spot_img
-3.4 C
Rapla
Neljapäev, 1 dets. 2022
spot_imgspot_img
ArvamusRäägime surmast

Räägime surmast

Nädal algas hingedepäevaga. Aeg süüdata küünal ja mõelda neile, keda enam meie seas ei ole.

Minu lapsepõlv lõppes 27-aastaselt. Kõlab ilmselt kummaliselt, aga see oli eluaasta, mil kaotasin esimese tõeliselt lähedase inimese.

Loomulikult olin ma surma mõttega tuttav ja mõnel matuselgi käinud. Ilmselt olid need kogemused piisavalt kauged, et surm minuga kaasas käima ei jäänud. 27-aastaselt kukkusin ootamatult ja hetkega põhjatusse auku. Surm tuli nii, nagu ta ikka kipub tulema, ehk ette teatamata. Ega alguses teed sellest august välja paistnudki.

Väga suuresti tundub mulle senini, et see oli hetk, mil lapsepõlve naiivsus minus järsu lõpu sai. Ühtäkki oli ümberlükkamatult selge, et elu ei kulge alati nii, nagu sa eeldad või ootad. Isegi kui su eeldused on need kõige tavalisemad ja igapäevasemad. Teadmine, et igaühe elu ühel hetkel lõppeb, ja selle kogemine on siiski kaks erinevat asja.

Aja möödudes selgus, et mind ühendas siiski miski eluga. Haavad hakkasid tasapisi paranema ja algas leinaga kokkukasvamine. Teadsin kohe alguses, et see lein jääb minuga kaasas käima ja seega pole ma kunagi eeldanud, et see kuhugi kaoks. Julgesin vaid loota, et ühel hetkel suudan ma sellega taas elada. Ja kuigi täna tunnen end taas elusa inimesena, tean ka selgelt, et endine ma enam ei ole ja selleks enam ka ei saa. Minu sees elab see põhjatu auk ikka edasi. Oleme nüüd sõbraks saanud ja oskan märgata, kuidas ta end mulle ilmutab. Mõnikord torkab valusalt ja ootamatult, teinekord hiilib salaja mõne muu mõtte varjus ligi. Aga olemas on ta alati.

Surm sai osaks elust. Ja kuigi kaotusvalu võib teinekord päris talumatu olla, leian ma, et surm on toonud kaasa ka omajagu head. Mõõdupuu, mille järgi ma elu tõuse ja mõõnasid hindan, muutus hetkega. Kaotus on toonud ka tugevust ja sitkust. See on toonud teadmise, et kuigi me ei saa valida, kaua kellelegi meist elu on antud, saame mõnevõrra valida, kuidas me surma või ellu üldiselt suhtume. Meil on valik olla tänulik selle eest, mis oli, või kahetseda seda, mida kunagi ei tulnud. Meil on valik lasta leinal endast läbi voolata või selle eest peitu pugeda. Ja ehk kõige suurem valik on edasi elada või lihtsalt eksisteerida.

Seda enam tundub mulle kummaline surma ja sellesse puutuvat tabuna kohelda. See on see üks paratamatus, mis meid kõiki ühendab. Et ühel hetkel tuleb meil kõigil surra. On igati loomulik, et surma puutuv teeb haiget. Keegi meist ei taha kaotada neid, keda ta armastab. Aga selle kõrval on surm ja sellega kaasas käiv lein midagi nii inimlikku.

On ilmselt parasjagu paratamatu leinates end üksikuna tunda. Keegi ei saa seda valu sinu eest tunda või igatsust vähendada. Aga samas ehk oleks lahkunutest ja sellega toime tulemisest vabalt rääkimine kasvõi pisut abiks selle üksinduse leevendamisel. Seega süütame küünlad, räägime neist, keda enam ei ole, ja jagame seda valu, mida nende puudumine meis paratamatult tekitab.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused