Jutud Raplamaa spordiakadeemia asutamise idee ümber on juba mitu aastat keerelnud. Läinud aastal said need koroonahirmust hoolimata hoogu juurde, kuid ei ole paraku õhus olnud küsimustele selgemaid vastuseid andnud.
Võiks ju arvata, et kui algatatakse mõnda uut projekti, siis on algatajatel selge vähemalt see, miks seda vaja on, mida saavutada tahetakse, kui kiiresti eesmärgini jõuda soovitakse ja milliseid ressursse selleks vajatakse. Eraldi küsimus on muidugi, kui reaalne püstitatud eesmärk üldse on. Aastapikkuse aktiivse arutelu järel jääb aga endiselt segaseks, mida tegelikult Raplamaa Spordiakadeemia asutamisega soovitakse saavutada ja milline on eesmärk, mille poole püüeldakse.
Ka Raplamaa Sõnumite toimetuses vestluslaua ümber istunud vaieldamatult kohalikud spordiautoriteedid polnud sellest üheselt aru saanud. Vastuseid ei suuda anda ka ideed vedama palgatud konsultatsioonifirma Civitta AS. Lehel õnnestus teada saada ainult nii palju, et akadeemia mudel on jõudnud täiendamise etappi, milles hakkavad aktiivselt osalema kohalikud omavalitsused. Loomulikult on konsultatsioonifirma mõelnud ka projekti avalikustamise peale. Selleks soovitakse korraldada eraldi suurem üritus, mille läbiviimine sõltub paraku „üldisest Covidi olukorrast”.
Samas on noortespordi arendamine Eestis tervikuna väga valus teema, millega on vaja tõsiselt ja aega viitmata tegeleda. Paar päeva tagasi avalikustas EOK peasekretär Siim Sukles sotsiaalmeedias noortespordi rahastamise mudeli. Riigi osa selles on umbkaudu 16%, omavalitsuste osa (spordirajatised jne) 31,6%, alaliidud umbes 8,1%, sponsorite ja alaliitude toetajate osa umbes 9,6%. Ülejäänud osa kannavad oma õlgadel lapsevanemad. Ei pea olema mingi selgeltnägija, et öelda: selline süsteem ei ole pikalt jätkusuutlik. Äkki võiks just nimelt sellest teadmisest ehk küsimusest, kuidas rahastamismudelit muuta, aruteludes startida. Muu jutt on muidugi ka ilus, aga ei pruugi edasi viia.
