-0.1 C
Rapla
Reede, 28 jaan. 2022
Podcast

Annika Rannamets usub, et kui üks uks sulgub, toob universum uued võimalused

Annika Rannamets on naine nagu orkester või nagu Hunt Kriimsilm üheksa või enamagi ametiga. Kokku on tal olnud 12 pikemaajalist töökohta ja läbinud on ta enam kui 90 (!) koolitust. Hetkel on ta Keskerakonna Raplamaa koordinaator, kuid jaanuaris teatas erakond piirkonnakoordinaatorite koondamisest.

Istusime Annikaga Rapla Keskerakonna kontoris laua taha, et heita pilk möödunud ajale ja tema tegevustele. Esmalt meenutas Annika aega, mil temast üldse piirkonnakoordinaator sai. Ta rääkis, et Keskerakond otsis 2019. aastal õiget inimest sellele kohale nii erakonna seest kui ka väljast. Annikale meenutasid selle ametikoha tööülesanded Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni tegevjuhi omi, kus ta neli aastat tegeles liikmeskonnaga, jagades neile infot ja organiseerides koolitusi. Nii otsustas ta piirkonnakoordinaatori kohale kandideerida, kuigi varem ei olnud tal ei Keskerakonnaga ega üldse poliitikaga mingeid kokkupuuteid. Koha ta endale sai.

Koondamine oli loogiline samm

Koroonakriis räsib aga kõiki ja nii said 19 piirkonnakoordinaatorit ja viis inimest erakonna büroost 19. jaanuaril koondamisteate. Uudise võttis Annika väga rahulikult vastu. “See tuli küll ootamatult, kuid kogu Eestis on olukord tegelikult selline. See kriis ei öelnud mitte kellelegi ette, et selline asi tuleb. Ja kuna koordinaatorite põhitöö on liikmetega kohtumine ja suurte koosolekute organiseerimine, kus on võimalik ministritega kohtuda, seda ju tegelikult hetkel teha ei saa. Koondamine on täiesti loogiline samm, ma küll ei näe siin mingit solvumisvõimalust või pahameele märki,” sõnas Annika, kelle jaoks oli esimene koondamise kogemus alles paar aastat tagasi.

Enamik meist on olnud olukorras, kus pere eelarve tuleb üle vaadata ja raske südamega kärpeid teha ning Annika sõnul on Keskerakond samasugune perekond, kes pidi sellise kärpe tegema.

Viimasele pooleteisele aastale tagasi vaadates tunnistas Annika, et enne piirkonnakoordinaatori ametit ta kirglik poliitika jälgija ei olnud, kuid see amet oli talle hea kool, mille käigus ta õppis näiteks Riigikogu infotundi kuulama. Tulihingelist poliitikut temast selle ajaga küll ei saanud, kuid infotunde jääb ta kuulama ka edaspidi.

„Isegi kui minu arvamus, minu sõna mingit suurt rolli ei mängi, on see tegelikult uhkuse asi olla kursis nende inimeste sõnade, mõtete ja tegudega, kes vastutavad selle olukorra eest. Mulle tundub, et praegune valitsuse vahetumise olukord puudutab kõiki, inimesed päriselt jälgivad ja vaatavad,“ sõnas Annika.

Viimase pooleteise aasta eredamatest hetkedest toob Annika välja väga uhke kontori avamise, kus oli välja kuulutatud kohtumine kolme ministriga – Jaak Aab, Tanel Kiik ja Mailis Reps. Viimane küll ei saanud tulla, kuid saatis nõunikuga kontorisse kingi, tähistaevast kujutava pildi. Annika silmitseb seda eriti neil hetkedel, kui on raske, ammutades sealt jõudu ja teadmist, et universumist tulevad õiged suunised ja uued võimalused ka siis, kui üks uks sulgub.

Enne koordinaatoritööd käis Annika Tallinnas tööl, kuid soovis juba pikemat aega Raplas midagi teha. „Sõitsin oma aja ja raha maha ning mõtlesin, et tegelikult on see minu kõige väärtuslikuma ressursi ehk aja raiskamine. Kui minu vanemad on otsustanud Rapla kasuks, on see minu kodu ja ma tahan, et siin oleks ilus ja inimestel ei oleks põhjust siia ainult ööbima tulla. Sain ühel hetkel aru, et kui ma seda tahan ja ise käin Tallinnas tööl, siis see ei ole loogiline,“ rääkis Annika. Proovides leida Raplas tööd, tuli info koordinaatori kohast just õigel ajal. Keskerakonna esinduse jaoks õiged kontoriruumid leidis samuti Annika ja ta on õnnelik, et tal on võimalik jala tööl käia.

Oma olemuselt on Annika selline, kes tahab asja oma silmaga näha ja käega katsuda, head telefonimüüjat temast enda sõnul ei saaks. Silmast silma kohtumine on ka üks asi, mis teda koordinaatori töö juures paelub.

„Kui erakond on kusagil kaugel ja ministrid vaid telekas ja pildil, siis aeg-ajalt on hästi tore neid inimesi reaalselt näha. See on elamus inimeste jaoks ja selle elamuse pärast tahtsingi ma seda tööd teha, et tuua inimesi lähemale üksteisele. Sotsiaaltööga see küll väga kokku ei lähe, sest sotsiaaltöö tulemusi me ju tihtipeale ei näe.“

Mis pärast koondamist kontoriruumidest ja koordinaatoritööst saab, ei ole lõpuni selge, kuid teada on, et vähemalt esialgu jääb kontor alles (kesklinnas, vanas pangahoones olev asukoht on ju kõige ideaalsem erakonna jaoks, linna tuiksoonel, rahva keskel). Ilmselt jääb kas Annika või keegi teine vabatahtlikus korras koordinaatori tööd tegema, nii et infot valitsuses toimuva ja erakonna kohta saab ikka. Annika üks ülesandeid koordinaatorina ongi olnud valmisolek vastuvõtupäevadel infot jagada. Ja huvilisi on jagunud, sest on kas möödaminnes läbi astutud või siis helistatud. Lisaks on koordinaatorite ülesandeks olnud erakonna kohta infot jagada kaubanduskeskustes ning edastada infot liikmemaksu tasumise kohta.

Tööd tuleb teha südamest ja lustiga

Poliitikast on kõigil oma arvamus ja sageli väljendatakse seda väga valjuhäälselt, materdades ennekõike neid, kes on endale võtnud vastutuse riiki juhtida ja öelda, kuidas asjad on. Seda materdamist näeb Annika koordinaatorina eriti palju ja see on asi, mis Annikale kogu see aeg on haiget teinud.

„Naiste varjupaigas töötades nägin, kuidas sõnadega saab õudselt palju inimestele haiget teha. Mul on hästi raske lugeda kommentaare, selline tunne on, et kui inimese nägu tema kommentaari juures oleks, kas ta siis ütleks sama asja. Kui ma vaatan vanu artikleid, siis seal ei ole selliseid kommentaare. See on meil aastatega arenenud selliseks julgustükiks, et „ahh ma pritsin ka tatti, ma tulistan ka“. Kõik, mida sa välja ütled, kõik, mida kõva häälega ütled, jääb kuhugi. See kõik on energia ja tuleb ringiga tagasi,“ sõnas Annika, lisades, et isegi siis, kui kellegi tegu tundub mingil ajahetkel täiesti põlastusväärne ja tahaks talle öelda, mis sülg suhu toob, tasub mõelda ka sellele, et kui seda inimest ühel hetkel enam pole, et ta ikka oli need inetud sõnad ära teeninud. Tasub mõelda ka sellele, mis tunne endal oleks neid sõnu kuulda.

