-11.4 C
Rapla
Kolmapäev, 8 dets. 2021

Kas Sirgu Mats jahvatab meid aganateks või saame endale igavese metsavaimude soosingu?

Varbola kant on siinsele rahvale teada-tuntud paik, millel pikk ajalugu ja teatakse ka salapäraseid juhtumisi ja kohtumisi. Pole siis imestada, et just seal, Preeriakoja maadel avati eelmisel sügisel Eesti esimene (ja ilmselt maailmaski võrdlemisi ainulaadne) põgenemismets.

Tegemist on justkui põgenemistoaga, ainult selle vahega, et tegevus toimub värske õhu käes, metsas. Igal sammul näeb taraga ümbritsetud 500 ruutmeetri suurusel alal mõnd kuju või pealuud, mis loob kergelt morbiidse aura ja tekitab tunde, et muistsete sõdalaste ja kuningate rahutud hinged on tõesti siinsamas, iga me sammu selles Metsikuks Lääneks muudetud paigas jälgimas.

Põgenemismetsa jõudmiseks tuleb ületada sild, mis viib üle Vardi jõe. See jõgi suubub Kasari jõkke ja Kasaril on põgenemismetsa loo juures oluline roll. Preeriakoja peremees Marko Aleksejev võttis meid, Raplamaa Sõnumite toimetuse meeskonda vastu ja rääkis, et mets, kuhu me siseneme, oli veel 150 aastat tagasi vee all ja 15. sajandil asus jõe ääres Sirgu veski. Esimene mölder selles veskis oli Sirgo Mats.

“Ta on selline mees, kelle poolt on pandud mulle kohustus, et inimesed, kes selle silla ületavad, tuleb panna siia metsa kinni. Tundub naljakas, aga kes tunniga välja ei saa, selle Sirgo Mats jahvatab aganateks ja loobib Kasari kurku. Aga tsirka pool neist, kes käinud, on siit elusalt ära läinud, nii et pole väga hullu,” sõnas Aleksejev, kelle ülesanne on kõik esimest korda silda ületavad inimesed rajalt maha võtta ja kinni panna. “Ma pean seda tegema, ma olen absoluutselt teie poolel tegelikult. Loodan, et tulete sealt tunniga välja, siis on kõik korras,” lisas ta ja ulatas meile raadiosaatja, mille abil temaga ühendust saaks hoida.

Kuidas leida võti

Alale sisenedes põles puhkeala juures väike lõke ja Aleksejev sõnas, et järelikult on Sirgo Mats just seal viibinud. Seejärel lukustas ta meid puuri, lisades, et tegelikult on seal kõige turvalisem olla. Kuid tunni jooksul pidi sealt siiski välja saama. Puuri seintel oli ka tekst pealkirjaga „Kasari tollitsooni ettekirjutus“, mis andis põgenemismetsa loo kohta infot juurde. Jõest allavoolu, sinnapoole, kust me tulime, jääb tsivilisatsioon, vastuvett aga lõpmata soo ja metsamassiivid, kus lisaks huntidele ja karudele hulkuvat ringi muistsete sealmail toimetanud sõdalaste ja kuningate rahutud hinged.

Kasari jõele on see paik hällipaigaks ja lapsepõlvekoduks, kuid allavoolu on inimene seda jõge mitmel erineval moel aheldanud, piinanud, trimminud, sirgeks sundinud, mürgitanud, kraavitanud. Ja just seepärast on meil kõigil võlg Kasari ees ja kõik sillaületajad suunatakse tollimisele, kus muistsete kangelaste vaimud skaneerivad tsivilisatsioonimugavustes pehkivate järeltulevate põlvede, ehk meie, peakolpasid ja luuüdi. Tasuks õigeaegse pääsemise eest lubas ettekirjutus metsavaimude kindlat soosingut üksildastel metsaradadel ja Kasari laiadel luhtadel. Kui aga tunniga välja ei pääse, jahvatab Sirgo Mats, nagu juba öeldud, metsasolijad aganateks ja söödab Kasari kurku.

Pääsemiseks oli antud juhis, mis ütles, et ainult lukud ja väravad on selleks, ei tohi proovida minna alt ega ülalt ega läbi, kuna see viib otse veskikivide vahele jahuks. Jõudu rakendada ei tohtinud, kasutada tuli vaid oma taipu, toimetada rahulikult ja ettevaatlikult. „Tormakas tola oli ka Suure Kasari sirgeks tõmbaja, sellist siin ei sallita!“ seisis paberil.

Juhiseid lugedes oli selge, et tuleb üles leida võti, millega lukk avada. Öeldud oli ka, et tuleb õppida vaatama ja vaatlema, alt üles ja ülevalt alla ning ka kaugemale kui ninaesine. Esimene asi, mille leidsime, oli kõver roostes nael, millest küll pärast oli meil kasu, kuid tegelikult oli tegemist juhusliku objektiga, mis otseselt põgenemismängu juurde ei kuulunud.

Võtme leidmiseks ei tohtinud maamulda üles tuhnida, lehti, lund ega oksi paigast liigutada. Mõne ajaga oli meil küll selge, et midagi liigutama peab. Kõik see, mida paigast liigutati, tuli aga tagasi omale kohale panna.

Soosingut ei saanud, aga põnevust jagus

Vahepeal ragises raadiosaatja ja kostis kärisev „Sirgo Matsi“ hääl, mis teatas, et „Aega on kulunud kümme minutit!” Pärast Matsi hääle kuulmist ütles Aleksejev mõni hetk hiljem, et iga kord, kui Sirgo Mats räägib, on meil aega 20 sekundit suhelda, ja uuris meilt, kas oleme midagi leidnud (mida me ka olime), ja andis edasiseks tegutsemiseks vihje.

Selle vihje tähenduse haukasime kohe läbi, kuid selle järgi tegutsemine võttis meil eriti kaua aega. Üldjuhul võiks umbes poole tunniga puurist välja saada, kuna põgenemine jätkub väljaspool puuri. Ka aiaga alast tuleb välja saada. Puurist välja saamiseks läks meil aga natuke üle 40 minuti.

Alast välja saamiseks oli vaja teha kahte asja – saada lahti väline värav, mis käis vintsiga üles, ja leida seesmise ukse jaoks neli numbrit ja nende õige järjekord, mis luku avaks. Vintsi kerimise jaoks oli vastu puutüve tehtud redel, ainult et ilma astmepulkadeta, nii et esmalt tuli need leida.

Numbrite leidmisel tulid appi erinevad kujud, kuid samas pidime meeles pidama puuris olnud õpetust, et raskesse puusse tahutud vaime ei tohtinud liigutada, kuna see äratab nad tukkumast ja oma raskusega võivad nad lömastada.

Tuleb tunnistada, et tunni ajaga me siiski välja ei saanud, nii et metsavaimude soosingut me ei saanud. Kuid saime korralikku põnevust tunda, oma nupukust katsetada ja meeskonnavaimu tugevdada. Meeldejääv kogemus on põgenemismetsas käimine igatahes. Kahju on vaid sellest, et kord juba käinuna ei saa teist korda enam sinna minna. Kuid hiljuti valmis Aleksejevil uus põgenemismets, kus seni on käinud kolm meeskonda.

Parem on põgeneda seltskonnaga

Tagantjärele tarkus on see, et tegelikult oleks võinud agaramalt vihjeid ise küsida, kuid eks see nii ole, et eestlane ei kipu abi küsima. Enamasti ei kipu vihjeid küsima need, kes on palju põgenemistubades käinud, neil tekib hasart, et prooviks ilma hakkama saada. Ja tõesti on ka täiesti ühegi vihjeta metsast välja tuldud ja seda veel lausa rekordilise ajaga, 26 minutiga. Aleksejev lisas, et on ka neid, kes viie minutiga puurist välja saanud. Palju sõltub otsustest, mida tehakse, millist ideed katsetama hakatakse ja kas sellega minnakse lõpuni.

Võiks arvata, et lastel läheb põgenemismetsas hästi, kuna nende mõtlemine on veel piirangutest vaba ja nad suudavad kergemini nii-öelda väljaspool kasti mõelda, kuid Aleksejev sõnas, et tegelikult nad ei keskendu lõpuni ühegi vihje juures, nad näevad midagi uut ja juba tuleb siis uus mõte peale. Kõige nooremad põgenemismetsa läbijad on olnud aga vanuses 9-11.

Põgenemismetsas saaks ka üksi käia, kuid see oleks ilmselt igav, kõige parem seltskond on 2-5, alates seitsmest läheb juba paljuks. Füüsiliselt läheb kitsaks ja liiga suure kamba peale on liiga rohkelt mõtteid, mida ei jõua üle kontrollida. Aleksejev soovitas ka, et grupiga käies tasub paaridesse võtta ja iga paar siis testib ühte mõtet.

Päev enne meid oli põgenemismetsas käimisega tähistatud tüdrukuteõhtut ja Aleksejev sõnas, et kuna sellisel õhtul võiks ikka välja saada, siis suhtles ta naiskonnaga tihedalt, kuid pinge oli ikkagi õhus suur. Vaid minut oli tunni täitumiseni jäänud, kui tuli teade, et ollakse metsast välja pääsenud.

Põgenemismets on juba ainuüksi ideena anda metsale veel mingi väärtus juurde väga tervitatav. Ja veel ägedamaks teeb kogu selle kogemuse lugu, mis põgenemismetsale juurde on poogitud. Ühest küljest on õudne, kuid samas ka põnev mõelda, kuidas Sirgo Mats ootab, et saaks kedagi aganateks jahvatada või kuidas päeval kujudena seisvad tondid öövarjus koos kunagiste sõdalaste vaimudega metsas ringi käivad.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised