-1.2 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
LisalehtLisaleht Käsitöölane: Ristpiste lihtne ja keeruline korraga

Lisaleht Käsitöölane: Ristpiste lihtne ja keeruline korraga

Anne Ummalas

Usun, et kõik Käsitöölase lugejad on koolipingis olles kõige muu toreda kõrval tikkinud ristpistet. Oli see siis nõelapadi, suurem diivanipadjake või linikuke. Tikkisime mulinee või villase lõngaga, aga kangaks oli meil kindlasti juteriie – hõre, augud ilusasti näha ja tikkida mugav, tegid pisteid kas igasse auku või üle ühe augu.

Ristpistes tikandeid on aga tikitud juba aastasadu. Nagu iga muugi käsitööliigiga, ei ole täpne algusaeg ja koht teada. Kindel on aga see, et esimesed teadaolevad tikandid on leitud juba 1400 a e.m.a Egiptusest ja Hiinast 400-300 a e.m.a. Keskajaks oli tikkimine üldine juba igalpool maailmas. Seda küll kõrgemates seisustes. Lihtrahvale oli nõela omamine juba ise suur väärtus. Ja ilmselgelt ei küündinud oskused samuti vajaliku tasemeni. Väga uhkeid tikandeid sai näha katoliku kirikus.

  1. sajandil levisid suurte gobeläänvaipade eeskujul ristpistes seinavaibad, millel samuti uhkeid sõja- ja jahistseene kujutati. Need hakkasid levima kiirelt just lihtsama rahva hulgas. 17.-18. sajandil oligi Euroopas ristpiste kõrgaeg, kus tikiti vaipu saksalike motiivide, losside, eksootiliste lindude ja kaunite maastikega. See mood ulatus ka meie mõisnike lossidesse.
    Meie eesti esiemad on ristpistetikandeid samuti armastanud. Eriti Saaremaal ja Muhu saarel, Läänemaal.
    Ristpisted on meile jõudnud küll veidi hiljem, esinedes peamiselt 19. ja 20. sajandi esemetel. Võib-olla vanemaid ei ole säilinud.
    Saaremaalt Karja kihelkonnast on tänaseni säilinud ja kandmises ristpistes uhked tanutikandid. Tikitud on need valgele linasele tihedale kangale villase lõngaga. Tikand on värviline, kasutatud punast, tumesinist, heledamat sinist ja rohelist lõnga. Saaremaa mustritel on muster päris tihe, rangelt geomeetriline, mustris moodustuvad kolmnurgad, rombid ja ristid. Vahelduvad tihedamad ja veidi hõredamad pinnad.
    Ristpiste on olnud armastatud ka Muhu saarel. Muhus pole vahest ühtki rõivaeset, mida poleks tikandiga rikastatud. Naturaalse olekuga nn Muhu tikandile vastupidiselt on ristpistetikand kandiline, ruudule taanduv. Sellegipoolest on Muhu naised osanud seda omamoodi ja äratuntavalt tikkida. Tikitud on põlledele, pättidele, tanudele, sukkadele, särkide värvlitele, kraele ja rinnalapile. Isegi seelikuaiad on Muhumaal eraldi tikandiga ja neil esineb ka ristpistetikandit. Muhu ristpistetikand taandub Muhu männa motiivile. Enamasti on see suletud korrapärase kaheksanurga sees erinevad motiivid: ristid, kaheksakannad, kaheksaharulised tähed. Aga üle ega ümber ei saa ka lindudest ja lilledest-lehtedest.
    Meie oma maakonnast leiame rahvakunstis samuti väga head ja peene töötlusega ristpistet. Vigala ja Märjamaa kihelkonnas on olnud moes (nagu kogu Läänemaal 19. sajandi teisel poolel) valgetele särkidele punase puuvillase niidiga tikitud ristpistetikand. See oli enamasti särkide varrukavärvlitel ja õlalappidel. Vigala hilisematel särkidel ka rinnaesisel lapil. Enne sajandivahetust lisandus punasele värvile ka sinine. Vigala ja Märjamaa kandi motiivideks on olnud linnud, lehed, lilled, mis seatud väädile.
    Muuseumis on leida mitmeid muidki esemeid, millele ristpistet tikitud on. Üks tore näide on ka Rapla kihelkonnast pärit tuniisitehnikas heegeldatud kotike, mille mõlemal küljel on ristpiste motiivid.
    Ristpistes on lahendatud nii kangast kui ka heegeldatud saanitekke, voodikatteid, seinapilte ja -vaipu, patju ja seda nii 19. sajandist, EW aegadest kui ka läbi nõukogude aja tänapäevani välja.
    Rahvariiete kandmise taandudes kolisidki ju tuttavad käsitöövõtted järgmistele tarbeesemetele. Moe muutudes muutusid ka mustrid, mida on palju propageeritud erinevate ajastute ajakirjades. Üsna esimesed mustrilehed ilmusid juba 1880. aastatel. Sealt edasi ei ole ühtki kodule või naistele suunatud ajakirja, kus ei oleks ilmunud kõige muu kõrval ka ristpiste mustreid.
    Mustrite mood on võrreldes 19. sajandiga väga palju muutunud. Mustrid järgivad loomulikult hetkel moes olevat kunstivoolu ja ilumeelt. 1920-ndatel tikiti juugendstiilis linikuid ja kardinaid, nimetähtedega käterätikuid ja voodipesu, ajalehtede kotikesi ja patju loomulikult ka. 1980-ndatel aga hoopis naturalistlikke loomi, maastikke, lillebukette. Oli välja kujunenud UKU stiil – rahvalikel ainetel kunstnike kavandid. Enamasti mäletame sellest ajast padjakatteid, mis meie kodude sisekujundust dikteerisid mitmeid aastakümneid. Samal ajal olid piirkonniti moes ka suured topelt ristpistega tikitud seinavaibad, mis võisid olla oma suuruselt ühe-kahemeetrise küljemõõduga. Eriti palju olen neid kohanud Kädva küla kodudes.
    Kuigi ristpiste on üle elanud ka põlguse ajastuid, on ta alati säilinud ja taas tõusnud moepilti tagasi. Just nüüd võiks luua uue ajastu. Missugune see tikand tänapäeval olla võiks või millistele esemetele tikkida, on just nüüd lugeja kujundada.

Kasutatud materjal:
H. Linnus „Tikand Eesti rahvakunstis I“, 1955. Eesti Riiklik Kirjastus
Läänemaa kihelkondade rahvariideid, 2020. Saara Kirjastus
http://ristpiste.edicy.co/ristpistetikand/ristpistete-jalgedes

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare