Nädalapäevad tagasi oma 75. sünnipäeva tähistanud Elmo Rohelsaar on üle viiekümne aasta jälginud, et teed ja sillad oleksid ehitatud vastavalt nõuetele.

„Midagi peab tegema, et end vormis hoida. Kui on huvipakkuv, miks mitte teha,“ ütleb Rohelsaar. Pikaajalise kogemusega ekspert töötab praegu ettevõttes Skepast & Puhkim OÜ sildade järelevalve peaspetsialistina.Viimased kümme aastat oma karjäärist on Rohelsaar orienteerunud peamiselt sildade järelevalvele. „See on rohkem minu hobi kui teedeehitus,“ selgitab ta.

Kohtume Elmo Rohelsaarega loetud päevad enne tema sünnipäeva ning tuleb tõdeda, et vähestel valitutel on võimalus niivõrd auväärses eas sedavõrd vastutusrikast tööd teha. Paratamatult tekib küsimus, mis on tema jõu ja püsivuse allikas. Vahel lihtsalt veab ja satub elama seda õiget rada, mis hoiab elusana ja motiveerituna. Oma töös ja tegemistes on Rohelsaar kujunenud paljudele inspiratsiooniks. Olgu selle tõenduseks ka asjaolu, et selle artikli kirjutamiseks sai toimetus tuult tiibadesse endistelt kolleegidelt, kes Rohelsaart sünnipäeva eel meeles pidasid.

Sildade huvilisest huvitava mehe juured viivad Pärnumaale, aga juba väikesest peale on ta elanud Rapla kandis. Esialgu koos ema ja vennaga Hagudis. Pärast tehnikumis autoteede ja sildade ehituse õppimist suunati ta Raplasse tööle. See oli 1966. aasta 1. aprillil, mäletab Rohelsaar täpselt. Kohe pärast seda läks ta aga kolmeks aastaks sõjaväkke. Tagasi tulnud, asus ta uuesti Raplas tööle ning lõpetas töö kõrvalt ka tehnikaülikooli (TPI) tööstus- ja tsiviilehituse erialal.

Oma karjääri alustas Rohelsaar ehitusjaoskonna tehnikuna. Tema käe all sai Tiitsu tootmisbaas nii ehitatud kui ka likvideerimisel lammutatud. Esialgu oli mees tehnik, pärast sõjaväge aga juba ehitusjaoskonna meister, kelle esimeseks objektiks sai Lelle-Käru teelõigu rajamine, mis kulges läbi soo ja raba. Ta meenutab, et see oli intensiivne töö, mis õnneks kandis vilja ja tee peab praegugi veel kenasti vastu.

Hiljem oli Rohelsaar tehnilise osakonna juhataja ja 1975. aastal nimetati ta Rapla teedevalitsuse peainseneriks. Otsuse kinnitas minister ja kolleegium kiitis heaks. „Olin paar nädalat töötanud, kui mind kutsuti parteikomiteesse ja küsiti, kuidas sai mind peainseneriks panna, kui ma ei ole partei liige,“ meenutab Rohelsaar. „Ei tea, küsige ministrite käest,“ ütles ta komiteele vastuseks. „Nad vaatasid teineteisele otsa ja ütlesid, et rohkem midagi küsida ei ole,“ ütleb Rohelsaar naerdes.

Seda, kuidas või miks ta vaatamata oma taustale peainseneriks nimetati, Rohelsaar ei tea. „Ma olin mustas nimekirjas kindlasti. Minu isa oli sakslaste poolel. Ta arreteeriti 1945. aasta kevadel ja sai 15+5 aastat,“ räägib ta. Isa tuli õnneks elusana tagasi, kuid oli asumisel uue perekonna loonud.

Kui teedemajanduses tehti ümberkorraldusi ja moodustati Rapla Teed OÜ, asus Rohelsaar ettevõtte juhatuse esimeheks ning oli sel ametikohal 1995. aasta kevadeni. Sealt edasi liikus Rohelsaar TREV-2 Grupp AS-i projektijuhiks ja siis juba Skepast & Puhkim OÜ-sse, mis tookord kandis küll teist nime.

Kui leiad vea, siis aitäh ei öelda

Üks esimesi töid Skepast & Puhkim OÜ-s oli Rohelsaarel Tartu Lõunakeskuse juures oleva kergliiklustunneli ehituse järelevalve. „Vaatasin, et seal on väga väike pumpla, mis ei sobi,“ meenutab ta. Teised asjaosalised arvasid, et kui on sellisena projekteeritud, küll ta vastu peab, räägib Rohelsaar. Veel ehituse ajal tuli korralik paduvihm ja tunnel oli uputatud, ütleb ta naerdes. Rohelsaare pakutud alternatiivne variant läks sellega ka käiku.

Sarnaseid juhtumeid on Rohelsaarel palju jagada. Tema kui järelevalve peaspetsialisti ülesanne on olla see, kes vigu õigel hetkel märkab. „Vaatan, et tehakse vastavalt projektile ja heale ehitustavale,“ võtab ta ise lühidalt kokku.

Juhtub igasuguseid asju ja kõik teevad vigu, ütleb ta. Ka projektis esineb vahel apsakaid. Tööülesanded kohustavad Rohelsaart suhtuma kõigesse tööga seonduvasse teatud reserviga, et oma mainet hoida. „Kui midagi juhtub ja sina tegid järelevalvet, oled süüdi,“ tõdeb ta. „Kui avastad projektis vea, siis ega keegi sulle aitäh ei ütle,“ lisab ta samas. “Vahel isegi pigem pahandatakse, sest ehitajal tuleb ringi teha, aga enamasti siiski saadakse aru,” räägib Rohelsaar.

„Mul näiteid on,“ ütleb mees. „Ühel objektil oli selline asi, et juhtisin tähelepanu, et selle projekti puhul peaks asi olema teistmoodi lahendatud,“ meenutab ta. Selle peale aga vastati talle, et sa, vanamees, ei tea midagi, me oleme kõik vastavalt normidele teinud. „Ehitajad panid projekti järgi silla kokku, läks kaks nädalat mööda ja sillas olid praod. Viisin projekteerija sinna, vaatas, et jah, ja ütles, et ega me ka kõike tea,“ ütleb Rohelsaar naerdes. „Vanamehe“ tähelepanekud sel hetkel ilmselt projekteerijale enam ei meenunud.

Järelevalve töö on kahtlemata vastutusrikas. Seda iseäranis sildade puhul. Rohelsaare jaoks on aga sillad huvitavad. Ta on aastate jooksul sattunud ka välismaale sildade konstruktsioone vaatama. Nii näiteks on ta käinud Iirimaal, aga samuti Jaapanis sealseid sildasid imetlemas. Suure vastutusega kaasneb ka suur oht. Kui ikka sild peaks varisema, on see väga suur tagasilöök kõigi jaoks. Õnneks Eestis ei ole Rohelsaare sõnul ükski sild kokku kukkunud. „Ainult üks Valgamaal nõukogude aja lõpus,“ teab ta rääkida.

Sellest perioodist meenub Rohelsaarele seminar Peterburis, kus professor rääkis sildade projekteerimisest nõukogude ajal. Rohelsaar jutustab, et koostati normatiivid ning siis kästi korrutada veel koefitsiendiga 1,5. Siis läks asi plaanikomitteesse läbivaatamisele. „Seal niikuinii ei usaldatud kedagi, siis korrutati veel. Tänu sellele on konstruktsioonid nii tugevad, et ka nõukogude ajal ehitatud sillad, mis ei ole eriti kvaliteetselt tehtud, peavad vastu,“ selgitab ta.

Ka Rapla kandi sildade ehitust on Rohelsaar jälginud. Ta peab seda tähtsaks, et olemasolevaid huvitavate konstruktsioonidega ajaloolisi sildu taastatakse, ning leiab, et Rapla Kivisild on siinsele kandile suur väärtus. Tema üks meeldejäävamaid projekte asub aga Järvamaal. Samas, kui pildistamisest rääkisime, meenus Rohelsaarele Raplas asuv Side tänava sild, mille projekteerimise juures oli Rohelsaar konsultant.

Sillad, teed, rajatised

Kuigi sillad on viimastel aastatel olnud Rohelsaare jaoks peamine töö, on tema valvsa pilgu all valminud ka mitmed suured liiklussõlmed. Neid on terve rida kogu Eestis ja kõiki neid nimetada ei jõuaks. Mõned tuntumad, mida ilmselt väga paljud meist liiklejatena tunnevad, on Mäo liiklussõlm, Luige ristmik, Vaida liiklussõlm ja Rakvere ristmik Peterburi maanteel.

Teede ja sildade kõrval on ta teinud järelevalvet näiteks ka rajatiste ehitusel. Ühe suurima väljakutsena toobki Rohelsaar välja just Kohtla-Järve elektrijaama ehituse järelevalvet. Esiteks oli see kaugel, mistõttu tuli Rohelsaarel tõusta igal hommikul kell viis, et kaheksaks objektile jõuda. Kohapeal oli ka väga rahvusvaheline seltskond, kus töötegijad olid nii Poolast, Leedust kui ka Inglismaalt.

Omamoodi vaevarikas on olnud suuremate maanteede ehituse järelevalve. Ta toob näitena Tallinna-Pärnu maantee 15-20 kilomeetri pikkuse lõigu tööd, mida tehti suvel ja puhkuste ajal, mis tähendas, et maanteel oli palju liiklejaid, kuid liigelda sai vaid ühel vabal rajal. „Ilm oli kuum, asfalt ei jahtunud ära ja liiklust peale panna ei saanud,“ meenutab Rohelsaar. See on pingeline olukord kõikidele osapooltele.

Järelevalve peaspetsialistina on Rohelsaar pidevalt objektil, et olla asjadega jooksvalt kursis. Ta kontrollib asfaldi temperatuuri, võtab proove ja toimetab neid laborisse, jälgib, et liiklustähistus ja liikluskorraldus vastaksid normidele jne. Pidevalt peab silm peal olema. On tulnud ette, et objektil tuleb viibida hommikul poole kaheksast-kaheksast kuni õhtul kümneni välja. „Harjub ära,“ nendib Rohelsaar muiates.

Pikaajalise stabiilse kogemusega Rohelsaarest on kujunenud hinnatud ekspert omal alal. Suuremaid apsakaid tal ei ole, mistõttu maine on ilmselt tugev. Tema annet on märganud paljud ning teda on püütud näiteks ka Dubaisse tööle meelitada, kuid Rohelsaar sellest pakkumisest siiski keeldus.

Vaatamata pikkadele aastatele, mis ta on mööda Eestit vastutusrikast tööd tehes ringi rännanud, ei tunne Rohelsaar oma tööst tüdimust. „Nii kaua, kuni tervist ja tahtmist on, teen,“ ütleb ta. Sel aastal on ta aga koroonaviiruse tõttu tavapärasest rahulikumalt võtnud ning teadlikult keeldunud projektidest, mis viiksid teda rahvarohketesse kohtadesse. Praegu nendib ta uue koroonapuhangu valguses, et ehk ei olegi mõtet enam nii palju ringi tormata.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare