Ants Tammar
1. septembril 1935. aastal oli Raplas suur pidupäev – aktusega avati Rapla algkoolimajas Harjumaa keskkool, millest sai 1937. aastal riigivanema otsusega Harjumaa progümnaasium. Okupatsioonide meelevallas, aastatel 1940-1944 ning hiljemgi muudeti kooli nime ja õppetöö sisu mitmel korral. Koolil on pikk, kirev ja huvitav ajalugu. Rapla vanim kool on olnud läbi aja Harjumaal, Rapla rajoonis ja maakonnas mainekas õppeasutus. Sel aastal, kooli 85. tegevusaasta tähistamiseks pidi ilmuma kooli arengulugu kajastav mahukas raamat. Korrektuuri läbinud, küljendatud ja kujundatud käsikiri on kirjastuses trükivalmis, aga selleks pole Raplast trükikojale saabunud trükiluba ning senini on veel teadmata, millal kogumik ilmub.
Trükiootel käsikirjas “Rapla kahe koolimajaga kooli lugu” on 30-leheküljeline kirjutis kooli tegevusest okupatsioonide meelevallas, aastatel 1940-1944. Kool töötas nendel aastatel paljude tõrgetega ja lünklikult. Viie õppeaasta jooksul kogeti suuri vastuolulisi muutusi nii hariduskorralduses kui ka õppetöö sisus.
1939. aastal tulid ärevaks tegevad teated
Rapla legendaarse edumeelse ühiskonna- ja seltskonnategelase, apteeker Rudolf Veinbergi tütre, Harjumaa progümnaasiumi õpilase Laine Veinbergi päevikus on emotsionaalsed repliigid Eestis toimunud muutuste kohta. Katkend tema päevikust.
“29. september 1939. Kas peavad siis kõik väikeriigid olema määratud kadumisele? Kuulsin just, et Saaremaa ja Hiiumaa ja mina ei tea, mis maad veel on juba venelastele ühe lepinguga baasideks ära antud. Viimaks ei jää sellest vaevaga saavutatud lühikesest vabadusest midagi järele. See on lihtsalt hirmus. Ei tea, mida toob tulevik. Nad on niisugused lojused, et vähehaaval kraabivad kõik oma kätte ja teevad Eesti oma mõjualuseks. Oh jumal, aita Eestit!”
Muretsemiseks oli põhjust. 20. ja 21. oktoobril läbis Vene sõjavägi kolinal ja mürinal Kohila ning liikus Kuusiku poole. 1940. aasta veebruaris said maakonna koolijuhatajad Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise soovitusliku näidiskava, mis oli eelnevaid sündmusi arvestades eriliselt tugeva isamaalise rõhuasetusega. Näidiskavas oli tunda hingevalu, muret, kartust… Soovitati laulu “Sind armastan, Eesti”, luuletusi “Maa müdiseb vaprate sammudest” (A. Haava) ja “Enne surma Eestimaale (L. Koidula), deklamatsiooni “Nii ilus on surra, kui oled veel noor” jne. Märtsis ja aprillis õpetati koolis haridusministeeriumi tunnikava alusel õhukaitset. Enamohustatud piirkonnas (raudtee ümbrus, tähtsamad keskused) asuvatele koolidele saadeti kodanliku õhukaitse tabelid. Vallavalitsusele saadetud salajased kirjad andsid märku või viitasid otseselt sellele, et tulemas on murelik aeg.
1940/41. õppeaasta – üleminek Nõukogude Liidus kehtivale koolikorraldusele
Algas suvi. Tuli see, mida kõige vähem oodati – “rahva tahtel” sai äkki Eesti Vabariigist Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis ka kohe-kohe astus Nõukogude Liitu. 1940/41. õppeaasta algas võõras ühiskonnas, kus alustati eesti varasema koolikorralduse lammutamist. Kooliellu tuli palju segadust ja valulisi muutusi, hirm ja äng murendasid kooli. Kõigepealt alustati sellega, et õpetajatest tuleb välja rookida kodanlik ideoloogia ja nad ümber kasvatada. Harjumaa õpetajate päeval ütles hariduse rahvakomissar: “Kui õpetaja on juba suutnud vabaneda kodanlikust ja omandada sotsialistlik ideoloogia, on kindel, et eesti Nõukogude kool omandab sotsialistliku suuna. Õpetajal on vaja kütta kuumaks õpilased, kütta soojaks sotsialismi ülesehitavaks tööks. Seda tööd saab teha vaid õpetaja, kes ise on veendunud sotsialistlikus ideoloogias.”
Ajaleht Nõukogude Õpetaja teatas, et “Harjumaa õpetajate päev lõppes võimsa “Internatsionaaliga””.
Kooliraamatukogudest tuli kõrvaldada “kirjandus, mis on sisult reaktsiooniline, kaitseb või õigustab kapitalistlikku kurnamist või sihitud Nõukogude Liidu või kommunismi vastu”. Kästi kõrvaldada kõik need raamatud, mis takistavad sotsialismi ülesehitamist ja kodumaa kaitsevõime suurendamist. Raamatukogust eemaldatud raamatud kästi panna lukustatud eriruumi või kappi ning hoida seni, kuni hariduse rahvakomissariaadi juurde asutatud erikomisjon on raamatukogu ja raamatud läbi vaadanud. Õpilastele ei tohtinud raamatute likvideerimisprotsessist rääkida.
Eesti iseseisvusaeg pidi välja nägema rahvusliku ebaõnnestumisena, et nii põhjendada Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja igati oli vaja ilustada nõukogude võimu.
5. juulil 1940. aastal oli progümnaasiumi lastevanemate koosolek, kus direktor Herbert Ranna selgitas 21. juuni sündmuste tähtsust meie rahva elus, toonitades Nõukogude Venemaa tundmaõppimise vajadust ja kutsudes üles valitsust tema töös ja püüetes toetama. Koosolekul andis koolijuhataja veel täiendavaid seletusi vene keele õpetamise võtmisele õppekavasse, põhjendades lähemalt selle vajadust ja tähtsust.
Juuli esimesel poolel kutsus koolijuhataja Raplas elavad õpilased koolimajja, et ka neile selgitada 21. juuni pöörde tähtsust.
Okupatsioonivõimude kehtestatud koolivõrgukava kohaselt tuli luua uued koolitüübid: algkool (I-IV klass), mittetäielik keskkool (I-VII klass) ja keskkool (I-X), ent 1940/41. õppeaastal säilis Eestis endiselt kohustusliku kooliastmena 6-klassiline algkool. Oli üleminekuaasta. Keskharidust andnud progümnaasium, reaalkool ja gümnaasium asendati ühtse keskkooliga, kuhu kuulusid VII-XII (vastavalt I-VI) klassid.
Augustis 1940 muutis kool nime: suleti Rapla progümnaasium ja avati Rapla keskkool ning peaministri Johannes Varese (vabariigi presidendi ülesannetes) otsusega määrati kuni 1. augustini 1941 Rapla keskkooli direktori kohusetäitjaks progümnaasiumi endine direktor Herbert Ranna. Etteruttavalt peab mainima, et tal ei lastud selle ajani keskkooli juhtida. Üliõpilasseltsi Liivika endine liige, Vabadussõjas osalenu ja keskkooli direktor Herbert Ranna küüditati, kuigi oli püüdnud kiiresti uue olukorraga kohaneda. Herbert Ranna suri 16. jaanuaril 1943 Sverdlovski oblastis Turinski rajooni vangilaagris.
28. augustil 1940. aastal kirjutas Laine Veinberg päevikusse: “Kui 21. juunil need hirmsad kommunistid tegid riigipöörde, siis ma pidin peaaegu lõhkema vihast. Nüüd võib meil väljas olla ainult punane lipp. Kõik asutused, pangad, vabrikud ja kauplused võetakse üle, kuna ei sallita kapitaliste. Meie apteegis on ka komissar – pr. Langeste.
Koolisüsteem on ka hoopis muutunud. Ka siin Raplas hakatakse endises progümnaasiumis uue süsteemi järgi klasse avama. Papa hirmutab, et võib-olla mind ei võetagi enam kooli. Ja nüüd, kui papa on ainult palgatööline, ei ole mul võimalik minna edasi õppima Nõmme gümnaasiumi, vaid pean jääma siia Rapla kooli, kus dire on nüüd võimudele sabaliputaja.
Minul ja peaaegu kõikidel teistel on niisugune tunne, et see valitsus ei jää kauaks. Ma ikka loodan ühes paljudega, et säärane olukord ei kesta kaua. Soome raadio ka teatab öösiti, et enne, kui lehed langevad, on Baltimaad vabad. See oleks suurim õndsus, kuid seda ei saa uskuda.”
1940: Õppetöö algas punalippudega “vabas” sotsialistlikus ühiskonnas
1940. aasta septembris avaldatud keskkoolide tegevuse korraldamise ajutine määrus (3.09.1940) algas tekstiga: “Keskkooli ülesandeks on kasvatada suure Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu teadlikke ja haritud kodanikke marksistlik-leninlikel alustel.” Eelnimetatud määruses on mainitud, et rahvakomissaride nõukogu määratud keskkoolikursuse kestuse piirides kannavad keskkoolide klassid järjekorras nimetusi I, II, III jne. Uus arvestus algas pärast 6-klassilise algkooli lõpetamist ehk seitsmendast õppeaastast keskkooli I klassiga.
1940/41. õppeaasta algas 10. septembril. Kooliruumid tuli dekoreerida punaste lippude, loosungitega ja lillede ning suurte juhtide piltidega, et kooliruumid saaks nägusa ilme.
Keskkooli I klassi (VII klass) võeti vastu algkooli lõpetanuid valiku põhjal. Kõrgematesse klassidesse võeti neid, kes eksamil näitasid, et nad on võimelised õppima tarvilise eduga. Neilt nõuti ka tõendit, kus kirjas õpilase sotsiaalne päritolu ja vanemate varanduslik seisund. Keskkooli astuja tervislikku seisundit kontrollis kooliarst. Kui tervislik seisund oli kaasõpilastele kardetav, siis seda õpilast keskkooli ei võetud. Õppimine keskkooli II-IV klassides oli maksuta ainult tööliste, talupoegade ja töötava intelligentsi lastele.
Laine Veinberg kirjutas 15. septembril oma päevikusse: “Ma pidin Rapla kooli minema ja olin nii masendatud, et hirmus kohe… Sain teada, et võin tulla ikkagi Nõmme kooli. Esialgu jään siia ainult jõuludeni. Õppemaks on kohutav, 180 krooni aastas. See on kapitalistidele, kuid proletariaat õpib tasuta. Mina olen ka ju hirmus suur “kapitalist”.
1940/41. õppeaasta algul oli Rapla keskkoolis viis klassikomplekti ja 168 õpilast (85 neidu ja 83 noormeest). Keskkooli koosseisus oli ka mittetäieliku keskkooli VII klass ehk keskkooli I klass. Neid oli kaks klassikomplekti ja kokku 79 õpilast (41 tüdrukut ja 38 poissi), II klassis (VIII) 40 õpilast (24 neidu ja 16 noormeest), III klassis (IX) 32 õpilast (16 neidu ja 16 noormeest) ja IV klassis (X) 17 õpilast (4 tüdrukut ja 13 poissi). Õppeaasta lõpul oli keskkooli nimekirjas 140 õpilast.
1940/41. õppeaastal pidid koolid kasutusele võtma ülemineku õppekavad, kus keskkooli kõikides klassides oli vene keelt viis tundi nädalas. Eesti keelt oli ainult kolm õppetundi ja võõrkeelt (saksa keel) samuti kolm tundi. Kooli kirjandusprogramm sisaldas nüüd töörahva elu kirjeldavaid lugusid, eriline rõhuasetus oli revolutsiooniaja luulel.
Et saavutada sotsialistlikus kasvatustöös parimaid tulemusi, palus Harju maakoolivalitsus korraldada koolis üks kord nädalas 10-minutilise koosoleku, kus õpilastele selgitatakse ENSV ja kogu NSVL valitsuse tähtsamaid seadusi ja määrusi, mis kõik antud töötava rahva kasuks. Nõuti, et poliitiline kasvatus toimuks koolis hommikust õhtuni ehk et iga tundi ja vahetundi läbiks marksistlik-leninlik joon.
1941: Aruanne Rapla keskkooli õppetööst 1940/41. õppeaastal
Rapla keskkooli 1940/41. õppeaasta kohta on arhiivides vähe materjali. On ainult 5. juunil 1941 hariduse rahvakomissariaadile saadetud aruanne, mille koostas direktor Herbert Ranna. Statistilise aruande lisana oli pikk mitmeti kõnekas tekst. Mõned nopped sellest. Direktor kirjutas aruandesse:
“Kui õpilased sügisel tööle asusid, siis Nõukogude Liit ja sealne ülesehitav elu oli õpilastele pea täiesti tundmatu. Sügisel asuti selgitustööle. Seda tehti põhiliselt tundides, koosolekutel, aktustel. Koolijuhataja kutsus mõned õpilased selgitusvestlusele ja seda korduvalt. Nii toimisid ka klassijuhatajad. Õpilaste ümberkasvatus on toimunud veenmismeetodi abil ja peab tähendama, et see on andnud tagajärgi. Kui õppeaasta algul olid teatavad raskused, siis on need nüüd pea täiesti kadunud. Soodustavalt mõjutasid üleminekut hüved, mida sotsialistlik kord annab töötavale rahvale ja õpilastele. Oli majanduslikult kehvemate õpilaste laialdane abistamine. Oli õppemaksust vabastamine (168 õpilasest maksavad meie koolis õppemaksu 9 õpilast).
Komnoorte organisatsioon on üheksaliikmeline. Üks liikmeist oli passiivne ja eemaldati organisatsioonist. Arvan, et komnoorte arv järgmisel õppeaastal suureneb, sest õpilaspere teadlikkus on tunduvalt tõusnud.”
Komsomolialgorganisatsiooniga seotud mälestuskillus teatatakse, et kommunistlikke noori oli keskkoolis vähe ja neil tuli kaasõpilaste poolt taluda teravaid väljendusi, ähvardusi ja isegi küünarnukimükse. “Meie klassis oli kommunistlikke noori kaks: Aino ja mina. Meie laud lükati klassis kõige ette, tükk maad teistest ettepoole nagu häbipink, ja meile sadas ragulkaga lastud paberitükke ja muud kaela. Ainult siis oli rahu, kui õpetaja oli klassis. Õpetaja lahkudes läksime ka meie klassist välja ja leidsime peidupaiga vana koolimaja pööningul.”
Mälestuskillus mainitakse, et rida vaesematest perekondadest õpilasi läks ikkagi rõõmsalt kaasa uue eluga, kuid paljud suhtusid halvustavalt nõukogude võimu.
Aruande saajad said teada, et keskkoolis on punanurk ning õpetajate toas on Harjumaa täitevkomitee esimehe poolt kingitud Stalini kuju. Pikalt kirjutati oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamisest, kus osalesid ka lastevanemad ja Punaarmee esindajad. Aktus lõpetati tantsuga.
Aruanne kajastab, kuidas tehti valimiskampaaniat. Näiteks klassijuhatajad külastasid oma klassi õpilaste Raplas elavaid vanemaid ja hooldajaid, selgitades neile valimiste tähtsust. Õpilased aitasid dekoreerida Rapla alevi maju.
Iseenesestmõistetavalt pidi aruandes kajastama NSVL punaste tähtpäevade tähistamist. Neid oli palju. Üllatav, et mainitud oli ka 24. veebruar. “24. veebruar möödus koolis rahulikult. Hommikusel koosolekul laulsid õpilased nagu tavaliselt “Julgesti vennad nüüd tööle”. Õppetöö kulges normaalselt. Ainus asi, mis silma paistis, oli see, et mõned õpilased tulid kooli pühapäevases riietuses,” kirjutas direktor aruandesse.
Aruandes analüüsiti õpetajate töötulemusi, mis olid enamasti rahuldavad. Mainiti sedagi, et mitu õpetajat tegutsevad ka Rapla rahvamajas ringijuhina. Natuke üllatav, et Eesti Vabariigi aegne koolijuht ja Vabadussõjas osalenud Herbert Ranna oli pandud rahvamaja poliitharidusringi juhtima.
Aruandes ei kajastu 1940/41. õppeaasta kõige tähtsam sündmus – uue koolimaja avamine. 1939. aasta mais alustati Raplas olevale Harjumaa progümnaasiumile uue koolihoone ehitamist, mis valmis 1940. aasta sügisel ning koolimaja avamise aktus oli 15. detsembril. Selleks ajaks oli Harjumaa progümnaasiumist saanud Rapla keskkool. Uue koolimaja avamisest on väga vähe informatsiooni. Ajalehtedest ei leidnud ühtegi kirjutist. On ainult napid informatiivsed repliigid lastevanemate komitee koosolekute protokolliraamatust. Esimene teade on 30. oktoobri protokollist: “Koosolekul tehti ettepanek hakata pärast uude koolimajja kolimist suure vahetunni ajal õpilastele andma sooja teed, sest koolis on köök ja söögisaal olemas.” 12. detsembril arutati einelaua korraldamist koolimaja avamispäeval. Protokollis on kirjas, et seltsimees Telliskivi toob limonaadi. Protokolliraamat lõpeb tekstiga: “Pühapäeval, 15. detsembril oli Rapla uue koolimaja avamisaktus 700 inimese osavõtul. Aktusel osales hariduse rahvakomissaar N. Andresen ja Harjumaa täitevkomitee esimees R. Kivinurk koos oma kaastöötajatega.”
1941: Uus okupatsioon, nõukogudeaegse koolisüsteemi likvideerimine
Augustist 1941 kuni septembrini 1944 oli Eesti okupeeritud Saksa vägede poolt. Okupatsioon lõi veel kord segi kõik eluvaldkonnad, sh hariduselu. Tühistati koolide osas kõik seadused, juhendid, korraldused, määrused ja otsused, mis olid välja antud pärast 21. juunit 1940. Kuigi juba augusti lõpust olid sakslased Eestimaal kehtestanud oma okupatsioonirežiimi, olid koolijuhid ja õpetajad veel kaua aega hämmingus ega teadnud, mida tuleb uuel kooliaastal koolikorralduses muuta. Õpetajaid tabas uus selekteerimine. Ringkirjas paluti maa- ja linnavalitsustele saata ümberpaigutamisele ja vallandamisele kuuluvate õpetajate nimestik. Iga uuesti ametisse asuv õpetaja pidi täitma salajase vormi. “Kinnitan käesolevaga, et ajavahemikus 20. juunist 1940 kuni 20. oktoobrini 1941 olen poliitiliselt tegev olnud järgmise kujul: …” Neid andmeid võeti arvesse positiivse ülestunnistusena. Ähvardati, et valeandmete esitamise eest karistatakse ja õpetaja kutseõigus võetakse jäädavalt ära.
Enne õppetöö algust saatsid Eesti omavalitsus, haridusdirektoorium ja maakonna haridusosakond kooli mitmesuguseid teateid, korraldusi ja otsuseid. Neist tähelepanuköitvaim ja kõnekam on haridusdirektori Hjalmar Mäe septembris koolidesse saadetud kiri: “Õpilaste edasiõppimise otsustamisel tuleb direktoril ja õppenõukogul eraldi arutada eelmisel aastal komnoorte organisatsioonidesse kuulunud õpilaste tegevust. Viimaste hulgas on kahjuks selliseid noori, kelle edasiviimine koolis nende aktiivse bolševistliku tegevuse tõttu ei ole võimalik. Seepärast tuleb iga komnoore edasiõppimise küsimust kaaluda ja otsustada individuaalselt.
Soovimatu elemendi teistesse koolidesse valgumise pidurdamiseks tuleb iga teisest koolist ületulnud õpilase kohta nõutada andmed eelmisest koolist lahkumise põhjuse kohta.”
Rapla gümnaasiumi kirjavahetus kajastab ilmekalt, kui usinalt uuriti Raplast teistesse koolidesse läinud õpilaste poliitilist meelsust, suhtumist kommunistliku korda, käitumist koolis jne. Ühe noormehe suhtes oli see huvi eriliselt suur.
1941/42. kooliaasta pidi ka gümnaasiumides algama 1. novembril, aga 25. oktoobril teatas maavanem, koolivalitsuse juhataja, et haridusdirektsioon lükkab õppetöö alguse gümnaasiumides edasi kuni korralduseni. Õppetöö alguse edasilükkamist gümnaasiumides on põhjendatud sellega, et õpilased ja õpetajad saaksid aidata pooliolevaid sügisesi põllutöid kiirelt lõpetada. On mainitud sedagi, et õppetöö alguseks ei olnud vajalikke õpetajaid, kellel on luba või kes on poliitiliselt sobilikud gümnaasiumis õpetama.
Alles 23. detsembril selgus, millal gümnaasiumis õppivad õpilased saavad kooli minna. Haridus- ja kohtudirektori määruses on kirjas: “Kindralkomissari korraldusel määran õppetöö alguseks gümnaasiumides 2. jaanuari 1942.”
Haridusdirektooriumi haridusdirektor dr Hjalmar Mäe saatis läkituse õpilastele, õpetajatele ja koolijuhatajatele. Läkituses ütleb ta: “Kogu eelseisev tööaasta nõuab koolidelt ja õppejõududelt erakordseid pingutusi, et noortes äratada uut vaimu, et siluda ja parandada kõike seda, mis bolševike poolt levitatud vale ja toorus noorte hinges on hävitanud, lagastanud ja rüvetanud. Algava 1942. aastaga peab eesti rahvas jälle ärkama ja tugevaks kasvama usk õnnelikku tulevikku oma isaisade pinnal. Tiivustagu meid teadmine, et nüüdsest peale võime jälle vabalt arendada oma kooli, kasvatades ja õpetades noori uues vaimus, ehitada oma rahvale uut ja paremat kultuurilist tulevikku.”
Haridusdirektor avaldas soovi, et kooliaasta esimene päev tehtaks pidupäevaks, kus “kõigepealt peame oma kohuseks avaldada oma siiraid ja sügavaid tänutundeid saksa rahvale ja tema Juhile, kes meid ähvardanud hädaohust on päästnud ning vabastanud”.
Dr H. Mäe jagas koolijuhatajale juhiseid pidupäeva korraldamiseks. Mõned neist: Saksa ja Eesti lippude asetamisel tuli asetada vaataja seisukohalt nähtuna paremale Saksa, vasakule Eesti lipp. Oli ka võimalik asetada keskele Saksa riigilipukangas ja kahele poole kangast Eesti lipud. Koolijuhataja pidi selgitama oma kõnes kommunistliku hädaohu suurust ja eesti rahva hävingu võimalust ning eesti rahva päästmise tähtsust saksa rahva juhi poolt.
Sarnaselt Nõukogude okupatsiooniga ei tohtinud ka Saksa okupatsiooni ajal meelde tuletada või taga igatseda Eesti iseseisvusaega, vaikiti maha osa eesti rahvuskultuurist. Hümni võis küll mängida ja laulda, kuid mitte hümniks nimetada. Tema ametlik nimetus kahe aasta kestel oli Estnisches Volksgebet (eesti rahva palve). Alles 1943. aasta juunis anti luba nimetada “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” jälle õige nimega.
Õppekavades seati esikohale saksa keel (viis tundi nädalas) ning IV ja V klassis tuli täiendavalt läbi töötada mõne kaasaegse ümberjutustuse kaudu saksa rahvuseepos “Nibelungide laul”. Maateaduses pidi endisest suuremat tähelepanu pöörama Saksamaa tundmaõppimisele. Kirjanduse valikul tuli eelistada lugemispalu, mille kaudu oleks õpilastel võimalik tundma õppida Saksamaa püüdlusi ja saavutusi. V klassi loodusõpetuse programmis oli eraldi ette nähtud teema “inimtõud ja rassid”. Kõiki rasse ei peetud samaväärseks, vaid teiste hulgast tõsteti esile saksa rahvuse juures domineeriv nn põhjarass ning usuti selle suuremasse loomisvõimesse teiste rassidega võrreldes. Eesti keele ja eesti ajaloo õpikud olid Saksa võimude erilise tähelepanu all. Pärisorjuse teemat tuli kärpida põhjendusel, et “kergekäelise üldistuse tõttu võib anda sellest ajast liiga sünge pildi”.
Raamatutsensuuri osas kordus kõik, mis oli olnud 1940-1941 nõukogude võimu ajal, ainult vastandmärgiga. Kooli raamatukogust tuli kõrvaldada kommunistlik, saksavaenulise tendentsiga ja juudi kirjandus igas keeles, Vene nõukogude kirjandus ajavahemikust 1917-1941, välja arvatud vene klassikud ja puhtteaduslikud tööd ilma kommunistlike sissejuhatuste või kommentaarideta jne.
Haridusdirektooriumi 1942. aasta aprilli andmetel oli Rapla gümnaasiumi raamatukogust kõrvaldatud ja politseile antud poliitilise kirjanduse nimekirjas 53 raamatut, neist 22 venekeelsed. Lisaks raamatutele tuli kõrvaldada ka bolševikeaegsed õppekavad ja poliitiliselt tendentslikud õppevahendid jne ning anda need üle kohaliku politsei prefektile.
1941/42. õppeaastal oli 100 koolipäeva
Üldhariduskoolide süsteem kujunes kaheastmeliseks. Esimese astme moodustas 6-klassiline algkool ja teise 5-klassiline gümnaasium. Rapla gümnaasiumi mahukas kirjavahetuses on oluline teatis: “Haridusdirektori 1941. aasta 29. novembri otsusega on 1941/42. õppeaastaks kinnitatud gümnaasiumide võrgus Harju Maavalitsuse poolt ülalpeetav Rapla Gümnaasium humanitaarharuga ja viie klassiga, s.o igat klassi à 1, kusjuures V klassi võib avada ainult siis, kui sellesse koguneb vähemalt 10 õpilast.”
Nagu eespool mainitud, algas 1941/42. õppeaasta plaanitust hiljem, 2. jaanuaril 1942 ja kestis ainult 100 koolipäeva. 13. jaanuaril oli õpilaste nimekirjas (klassid I-V) kokku 158 õpilast, neist 89 neidu ja 69 noormeest. Õppeaasta lõpul oli 155 õpilast, gümnaasiumi I klassis 55, II klassis 52, III klassis 23, IV klassis 17 ja V klassis kaheksa (viis noormeest ja kolm neidu). Õppeaasta algul oli gümnaasiumis seitse õpetajat (neli meest ja kolm naist). Õppeaasta jooksul õpetajaid lahkus ja tuli juurde uusi. Kevadel oli nimekirjas kuus õpetajat.
Raplas oli uus koolihoone, kuid seal õppetööd alustada ei saanud. Direktor Paul Vaarask kirjutas 1942. aastal gümnaasiumi statistilisse aruandesse: “Sõjaolude tõttu on Rapla gümnaasiumis kaduma läinud vallasvara ja õppevahendeid 4881.25 ja raamatuid 3740.28 riigimarga väärtuses. Koolimööbli parandamiseks ja remondiks kulutatud 449.91 riigimarga väärtuses. Kool oli sõjaolukorrast tingituna sunnitud täielikult lahkuma oma ruumidest. Rapla gümnaasium asus 1941/42. õppeaastal Rapla algkooli majas, töötades seal peale lõunat (kuni kella 19.30-ni). Gümnaasiumi hoones oli vesi keskküttetorudes jäätunud ning keskküte osaliselt purunenud.”
Saksa okupatsiooni ajal oli kooliraamatutest suur puudus. Sõjaolude tõttu ei olnud 1941. aasta sügisel võimalik uusi õpikuid koostada ega neid vajalikus koguses välja anda. Oli raskusi koolide varustamisel õppetarvetega. Haridusdirektoorium palus juhtida koolijuhatajatel õpilaste tähelepanu võimalikult säästlikule vihikute, paberi, pliiatsite ja sulgede tarvitamisele. 1941/42. õppeaastal said õpilased väga piiratud koguses osta vihikuid (10), kaustikuid (2), joonistusplokke (2). Paberi kokkuhoiuks soovitati näiteks kirjade mustandiks ja märkmete tegemiseks kasutada vanu plankette ja pabereid ning kirjutamiseks tuli kasutada paberilehe mõlemat poolt. Arhiivis olevates säilikutes on näha, et ametlik kirjavahetus koosnes lipikutest.
1941/42. õppeaasta kujunes plaanitust tunduvalt lühemaks ning lõppes 16. mail 1942. Õpetajate kokkuvõtted õppetööst algkoolimajas olid kohati murelikud. Palju õpilasi väikestes klassiruumides, mistõttu oli raskusi õppetööd tunnis korraldada ja kitsastest oludest tingituna oli ka aeg-ajalt probleeme distsipliiniga. Õppekava polnud võimalik 100% täita, sest õppeaeg oli lühem kui töökava koostamisel ette nähti. Kirjalikke töid oli raske teha, sest kitsa klassiruumi tõttu oli laua ümber 3-4 õpilast. Peale selle takistas õppetööd halb valgustus klassides ja sagedane elektrivoolu katkestus. Suuremal osal õpilastest puudusid õpikud.
Õpilaste kooliskäimine sõltus kingade, saabaste, kalosside ja riiete olemasolust. Tallinna linnaarhiivis on mahukas säilik, kus on õpilaste või nende vanemate direktorile kirjutatud avaldused/palved, et saada koolist tõendit, mis tõestaks õpilaste õppimist Rapla gümnaasiumis. Koolist saadud tõend esitati vallavalitsusele, et saada kooliskäimiseks vajalikud riideesemed, jalanõud jne. Näide kahest direktorile esitatud taotlusest:
“Pöördun Rapla gümnaasiumi direktori poole tõendi saamise palvega. Vajan kingi. Õpin praegu gümnaasiumi II klassis. Minu jalanõud on täielikult kulunud ega kannata enam parandamist. Jalanõude mitte saamisel olen sunnitud kooli pooleli jätma. Palun südamest minu palvele vastu tulla ja võimaldada mul koolis käia, andes mulle tõendi, et vajan tungivalt kingi.”
“Palun mulle välja anda tõend tänavajalatsite ostmiseks. Ühtlasi teatan, et mul puuduvad tarvitamiskõlblikud jalanõud ja koolitee pikkus on 9 kilomeetrit. Elan Hagudi alevikus ja Raplas korterit ei ole võimalik saada.”
1942/43. õppeaasta külmades kooliruumides ja lekkivate torudega, õpilased metsas
1942/43. kooliaasta algas 12. oktoobril ja lõppes 8. mail. Oktoobri lõpul oli kooli õpilaste nimekirjas 207 õpilast, neist 125 neidu ja 82 noormeest. Oli kaks I klassi. Esimeses I klassis 38 (kõik neiud) ja teises 44 õpilast. V klassis oli 11 õpilast (kuus neidu ja viis noormeest).
Huvitav on heita pilk gümnaasiumi õpilaste territoriaalsele päritolule. Nii oli 1943. aasta veebruari aruande kohaselt Harjumaa piirkondadest õpilasi järgmiselt: Raplast 70, Raikkülast 16, Kehtnast 14, Järvakandist 17, Kuimetsast 12, Juurust 16, Hagerist 7, Kodilast 3, Keilast, Kuivajõelt ja Jõelähtmelt 1, Pärnu maakonnast 15, Läänemaalt 31, Viljandi- ja Järvamaalt 1.
Lühendatud kooliaja tõttu ja muudel põhjustel jäid möödunud kooliaastal mitmes aines mõned osad käsitlemata. Enne kui asuti 1942/43. kooliaasta õppekavade juurde, alustati möödunud kooliaastal vahele jäänud nende õppeainete osade lühendatud ning kokkuvõtlikku õpetamist, mis õppeaine edaspidiseks omandamiseks on tingimata vajalik.
Õppetöö algas külmades ruumides ja lekkivate torudega. Juba enne uut õppeaastat saatis direktor Harju maakoolivalitsusele kirja, millega juhtis tähelepanu uue koolimaja keskkütte puudulikkusele, mille tagajärjel võib osutuda võimatuks õppimine ja elamine koolimajas. “Nagu nähtub senisest töökäigust, ei suudeta sel sügisel keskkütet sedavõrd korda seada, et piisavalt soendaks kõiki ruume. Arvese võttes ka puude kokkuhoiu vajadust, on tarvis keskkütte asendajaks kantseleisse ja koolijuhataja korterisse ehitada kerge ahi, mis võimaldaks majas töötamist ja elamist keskkütte rikete ajal.”
13. oktoobril 1942 saatis direktor maakoolivalitsusele uue mureliku kirja: “Koolimaja ülevaatusel selgus, et kütmata oleku tagajärjel, mis on tingitud keskkütte rikkest, on keldrikorruse seintesse tekkinud seened (vamm). Sellest nähtub, et maja vajab täielikuks kuivatamiseks rohkem kütmist kui tavalise temperatuuri säilitamiseks tarvis oleks, et vabastada maja niiskusest. Seepärast palun koolimaja päästmise otstarbel 273 m lisaks veel 200 m küttepuid.”
Oktoobris katkestas Harju maakoolivalitsus Rapla gümnaasiumi kõrgema astme klassides (III-V) neljaks päevaks õppetöö, et noormehed saaksid osaleda metsatöödel. Kuusiku metskond ei müünud gümnaasiumile puid ja õpilased käisid ise metsas koolile küttepuid tegemas, aga nende vedamisega metsast koolimaja juurde oli suuri raskusi. Edaspidigi kirjutas direktor, et halbade teeolude või muude põhjuste tõttu pole tooreid puid võimalik metsast kooli vedada ja koolimaja juures küttematerjali tagavarasid ei ole. “Ometigi peab koos õppetöö algusega algama ka koolimaja kütmine, sest juba praegu annab külm ja niiskus ruumides end tugevalt tunda,” kirjutas direktor jällegi Harju maavalitsusele.
