0.7 C
Rapla
Teisipäev, 27 veebr. 2024
ArvamusMu süda kuulub vähestele asjadele

Mu süda kuulub vähestele asjadele

Kui minu Netflixi soovitustesse potsatas uus dokumentaal „The Minimalists: Less Is Now”, siis teadsin, et vaatamata see mul ei jää. Jutustab see kauaaegsete sõprade Joshua Fields Millburni ja Ryan Nicodemuse teekonnast minimalismini ja sellest, mis muudatusi see nende elus kaasa tõi.

Aina enam ja enam kipub see helesinine Ameerika unelm lõppema hoopis tõdemusega, et hea töökoht ja rasvased palgatšekid koos koduga, kus on vannitube rohkem kui perekonnaliikmeid, ei too loodetud õnne. Need asjad, mille omandamise nimel rabatakse end sisuliselt pooleks, hakkavad vabastamise asemel hoopis rõhuma. Ja mida siis teha, kui see korduvalt korrigeeritud plaan, mis justkui peaks rahu südamesse ja rõõmu hinge tooma, ei ole jätkuvalt vilja kandnud. Nagu nimest ka eeldada võiks, soovitavad need mehed astuda paar korralikku ja suurt sammu hoopis vastupidises suunas. Ehk siis vaadata oma elu kriitiliselt üle ja loobuda ebavajalikust. Selle loobumise käigus võivad selguda hoopis uued prioriteedid ja mõtted õnnest.

Minimalismi idee on mind ammu paelunud. Ehk on selle taga minu sisemine korraarmastaja, kelle jaoks ütleb lihtne loogika, et mida vähem asju, seda vähem võimalusi neil segamini minna. Aga suuresti tunnen siiski, et lihtsam on olla keskkonnas, kus on ainult need asjad, mis mulle kasulikud on või midagi tähendavad. Minimalism ei tähenda nelja tühja seina ja möbleerimata tuba. Pigem kriitilisemat valikuprotsessi ja realistlikumat hinnangut oma vajadustele.

Mulle tundub, et asjadest loobumise protsess on võrdlemisi lihtne. Sellega käib kaasas see mõnus tunne, et kodu ja ümbrus on justkui värskema hingamise saanud. Selle olukorra säilitamine kipub aga olema pisut keerulisem ülesanne. Jõulud ja lapsed on suurepärane näide. Mul on siiralt hea meel, et mu lastel on nii palju pereliikmeid ja sugulasi, kes neid rõõmustada soovivad. Aga reaalsuses ei lähe nende kummuti sahtlid enam korralikult kinni, sest need lihtsalt ajavad asjadest üle. Elu kipub paraku näitama, et igapäevases kasutuses on neist siiski vaid väike hulk.

Täpselt samamoodi leian ka iseend ikka ja jälle uudistamas erinevaid netipoode ja nende valikut. Tarbimine on meile väga lihtsaks tehtud. Kõikjal hüppavad ette kaunid reklaampildid, mille sisu paneb meid tundma, et just selle toote ostmisel tuleb kaasa ka sületäis puuduolevat õnne. Soov tarbida ja ihalus aina paremate asjade järele paistab norm olevat.

Paari hiirekliki kaugusel on lõputuna näivad riiulitäied kõikvõimalikke asju. Nad kõik ju lubavad su elu kuidagi paremaks ja mugavamaks muuta. Kes seda siis ei tahaks. Liiga lihtne ongi jääda uskuma, et just see kõige viimane saadetis pakiautomaati on just nimelt see puuduolev pusletükk, mis lõpuks hingerahu käeulatusse toob. Ja ehk need paar esimest hetke pärast paki avamist võibki see tõene tunduda, kui uue asja omamisrõõm sooja lainena end hästi tundma paneb. Aga paraku ollakse õige pea tagasi alguses, sest ilmselt ei aita ükski kena kingapaar, uhke sisustuselement või elektroonikavidin tekitada hinge suuremat rahulolu.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Kõik uudised
Kuulutused