12.2 C
Rapla
Esmaspäev, 8 aug. 2022

Sillaotsa talumuuseumis õpivad lapsed tegevuse kaudu vanu kombeid

Üks suurepärane viis hoida alles ja õppida tundma meie põliseid kombeid on külastada Sillaotsa talumuuseumi Velisel.

Selleks, et ka kõige pisemad tunneksid meie rahvakalendri tähtpäevi ja nendega kaasas käivaid tavasid, korraldab muuseum erinevaid temaatilisi muuseumitunde, kuhu oodatakse nii lasteaialapsi kui ka kooliõpilasi. Et muuseumitundidest paremat ülevaadet saada, käisime ise kohapeal uudistamas.

Et elu edeneks

Meid võttis vastu muuseumipedagoog Liivi Miil, kes selgitas, et ühtekokku toimub aasta jooksul kümme erineva teemaga muuseumitundi. Aasta algab vanaaja eluolu muuseumitunniga. Lastel on võimalus ise läbi mängida, kuidas perekond söögilaua taga käitus. Õpitakse seda, kus pereliikmed istusid ja mis järjekorras süüa võtsid. Samamoodi saavad lapsed teada, milliseid töid talvisel ajal tehti ja kuidas kohustused perekonnaliikmete vahel jagunesid. Aga ka seda, millised olid tollal kantavad riideesemed ja millest neid valmistati.

Kõik muuseumitunnid on väga praktilised ja osalejatel on võimalus olukordi ise läbi mängida või tutvustatavaid esemeid oma silmaga näha ja käega katsuda. Miil leiab, et teadmisi omandatakse ikka just tegevuse kaudu.

Aasta algus on üsna tihe, sest järgmine muuseumitund on juba veebruari alguses, kui tähistatakse küünlapäeva. Kui ilm lubab ehk kui väljas valitsevad miinuskraadid, siis tehakse mesilasvahaküünlaid. Selleks pannakse pott mesilasvahaga pliidile ja kastetakse küünlaid sinna sisse. „Läänemaal lõppesid jõulud alles küünlapäeval ära,” räägib Miil. Peeti ka jõulusoku pulmi. Üldse olid paljud kombed seotud sellega, et pimedal ajal oleks natuke seltsielu ja midagi oodata.

Tänavu on vastlapäev üsna varakult ehk juba 16. veebruaril. Loomulikult tähistatakse seda ka muuseumis ja sel päeval saavad väikesed maailmaavastajad vastlakombeid tundma õppida. Toimub kada ajamine, mis tähendab, et õlgedest tehti inimese kuju või kaltsupall, mida ühe küla maa pealt teise küla maa peale aeti. Seda selleks, et ebaõnn ja õnnetus ära ajada. Samuti arvati, et sellega aeti talv kevade poole.

Muidugi oli vastlapäev ka põllumajanduse ja karjakasvatuse, eriti just sigadega seotud. Miil räägib meeleolukalt, kuidas selleks päevaks olid viimased seajalad lihatünnis alles hoitud. Vastlapäevaks keedeti need ära ja leemest tehti suppi. Seajalad võeti kaasa ka vastlamäele liugu laskma minnes. Liumäele pidi kindlasti pereema kaasa tulema. „Mida pikem liug, seda pikemad linad pidid kasvama,” räägib Miil. Sealsamas mäe peal söödi ka seajalad ära. „Nii et nägu oleks hästi rasvane,” ütleb Miil ja selgitab, et see pidi uskumuste kohaselt head tervist tooma. Alles jäänud kondid viidi sigade juurde lauta tagasi, et nad sel aastal palju põrsaid tooksid. Suuresti olid kombed seotud sellega, et inimestel poleks nälga, kasvaks palju väikeseid loomi ja elu edeneks.

Peaaegu tahtmatult tekivad talumuuseumi atmosfääris selliseid lugusid kuulates kujutluspildid räägitavatest tegevustest silme ette. Ei ole kahtlust, et lastele on sellistest kogemustest palju kasu. Miil tõdeb, et enamasti ei tea lapsed enne muuseumitundi sellistest kommetest kuigi palju.

Aastaringi rütmis

Muuseumitundide teemad kulgevadki aastaringi rütmis ja toetuvad rahvakalendrile ning kristlikele pühadele. Tunnid ise kestavad tavaliselt poolteist tundi.