Annikal endal on seljataga suhteliselt karmid töökohad, näiteks laste turvakodu, naiste varjupaik, hooldekeskus, psühhiaatriahaigla, Lastekaitse Liit, munitsipaalkool Lasnamäel. Saadud kogemused on teinud teda tugevamaks, kuid vaatamata sellele või ehk just tänu sellele on tal säilinud usk inimeste headusesse.

“Ma justkui julgen vaadata sellest peksukoti negatiivsest materjalist läbi. Tegelikult on kõik inimesed head, isegi kui ta istub diivanil ja leiab selle peksukoti, keda materdada, ja paneb mingeid suvalisi kommentaare nagu torust tuleb. See, et ta viitsib ja vaevub oma arvamust avaldama, näitab, et talle läheb teema korda,“ sõnas Annika.

Sotsiaalpedagoogina on Annika töötanud enam kui 22 aastat, käies läbi kõikvõimalikud asutused: psühhiaatriahaigla, lastekodu, vanadekodu, noortekodu, kooli, kutsekooli. Vahepealne vaba aasta pärast esimest koondamist andis talle võimaluse proovida erinevaid asju, käia erinevatel koolitustel ja vaadata, kuhu paat seekord triivib. Oskust ikka edasi minna ka pärast tagasilööke on ta noorte tugila spetsialistina noortessegi sisendanud. Ammu enam ei ole see aeg, kus õpitakse üks asi selgeks ja töötatakse sellel alal kuni surmani. Annika on seda meelt, et kui südamest ja lustiga enam midagi ei tee, siis vägisi end sundida ei ole ka mõtet. „Kui lähed vägisi tööle, siis võta aeg maha ja oota, universum annab mingi uue võimaluse. Ei pea olema selliseid iseenese vägistamisi, asju, kus me tegelikult ei taha olla ja rõõmu ei tunne.“

Praegu on Annika avastanud enda jaoks turismiteeninduse, mida ta lisaks Mainori majanduskoolile nüüd ka Pärnu kutsehariduskeskuses õpib. Erinevalt sotsiaaltööst, mille tulemust näeb alles aastate pärast, annab turismiteenindus võimaluse pakkuda inimesele elamust niimoodi, et ta läheb õnnelikuna koju tagasi. Seda kohest rõõmu on suutnud Annika tuua ka lastele, mängides sünnipäevadel ja üritustel erinevaid tegelasi. Sellise tegelaskujude mängimise ja erinevate kostüümide kogumise on Annika kaasa saanud oma näitejuhtimist õppinud emalt (ja isalt oskuse teha eimillestki midagi, vanu asju parandada). Annikal on olemas mereröövli ja indiaanlase täiskostüüm, mis lähevad tema enda natuuriga kokku, kuid näiteks printsess Elsat ta enda arvates välja ei mängiks.

Tundes Annikat päris mitu aastat, ongi mul peas mitme aasta tagune mälupilt tema autost, kust vaatas vastu Jänku Johanna kostüüm ja veel suur kuhi riideid ja muid asju. Annika sõnas, et tema autost võibki leida näiteks heategevuseks mõeldud riideid ja mitu erinevat kostüümi, kuna ta planeerib alati oma käigud ette. Lisaks oli tal sel ajal viis (!) töökohta, nii et aja planeerimine pidi eriti hoolega paigas olema. Planeerimine ehk ajale sudokulik lähenemine on aga just Annika teema.

Iseendaga hakkama saamine ja aktsepteerimine

Kuna Annika mitmed töökohad on olnud koolides, sealhulgas kümme aastat Tallinna Kuristiku gümnaasiumis, tuli meil jutuks ka haridus. Kuristiku koolis sai ta näha, kuidas kool organisatsioonina arenes hästi võimsalt ja sealset rõõmsameelset ja toredat kollektiivi meenutab ta lahke sõnaga. Elu on teda aeg-ajalt selle kollektiiviga juhuslikult uuesti kokku viinud, näiteks käis ta seal seksuaalkasvatuse tunde läbi viimas, korraldas Kuristiku kooli õpilased Kehtna kutsekooliga tutvuma ja aitas korraldada õpetajate töövisiiti Türgi koolidesse.

Paar päeva on ta olnud asendusõpetaja ka Tallinna Euroopa Koolis. Olles olnud enne koordinaatori tööd seotud Erasmuse projektidega ja iga kuu nädal aega välismaal, kas Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal või Türgis Istanbulis, igatses ta ingliskeelset keskkonda taga. Kogemus ise oli Annika sõnul äge, kuid pani teda aru saama, et meie koolisüsteem ei räägi olulistest asjadest, millega me pidevalt täiskasvanuna kokku puutume: kuidas konflikte vältida, kuidas suhelda, kuidas konkureerida, kuidas kellelegi öelda, et ta meeldib sulle, kuidas töökaaslasele öelda, et miski sind häirib.

Kõige olulisemaks peab Annika oskust iseendaga hakkama saada ja iseennast aktsepteerida. „Me kuskil ei käi pärast, päriselus, läbi selliste hindamiste ja eksamite, see on ainult kooliajal niimoodi. Keegi ei pane meile näiteks tänaval hindeid selle eest, mis meil seljas on,“ sõnas Annika, lisades, et tema jaoks ei ole oluline, kui hästi näiteks keevitaja õigekirja oskab, peaasi, et ta on oma tööd tehes õnnelik ja teeb seda armastusega ja kvaliteetselt.

Kuulates, kui palju on Annika erinevaid kursusi ja valdkondi oma elus läbi proovinud (näiteks õppis ta lilleseadet, käib praegu Kopli ametikoolis puhastusteenindust õppimas ja on hobikorras kaasa löönud noorte veebiseriaalis „Heitlus“, mida filmiti kolm hooaega), on loogiline küsida, kas on veel midagi, mida ta elus teinud ei ole. Annika naeris ja ütles, et ta pole tuletõrjuja olnud, kuid tsikliloa tegi ta ära ja bussijuhi kursustele läks ka.

„Mulle meeldibki enda puhul julgus proovida midagi uut. Elukoha mõttes ei ole aga väga seda kunagi kasutanud, et nüüd hüppan näiteks Põlvast Valka. Üks selline turvakoht peab olema ja minu jaoks on see Rapla.“

Siin on ta elanud aastast 1982 ja oma lapsepõlve veetis Annika „kõige ägedama asutuse“ ehk Okta Centrumi kõrval. Annika ütlebki enda kohta, et tal on nagu mingi Okta-kiiks. Ta on seal seina vahelt kitti närinud, helitehnikust isaga tööl kaasas olles peotantsuturniiride ajal mööda põrandaid litreid korjanud ja loodab nüüd, et ühel hetkel on see koht, mis on kõigile avatud ja elu selles keeb taas.

Päeval, mil Annikaga rääkisime, 22. jaanuaril, toimus piirkonnakoordinaatorite viimane veebikoosolek Jüri Ratasega ja lõpetuseks rääkisimegi sellest, kuidas koordinaatorid annavad 19. veebruaril oma asjad üle, kuid see ei tähenda, et Keskerakonna kontor Raplas täitsa tühjaks jääb. Annika usub, et kindlasti leidub igas piirkonnas neid, kes on poliitikaga piisavalt kursis ja oleks valmis kodusistumise asemel kontoris olema. Viimase koosoleku kohta lisas Annika, et see oli ilus ja armas ning seda oli koordinaatoritel väga vaja.

„Üks asi on ükspäev lugeda koondamisteadet ja järgmine päev Delfi artiklit. Ma arvan, et see oli Ratase poolt hästi ilus ja julge samm suhelda nende inimestega otse. Inimeste koondamine on alati väga raske tööandjale, ma tõesti ei usu, et seda tehakse kergekäeliselt. Inimene on organisatsioonis ju kõige suurem tööriist.“ Annika jääb sellelt töökohalt helge südamega meenutama ministrite kohtumisi rahvaga, kuna see oligi, mis teda selle töö juures käivitas.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised