinsaar. Helen Põldra on algusest saadik meiega olnud.” Anne-Ly Reede ja Anne-Ly Pedaja on pikka aega juhatanud hooldekodusid, Kaja Heinsaar töötab SA Raplamaa Haigla sotsiaaltöötajana. Helen Põldral on mitme aasta pikkune kogemus tööst dementsusega inimestega Soomes. Anne-Ly Reede on töötanud ka hooldajana Saksamaa hooldekodus. Seega väga kogenud inimesed, kellel tänu oma tööle on selles valdkonnas suured teadmised ning siiras soov oma teadmistega inimesi aidata.

Õigeaegne diagnoos

Dementsus on kroonilise või progresseeruva kuluga sündroom, põhjuseks peaaju haigus, mille tagajärjel inimene pole enam suuteline enesega hakkama saama. See on surma põhjustavatest haigustest praegu maailmas 5. kohal, ütleb Anne-Ly Reede. Dementsust põhjustavad teatud haigused (Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi jne) ning sellisel juhul on tegemist progresseeruva ning ravimatu haigusega. Siiski on olemas ravimeid, mis aitavad allakäiku pidurdada. Ka sellepärast on väga oluline saada diagnoos võimalikult vara, et n-ö hea või tavapärane elu saaks võimalikult kaua jätkuda. Samuti on nii patsiendile endale kui ka teda hooldavatele lähedastele oluline teada, milliseid häireid dementsus kaasa toob. Diagnoosimisel on vajalik ka välistada potentsiaalselt ravitavad dementsussündroomi põhjused.

Kaja Heinsaar selgitab, et esmase hindamise teeb perearst, kuid lõplik diagnoos eeldab aju-uuringuid ning neid teevad neuroloogid. Reede lisab, et diagnoosimine võib võtta kuni pool aastat aega. “Täna võib julgelt väita, et dementsus on aladiagnoositud, ainult 10% dementsuse tunnustega inimestest on dementsuse diagnoos, 95% kerge dementsuse ja 75% keskmise raskusega dementsuse juhtudest on diagnoosimata.”

Dementsuse diagnoosimine on oluline juba seetõttu, et dementsus võib põhjustada näiteks eakatel inimestel depressiooni, mis vanemaealistel, eriti üksikuks jäänud eakate puhul esineb sagedamini kui märgatakse. “Eakate depressioon on väga salakaval, palju sügavam ja tõsisem,” ütleb Anne-Ly Pedaja selle ilmselt alahinnatud haiguse kohta.

Suhtlemine on kõige alus

Tugigruppide eesmärk on nõustada lähedasi inimesi, kelle pereliikmed iseseisvalt kodustes tingimustes väga hästi hakkama ei saa, aga soov on veel pakkuda kodus elamise võimalust nii kaua kui võimalik. Seal pakutakse lahendusi, kuidas muuta kodud turvalisemaks, ja räägitakse sellest, milliseid teenuseid pakub riik ja kohalik omavalitsus.

Anne-Ly Pedaja toob positiivse muutusena välja selle, et üha enam julgevad inimesed hooldekeskusesse helistada ja nõu küsida. Anne-Ly Reede aga nendib, et inimesed sageli ei tea, et dementsusega on samuti võimalik taotleda puude määramist.

Väga palju sõltub aga lihtsalt omavahelisest suhtlemisest. See on kõige alus, ütleb Helen Põldra. Näiteks arvatakse, et dementsusega inimesed on kiuslikud, aga see võib tekkida, kui neid ei mõisteta, neile öeldakse halvasti või ollakse ise ärritunud. “See on enda käitumises kinni,” ütleb Helen Põldra. “Tugigrupis räägime ja lahkame erinevaid variante, pakume ideid, mida võiks proovida,” räägib Põldra dementsusega lähedastega suhtlemisest.

Anne-Ly Reede räägib, et eelmisel aastal oli tugigrupis ka inimesi, kelle lähedane oli juba hooldekodus ja kes tulid sellepärast, et saada õlatunnet, et nad ei ole üksi. “Kõiki ühendas see, et ehk ma kuulen, kuidas teised mingi olukorraga hakkama saavad.” Ta lisab, et tugigrupis saavad kõik ennast tühjaks rääkida, kedagi ei kritiseerita ja kogu räägitu jääb nende seinte vahele. “Turvatunne on väga oluline, et inimesed saaksid oma muredest rääkida,” täiendab teda Anne-Ly Pedaja, kelle sõnul ongi murede väljarääkimine sellise tugigrupi üks mõte.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare