Katkendeid pooleliolevast käsikirjast
Algus Koduloolases nr 3 (283) 11. märtsil 2020
27. jaanuari Ühistöö tegi vahekokkuvõtte saadikukandidaatide ülesseadmisest. Raplas olid Krista Mägile ja Avo Lukasele lisandunud Ülo Vooglaid, Tõnu Rahula, Helgi Lilleste ja Margo Veskimägi. Juurus oli kandideerima asunud Sirje Endre; Vändra kihelkonnas (meie tolleaegses mõistes Kärus jne) Jüri Pere. Hageri ja Nissi kihelkonnas olid üles seatud Maido Armas, Martin Nõlvak, Einar Kraut ja Toomas Ehrpais; Märjamaal Hanno Schotter ja Igal Serglov. Kodakondsuse taotlejana oli oma kandidatuuri Järva- ja Harjumaa (8 mandaati) esindajana üles seadnud Jüri Jarovikov Kohilast. Ühtlasi tuletati meelde, et Rapla kihelkonnas sai valija anda oma poolthääle kolmele kandidaadile; samuti Hageri, Vigala ja Märjamaa kihelkonna valija. Käru, Lelle ja Lokuta inimestel Vändra kihelkonna alluvuses oli kaks häält, Juuru valijal vaid üks.
26. jaanuaril avalikustas ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) oma valimisplatvormi (ajaleht Lääne Elu avaldas selle täismahus 1. veebruaril). Tegemist oli tollele ajale iseloomuliku poliitilise avaldusega, milles öeldi veel kord välja põhimõtted, millele pidanuks ERSP ettekujutuses valitav Eesti Kongress toetuma ja räägiti üle ka põhiküsimused, milliseid rahva esinduskogu võinuks lahendama hakata. Omas ajas oluline, aga ka intrigeeriv oli üks lõik:
“Turvalise Eesti kodu ja inimõiguste kindlustamiseks toetame ja taotleme:
– NSVL okupatsioonivägede väljaviimise alustamist juba käesoleval aastal;
– NSVL relvajõududesse mobiliseeritud Eesti noormeeste kojukutsumist ning Eestile alluvate piirivalve- ja kaitsevägede loomist; Eesti politsei ja turvajõudude loomist;
– KGB ja teiste NSVL repressiivorganite likvideerimist ja nende edasise tegevuse keelustamist Eestis;
– NSVL sõjatööstuse kaotamist Eestis;
– kontrollimatu immigratsiooni lõpetamist ja tingimuste loomist remigratsiooniks;
– täievolilise Eesti keskkonnakaitse institutsiooni loomist.”
Ühelt poolt ei olnud nendes nõudmistes midagi ootamatut ja päris uut – selliseid avaldusi oli juba 1989. aastal erinevatel rahvakogunemistel ja poliitiliste liikumiste koosolekutel esitatud. Teisalt mõjus see taotluste rida ERSP valimisplatvormi koondatult paljudele ikkagi pisut šokeerivalt – nii jõuliselt polnud nende asjadega siiski veel välja tuldud.
Kolmandaks sisaldasid needki jõulised taotlused, nagu valimiseelsetelt avaldustelt oodata võibki, ikkagi ka omajagu populismi. Nii näiteks oli 1990. aasta alguses ebareaalne loota, et NSVL hakkab juba samal aastal oma relvajõude Eestist välja viima. Hoopis teine asi oli KGB-ga, kes oligi juba vaikselt ja märkamatult taanduma hakanud. Ometi ei vähenda see kõrvalmärkus ERSP toonase platvormi olulisust muude, palju vaoshoitumate poliitiliste avalike dokumentide hulgas.
ERSP valimisplatvorm ei jäänud siiski ainukeseks värskendavaks väljaastumiseks, mis alalhoidlikumat osa eestimaalastest ehmatas. Veel jõulisema avaldusega tuli 2. veebruaril Toompeal lipu austamise tseremoonial välja Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste, kutsudes eesti rahvast üles boikoteerima Ülemnõukogu valimisi. See ei olnud Velliste esimene esinemine, mis jagas eesti rahva mitmesse lehte ja sünnitas nende vahele tuliseid vaidlusi Velliste enda ja tema ettepanekute üle.
Ajaleht Lääne Elu võttis 8. veebruail teema uuesti üles ja lasi Vellistel oma seisukohti põhjendada. Refereerime alljärgnevalt lehes ilmunut, et iseloomustada õhkkonda, mis enne valimisi aina kuumemaks muutus. Kolm tundi pärast Toompeal tehtud avaldust esines Velliste selgitava kõnega Tartu Ülikooli aulas. Lääne Elu seda just vahendaski:
E. Savisaar oli ühes ajalehe Reede (endise Sirbi ja Vasara ning praeguse Sirbi vahepealne nimi) jaanuarikuu numbris kirjutanud, et Moskval on kombeks rääkida sellega, kelle käes on jõud. Velliste küsis nüüd, et kui uut Ülemnõukogu ei teki, kas siis Moskva jätab Eestiga üldse rääkimata? Ja vastas ise: Moskva räägib siis Eesti Kongressiga.
Edasi juhtis Velliste tähelepanu sellele, et kogu Ida-Euroopa valmistus 1990. aasta kevadel parlamendivalimisteks, mis tõotasid oluliselt korrigeerida seniste jõujoonte kulgu. Selle taustal pidas Velliste täiesti reaalseks, juhul kui Ülemnõukogu valimised oleksid ära jäänud, viia Eesti Vabariigi riigivõimu valimised läbi juba näiteks sama aasta maikuus. Velliste avaldas lootust, et mõnest kuust piisaks EV kodanikkonna täiusliku nimekirja kokkupanemiseks ja ka Eesti Kongressile jäänuks tema meelest piisavalt aega ettevalmistustööks riigivõimu väljakuulutamiseks. Velliste rõhutas, et just reaalpoliitiliselt oleks õigem iseseisvuda juriidiliselt puhtal teel, EV õigusliku taastamise teel, ja avaldas arvamust, et NSVL taluks riigivõimu väljakuulutamist Riigivolikogu kaudu paremini, kui mõnd muud varianti.
Ka toonase peamise opositsioonijõu, Interrinde tarbeks oli tal retsept pakkuda: “Interrindel on üks 70 aasta tagune analoog – Eesti Töörahva Kommuun. See likvideeriti teatavasti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu poolt Tartu rahulepingu alusel. Tookord ei valmistanud see NL valitsusele mingeid raskusi. Miks ei peaks NL nüüdki soovima rahulikku ja stabiilset naaberriiki? Ei ole reaalne, et NL oleks huvitatud oma “viiendast kolonnist” Eestis.”
Täna, kolmkümmend aastat hiljem, oleme me muidugi oluliselt targemad ja teame, et sellest “kolonnist” on jätkuvalt huvitatud ka N. Liidu järglane Venemaa Föderatsioon, kus Liidu lagunemisse suhtutakse endiselt väga valuliselt. Toona ei saanud me seda muidugi veel teada, aga prognoosida võisime ju küll ja sellepärast sünnitas Velliste ettepanek ühiskonnas tormi. Juba samal 2. veebruaril öeldi seoses kõigi tasandite saadikute täiskogu istungiga ajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil ettepaneku tegija aadressil kurje sõnu. Aga ühiskonnas oli ka palju neid, kellele Velliste tormakas strateegia imponeeris.
Ometi tundus veebruaris veel paljudele, et see võibki äkki Ülemnõukogu valimised nurjata ja Moskva jõulise sekkumise esile kutsuda. 1990. aasta alguses oli veel vara Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvat Eestit võrrelda teiste Ida-Euroopa riikidega. Pealegi olukorras, kus Lääs ei olnud sugugi valmis N. Liidu lagunemiseks.
Kaugeltki ühene ei olnud ka eestlaste enda suhtumine väga järskudesse muutustesse. Siingi oli jõudusid, kes olnuks keskvõimu sekkumisel valmis talle appi minema. Tegelikult tekitasid nii paremalt, vasakult kui ka tsentrist tulnud erinevad avaldused ühiskonnas ainult lisapingeid. Nagu mitmed teisedki ootamatult valimiste eel ette võetud sammud. Üks selliseid oli Rahvarinde n-ö kahekümneneljanda tunni otsus saata oma kandidaadid konkureerima Eesti Kongressi kohtade pärast.
Peaaegu terve aasta oli Rahvarinde juhtkond Tallinnas olnud seda meelt, et RR ei osale Eesti kodanike registreerimisel ega ka nende kodanike poolt valitava Eesti Kongressi tegevuses. Esmaseks peeti ENSV Ülemnõukogu ja selle uue koosseisu valimisi. Nüüd äkki, millalgi detsembri lõpus, oli Rahvarinde peakorterist hakanud kostma hääli, mis rääkisid, et ükski otsus, olgu ta nii resoluutselt kui tahes välja öeldud, et saa olla lõplik – kõik meie ümber on pidevas arengus.
Antud juhul kehtis see siis Eesti Kongressil osalemise kohta, mis samas ei tähendanud veel mingit kardinaalset suhtumise muutumist. Põhimõtteliselt jäi suhtumine endiselt üleolevaks, muutus ainult taktika, millega loodeti kas Eesti Kongressi suunama või kui see ei õnnestu, siis pidurdama hakata. Selleks oli vaja saada Kongressi delegaatide hulka kriitiline mass Rahvarinde taustaga rindele lojaalseid delegaate, kes olnuks vajadusel valmis Rahvarinde ja talle lähedal seisvate poliitiliste jõudude seisukohti kaitsma.
Millalgi jaanuari keskel said kõik maapiirkonnad Tallinnast korralduse panna omalt poolt juba kandideerima esitatutele vastukaaluks välja just nimelt rahvarindemeelsed isikud. Võis juba ette öelda (tegelikult ju öeldi ka), et kohalikele omavahelistele suhetele niisugune mäng kasuks ei tule. Oli ju seni deklareeritud, et rahvarindelased Eesti Kongressi valimisvõitlusse ei sekku. Nüüd äkki sekkusid. See tundus tolles ajas reeturliku käiguna, lõhkus ühtsust, mitte ei parandanud seda. Teiseks oli suurel hulgal algusest peale Rahvarindega liitunutel teatud eelis nende ees, kes alles nüüd suurde poliitikasse astusid – rahvarindelased olid olnud avalikus pildis praktiliselt 1988. aasta kevadest peale, neid tunti ja ka usaldati. Aga räägime kõigest järgemööda.
13. veebruari ajaleht Ühistöö avaldas esimesed valimisteks esitatud saadikukandidaatide nimekirjad. Jutt oli Juurust ja Raplast, mitte veel maakonna kaugematest piirkondadest, sest just siin olid pinged äkki kõige kuumemaks muutunud. Toome järgnevalt kahes valimisringkonnas kandideerijate nimed.
Juuru valimisringkond:
Jüri Emberg – Härgla kolhoosi autojuht, Sirje Endre – ajakirja Kultuur ja Elu / Eesti Elu peatoimetaja, Aarne Loodus – Kuimetsa seafarmi juhataja, Arvi Vald – Juuru keskkooli õpetaja, Urve Kannike – Kaiu kolhoosi automajandi dispetšer, Virve Nurmik – Kaiu kolhoosi kartoteegipidaja.
Rapla valimisringkond:
Krista Mägi – eesti keele ja kirjanduse õpetaja II keskkoolis, Avo Lukas – Rapla firma Ehitustalitus projekteerimisosakonna juhataja, Ülo Vooglaid – valitsuse teadusnõunik, Tõnu Rahula – Raikküla kolhoosi aseesimees, Helgi Lilleste – Nõmme lastepolikliiniku arst, Margo Veskimägi – Tartu Ülikooli üliõpilane, Mihkel Nikkel – Rapla autobaasi taksojuht, Mando Masing – Rapla EPT automajandi ekspluatatsiooniosakonna juhataja, Jaanus Noormägi – Järvakandi koguduse pastor, Jaan Kersna – kombinaadi Tarmel Keava jaoskonna TKO, Urmas Tulvik – Lenini kolhoosi aseesimees, Ahti Arak – Järvakandi alevi täitevkomitee esimees, Väino Rajasaare – Järvakandi keskkooli õpetaja, Andrus Ristkok – Pirgu arenduskeskuse juhataja, Ruve Šank – Rapla II keskkooli direktor, Tõnis Tõnisson – ajalehe Ühistöö osakonnajuhataja, Aado-Endrik Kesküla – EEJ Rapla jaoskonna kontrolör.
Kahekümne kolmest saadikukandidaadist määratles ennast poliitiliselt kolmteist. Nende hulgas oli 2 ERSP liiget, 3 Kodanike Komiteede liikumise aktivisti, 4 NLKP liiget, 4 rahvarindelast. Ka mitme ülejäänu puhul sai seniste kogemuste põhjal tuvastada, millise poliitilise ühendusega seotud ollakse, kuigi kandideerimisdokumentides oli see märkimata jäänud. Selle alusel võis öelda, et Rapla ja Juuru piirkonnas oli enamik kandideerijatest seotud kas rohkem või vähem Rahvarindega. Paraku tekitas just see tõdemus tõsise tüli Rahvarinde ja teiste poliitiliste ühenduste vahel. Tagantjärele võib öelda, et pahameel oli ühelt poolt võetuna justkui isegi õigustatud, sest Raplas olid rahvarindelased veel novembris kinnitanud, et ei kavatse Eesti Kongressi delegaatide hulka kandideerida. Teisalt olid Kodanike Komiteede liikumise juhid kogu aeg deklareerinud, et kandideerida võivad kõik, sõltumata poliitilistest eelistustest, rahvusest ja usutunnistusest. Loomulikult oli kõige selle taga Tallinnast veebruari keskel tulnud surve, millele Raplamaa Rahvarinde juhatus pärast mõningast vastupunnimist ka järele andis ja oma kandidaadid üles seadis.
Muide, Juuru ja Rapla valimisringkondades kandideerivate inimeste nimekirjade kiire avaldamise taga võis olla seesama pahameel, et rahvale avalikult näidata, kui “alatult” Rahvarinne oli käitunud. Oli ju teada, et RR-i kandidaadid seati üles praktiliselt kahekümneneljandal tunnil ja nimekirjast võis tuvastada, kes ennast millisel kuupäeval registreerida lasi. Teistes valimisringkondades kandideerijate nimesid Ühistöö tervikuna ei avaldanudki.
Kokkuvõetult kulges veebruar siiski suhteliselt rahumeelselt. Kohalike poliitikute omavahelised vaidlused suurema avalikkuse ette ei jõudnud. Kui mõnel valimiseelsel saadikute tutvustamise koosolekul tehtigi üksikuid teravamaid märkusi vastaspoole kandidaatide aadressil, siis võeti neid kui valimisteks valmistumise loomulikku osa. Suuremaid skandaale see vastasseis igatahes endaga kaasa ei toonud.
Pingutatult erapooletu püüdis olla ka ajakirjandus. Maakonnalehed püüdsid avaldada oma napil pinnal enam-vähem kõigi poliitiliste ühenduste seisukohti. Olid vaid mõned üksikud väljaanded, mis võtsid väga selgelt määratletud seisukoha.
See oligi sedapuhku kuidagi eriliselt pidulik veebruar. Aastapäeva puhul olid paljudes kirikutes pidulikud ja rahvarohked jumalateenistused, korraldati rahvakoosolekuid ja pandi pärgi Vabadussõjas langenute mälestusmärkidele või nende kunagistele asemetele.
Nii näiteks esinesid Kivi-Vigala kirikus sel puhul kontserdiga organist Andres Uibo koos Märjamaa noortekooriga. Ühtlasi viidi samas läbi ka kohaliku muinsuskaitse seltsi lipu õnnistamise tseremoonia. Hageris esines Ruila kooli koor ja Raplas laulis EPA segakoor.
Ei mäleta, et maakonnas oleks neid asju kuidagi koordineeritud – iga paik korraldas aastapäeva tähistamist ja Eesti Kongressi valimiste avapäeva täpselt nii nagu vajalikuks pidas ja kuidas võimalusi oli. Ilmselt oli see nõnda ka mujal.
Jääb lisada, et Raplas koguneti 22. veebruaril, võiks öelda – valimiste eelõhtul, kohalikku haldushoonesse viimasele üsna töisele kõnekoosolekule, mille teema oli “Kas Eesti Kongress ja/või Eesti Ülemnõukogu?”. Peakõnelejaks oodatu, Kodanike Komiteede Peakomitee esimees Tunne Kelam, jäi siiski pingeliste tööülesannete tõttu tulemata. Aga ega koosolek sellepärast pidamata jäänud. Diskussioon oli kohati üsna tuline, kuid ei läinud siiski liiga teravaks ega isiklikuks. Laiali mindi tõdemusega, et olgu pealegi mõlemad, aga katsugu ka üksmeeles ühise eesmärgi nimel koostööd teha. Ometi võis täheldada, et veelahe, mis erinevate inimeste vahel oli olnud seni pigem pisikese nire taoline, millest võis suurema pingutuseta igal hetkel üle astuda, oli äkki muutunud lainetavaks kraaviks, millele tuli hakata purdeid rajama. Juba oldigi kahel eri kaldal, kuigi veel üksteisega silmsides ja kuuldeulatuses.
See oli pisut ehmatav kogemus – mis oli meid niimoodi äkki lahku viinud?
Kuigi Eesti Kongressi valimised kestsid 24. veebruarist 1. märtsini, võis enamik maakondi tegelikult juba pühapäeva õhtul ehk siis 25. veebruaril ette kanda, et valimised lähevad mõningate hirmude (või lootuste?) kiuste ilmselt ikkagi korda.
Ilme Veetamm kirjeldas ajalehes Ühistöö valimismuljeid Raplamaalt. 27. veebruari Ühistööst: “Kaugeim valima tulnu oli Austriast. Nimelt viibis Eestis Viini kunstiülikooli professor Arnold Keyserling, kes on sündinud 1922. Tartu ülikoolis peab ta loenguid oma isast, maailmakuulsast filosoofist Hermann Keyserlingist, kes on sündinud Raikkülas 1880. Koos meie hariduskoondise töötajatega viibis kauge külaline pühapäeval Raikkülas.
Rapla tuletõrjes asuva jaoskonna liikmed aga olid meeldivalt üllatunud, kui 80 tuuris memm, kellele nad olid kavatsenud kastiga koju sõita, tuli ise tütrest toetatuna kohale. Tütar aga oli Raplasse valima sõitnud Läänemaalt, oma praegusest elukohast.
Esimesel valimispäeval oli võimalus käia paljudes valimisjaoskondades. Meeldiv mulje jäi kõigist nähtuist. Seekord ei olnud suletud kabiine, inimesed istusid hääletusruumis laudade taga, üksi või perekonniti, ja lugesid tähelepanelikult bülletäänides kirjapandut. Mõtlesid. Pidasid pikalt aru. Oli neid, kel otsus juba kodus langetatud, teised tahtsid tuttavatega nõu pidada. Ja oh häda, kui prille kaasas polnud! Aastakümneid oli toimitud nii, et laualt võtad ja kasti paned – valida ju polnud. Hea, kui komisjonil oli nüüd prille laenata.”
Probleeme oli ka muidugi, kus siis ilma selleta. Samast lehest loeme: “Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejad valisid eraldi ringkonnas ja eraldi nimekirja alusel. See ei meeldinud paljudele, sest enamik kandidaate olid võõrad, mitme maakonna inimesed. Vabandusi võiks tuua palju, kuid neil oli muidugi õigus nuriseda.”
Ühistöö võttis vabandamise enda peale: “Palume väga üle saada solvumisest ja mõista, kui keerulises olukorras EV kodanikud neid valimisi tegid! Seekord nähtavasti oli nii vaja, kuid lootkem ühiselt, et kui meil õnnestub oma tahtmine teoks teha, läheb hästi ka teil. Seekord oli tarvis lähtuda väga täpselt oma kodanikkonnast 1940. aasta seisuga ja sellest punktist piir tõmmata. Teisiti ei saanud. Sellega ei tahetud solvata inimesi, kes mujalt tulnuna Eestiga aastakümneid ühist saatust jaganud. Mis teha – vahel lihtsalt peab suutma isiklikust solvumisest üle olla, kui kaalul on midagi väga olulist. Eestlastel praegu nii on.” Jääb loota, et vabandus ikka vastu ka võeti.
3. märtsi Ühistööst: “Rapla KEKi jaoskonnas oli vanim valija, kel kastiga kodus käidi, 1897 sündinud Juuli Hõbessaar. Üks 90aastane papi kõndis ise kohale, imestati teisal. Kümneaastane tüdrukutirts aitas jaoskonda vanaisa ja teisel päeval vanaema. Üheteistkümneaastane Triin uhkeldas, et tema istus komisjoni laua taga, kirjutas tõendeid ja lõi pitsati peale. “Meie neljandas klassis ei teatud Eesti Kongressist tuhkagi. Mina tegin neile selle asja selgeks.
Oli külasid, kus vanemad inimesed tulid kokku ühte peresse ja sinna toodi valimiskast. Et Eesti Kongressi valimise päev langes kokku vabariigi iseseisvuspäevaga, oli see kahekordne püha. Küllatulijail oli kompsuke käe otsas, näiteks omaküpsetatud kook. Istuti kohvilauas, arutati tänapäevaelu ja 24. veebruari tähistamist eesti ajal.
Sattusin noorde perre, kus just sel hommikul esimest korda pandi lauale Juuru kihelkonna mustriga kohvitassid rõhutamaks päeva erilisust.
Sõitsime külavaheteed. Ei tuisku ega hangesid, nagu on tavaliselt veebruaris. Päevasüdames näitas end mõni tund päikegi nagu nõusolekuks meiega. Astusime sisse ühest koduväravast. Meid võttis vastu kevadiselt rohekas õu. Külalistele anti peenralt lumikellukesi. Peremeest-perenaist olid ennast pühapäevaseks sättinud ja asutasid minema valimisjaoskonda. Tükk maad eemal vaadati tagasi, kui kaugele üle metsa paistab veel lipp, mis jäi kõrgele õuevardasse lehvima.
Aasta tagasi tegid ühe maja naised ise lipu. Kolme peale osteti riiet, värviti hoolikalt ning õmmeldi lõpuks laiud kokku. Värvimine oli omaette suur töö, et õiget sinist saada ja kangas kirjuks ei jääks. Mullu 24ndal oli see lipp esimest korda tuule käes. Ka tänavu seati ta püha eelõhtul trepikotta hakkama, et oleks kohe päikesetõusul võtta.
Maakonna volikogu tegi Vabadussõja veteranidele tähtpäeval ilusa kingituse, suur villane rahvuslipp ja sada rubla raha. Üks meelespeetuist oli Rudolf Mäekom Sipa külas. Ta tegi ka ilusa vastukingituse, annetas saadud raha Eesti Kongressi fondi. See võeti tänuga vastu.”
***
Tänu maakonnalehtede ajakirjanikele on meil täna üsna täpne ja emotsionaalne pilt toonastest oludest ja meeleoludest. Nende kirjeldusteta oleksime praegu oluliselt vaesemad ja peaksime ajas tagasi vaadates piirduma vaid kuivade valimiskokkuvõtetega. Kuigi olulised on ju needki.
Vaatamegi nüüd, mida räägib meile see “kuiv statistika”, ehk kuidas kulgesid valimised Rapla maakonna piiresse jäävates valimisjaoskondades ja millised olid tulemused.
Juba 27. veebruaril võis Ilme Veetamm Ühistöös ette kanda, et Juuru kihelkonnas on valimised lõppenud ja hääled kokku loetud: “Osa võttis 2192 EV kodanikku ja 79 (kodakondsuse) taotlejat. Ringkond oli kahemandaadiline ja enamhääli saanutena sõidavad Eesti Kongressile Sirje Endre ning Aarne Loodus.”
1. märtsi Ühistöö teatas pealkirja all “Eesti Kongress”: “Hageri ja Nissi kihelkond tegid valimised läbi ühe päevaga. Saadikumandaadi saavad Toomas Ehrpais, Einar Kraut, Priidu Pärna, Gunnar Piho ja Maido Armas.”
Rapla kihelkond lõpetas 27. veebruari õhtul. 16 valimisjaoskonnas käis kokku valimas 9356 Eesti Vabariigi kodanikku ja 596 kodakondsuse taotlejat. Eesti Kongressile valituks osutusid Ülo Vooglaid, Krista Mägi, Avo Lukas, Helgi Lilleste, Margo Veskimägi, Tõnu Rahula, Jaanus Noormägi.
6. märtsi leht sai teatada valimistulemused ka Läänemaa alla jäävatest Märjamaa, Vigala ja Kullamaa valimisringkondadest. Kokku käis selles piirkonnas valimas 7040 Eesti Vabariigi kodanikku. Eesti Kongressi delegaadi mandaadi said: Hanno Schotter (4930 häält), Priit Rannut (2938), Igal Serglov (2609), Rein Lagle (1635), Vello Kübar (1466) ja Ants-Aarne Leppikson (1332). Ülejäänud kandidaadid kogusid hääli järgmiselt: Viljar Ansko (1224), Vello Burmeister (1125), Vello-Kalju Lai (1004), Oskar Arnover (879), Kalle-Toivo Kants (741), Ennu Põldma (473).
9. märtsi Ühistöö tõi ära ka kõigi ülejäänud kandidaatide valimistulemuse. Avaldame needki siin. Raplamaad esindanud Eesti Kongressi delegaate tähistab tähekombinatsioon EK:
Rapla kihelkond: Ülo Vooglaid (6050) EK, Krista Mägi (3038) EK, Avo Lukas (2413) EK, Helgi Lilleste (2270) EK, Margo Veskimägi (2044) EK, Tõnu Rahula (1988) EK, Jaanus Noormägi (1849) EK, Tõnis Tõnisson (1846), Ruve Šank (1312), Mihkel Nikkel (1211), Andrus Ristkok (801), Ahti Arak (739), Urmas Tulvik (623), Mando Masing (573), Väino Rajasaare (556), Jaan Kersna (301), Aado-Endrik Kesküla (149).
Juuru kihelkond: Sirje Endre (1100) EK, Aarne Loodus (627) EK, Arvi Vald (160), Urve Kannike (113), Virve Nurmik (93), Jüri Emberg (87).
Hageri-Nissi kihelkond: Toomas Ehrpais (3153) EK, Einar Kraut (2573) EK, Priidu Pärna (1943) EK, Gunnar Piho (1357) EK, Maido Armas (1284) EK. Ülejäänute nimed ja häältearv jäid Ühistööle selles piirkonnas kättesaamatuks.
Vändra kihelkond: Arvo Junti (3080) EK, Jüri Pere (2145) EK, Leili Mihkelson (1240), Kalle Tammai (969), Endel Õispuu (546), Väino Kundla (524).
Lisaks esindas Raplamaalt EV kodakondsuse taotlejaid kongressil sõnaõigusega (ei võtnud osa hääletamisest) Jüri Jarovikov Kohilast.
Sellega olid valimised tehtud ja algasid ettevalmistused Eesti Kongressi esimeseks istungiks.
(Lõpp)