Märtsi lõpus alustatakse näiteks muuseumitunniga, mil nimeks palmipuudest lihavõtteni ehk urbepäevast kevadpühadeni. Lastel avaneb võimalus kuulda munadega seotud kommetest ning panna ise käsi külge munatopside valmistamisel ja munade looduslike materjalidega värvimisel.

„Siis tuleb juba kevad,” jätkab Miil. Just lasteaia- ja esimese klassi laste lemmikuks on karjasepäevad. Seda seetõttu, et lapsed jaotatakse loomadeks, nad saavad kaela kellad ja jooksevad karjamaale. Püüdlik loomahäälte imiteerimine ja võimalus vabalt joosta on osalejatele alati palju rõõmu pakkunud. Ühtlasi saadakse osa töötubadest, kus õpitakse näiteks vilepille ja karjasepasunat valmistama.

Traditsiooniliste kommete hulka on põimitud ka natuke tänapäeva. Näiteks muuseumitunnid „Tule tulemine“ ja „Tuleohutusest ja hobuse rakendamisest“ ühendavad endas mitmeid tegevusi. Ühelt poolt püütakse tuld saada tulevibu, tulekivi ja -raua abil ning õpitakse tundma hobuse rakmeid ja hobuse rakendamise põhitõdesid. Teisalt on aga juurde põimitud tänapäevased tuletõrjealased oskused ja tuleohutus. Räägitakse suitsuandurist ja proovitakse nüüdisaegsete vahenditega tuld kustutada.

Suvel lapsed koolis ei käi ja siis korraldab muuseum augusti keskpaigas hoopis perepäeva. Rukkimaarjapäeval saavad pered tulla ja proovida näiteks ise sirbiga vilja lõigata.

Kooliaasta alguses jätkab aga muuseum uuesti töisemas meeleolus. Muuseumitund „Sügistööd talus“ tutvustab lastele põllutööde tegemiseks vajalikke tööriistu. Selleks ajaks on järgmise aasta talivili külvatud. See on näiteks hea võimalus üks taim võtta ja uurida, kui palju võrseid on ühest seemnest tulnud.

Novembris ei jää pidamata ka mardi- ja kadripäev. Aastaring võetakse kokku jõuludega rahvakalendri järgi. Kuna see periood on värskelt seljataga, kaunistavad muuseumi veel tänagi isevalmistatud kuuseehted ja ühe laua pealt võib isegi spetsiaalse jõululeiva ehk jõuluorika leida. Lastega mängitakse läbi tegevused, kuidas jõulud tuppa toodi, mida tehti jõululaupäeval, esimesel ja teisel jõulupühal. Lauldakse koos jõulude sisselaskmise ja ärasaatmise ning kirikusse minemise laule.

Möödunud aasta oli muuseumile keeruline. Enne kõige sulgemist oli muuseumitundidesse kirja pandud üle poole tuhande lapse. Paljugi jäi piirangute tõttu tegemata. Aasta lõpu poole oldi täielikult valmistunud jõulude tähistamiseks. Vahetult enne muutus aga olukord taas keerulisemaks ja paljud tühistasid oma käigu.

Aga nagu ikka mängib sellistes olukordades paindlikkus olulist rolli. Kuna muuseumitunde viivad läbi muuseumi oma töötajad, on ehk pisut kergem olla paindlik. Oma tegevustega koliti õue. Metsatukka ehitati muinasjutuline mutionu trahter koos lõkketule ja pinkidega. Kohal oli kitarri mängiv ja laulev jõuluvana ja ühtekokku oli see värskes õhus veedetud aeg kosutuseks kõigile, kes aastast väsinud olid.

Miil mõtiskleb, et tegelikult neil õues läbi viidavaid tegevusi jagub. Ja lasteaialapsed on ju harjunud iga ilmaga õues käima. Eriti usinalt külastavadki muuseumi just lasteaiad. Muuseumitundide juures ei ole määratletud, mis vanusegrupile need mõeldud on. Miil arvab, et paljuski on kirjeldustest aru saada, mis vanuses lastele need kõige paremini sobivad. Samas lisab ta, et tegelikult kohandatakse materjali vastavalt laste vanusele.

Tegevuste kirjeldusi kuulates hakkab isegi pisut kahju, et oma lapsepõlves sellist õppimisvõimalust ei olnud. Seda toredam, et praegustel mudilastel on selliseid võimalusi meie oma maakonnas kasutada.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised