Koostaja Ants Tammar
Tallinna linnaarhiivis on säilik, kus on näiteeksemplarid Rapla progümnaasiumi ja gümnaasiumi lõpetajate küpsuskirjanditest, mis on kirjutatud aastatel 1938–1940 ja 1942–1943. Mõned näited kirjandite teemadest: „Isamaa”, „Eesti iseseisvusaegseid saavutusi”, „Väärtuslik ühiskonna liige”, „Kuidas kavatsen haritud inimesena olla kasulik oma rahvale”, „Missuguse elukutse valiksin”, „Inimelu eesmärgid „Tõde ja õigus” I osa järele”, „Loova töö tähtsus ühiskonna arenemisel”.
Kirjandeid lugedes tekkis soov teada saada, mis oli emakeele õppekava eesmärk. Leidsin keskkooli õppekavad, mille haridus- ja sotsiaalminister on kinnitanud 5. juulil 1935. Eesti keele õppekava seletuskirjas mainitakse, et eesti keel õppeainena on meie keskkooli tähtsamaid aineid. „Sellepärast tuleks selle rahvusliku õppeaine käsitlemisele pöörata erilist tähelepanu ning teha seda väärikalt.
Kirjandusõpetuse eriülesandeks keskkoolis on viljastada õpilaste esteetilisi ja eetilisi elamusi, sisendada noortesse kirjanduse kaudu rahvuslikke ning üldinimlikke ideaale.
Et keskkool valmistab ette kasvatatud noori oma kodumaa teenimiseks, siis peame ennekõige oma ligemat ümbrust, oma kultuuri väärtusi tundma, seepärast on kodumaine ainestik kirjandusõpetuses domineerival kohal. Eriti oma kirjanduse varasalvedest tuleks ammutada materjal, mille kaudu on paremini võimalik äratada, virgutada ning süvendada õpilaste rahvustunnet, rahvusteadvust ning rahvusjulgust. Tuleb rõhutada kirjanduse suurt tähtsust isiku ja rahva elus.”
Järgnevad kirjandite katkendid kajastavad progümnaasiumi ja gümnaasiumi lõpetajate mõtisklusi ja arvamusi oma isamaast ja tema inimestest, arutlusi oma elukutsevalikust, ka sellest, kuidas kavatsetakse olla kasulik oma rahvale ja riigile jne. Need noorte mõtted elust ja eluväärtustest, poliitikast ja vastutusest oma riigi elu edendamisel annavad palju mõtteainet. Kirjapandust on mitmed mõtted nüüd, palju aastaid hiljem, isegi kõnekamad, sügavama sisuga ja tähendusrikkamad.
Sellest, milliseks võib kujuneda elu Nõukogude Liidus, said noored aimu 1940/41. õppeaastal. Kooliaeg sõja ajal Saksa lippude all, kus avaldati tänu saksa rahvale ja tema juhile, jättis samuti noorte arengule mõjusa jälje. Küllap okupatsioonide keerdkäikudes nähtu-kuuldu-kogetu andis varajast eluküpsust ja kajastus mingitpidi küpsuskirjandites, kus on tunda tugevat ja kirglikku isamaa-armastust.
* * *
„Eestlased olid aastasadu teiste rahvaste võimu all, kes püüdsid eestlaste majandusolu ja kultuuri arengut takistada niipalju kui see neil oli võimalik. Kuid vaatamata neile takistustele hakkasid eestlaste hulgas siiski tõusma üksikud hääled, kes ei leppinud sellega, et eestlased peaksid jääma igavesti võõraste võimu alla.
Niipea, kui oli saavutatud iseseisvus ja maa puhastatud võõrast võimust, algas eestlaste majanduselu ja kultuuri õitseaeg. Iseseisvusaja jooksul on palju avatud uusi koole ja ehitatud uusi koolihooneid, remonditud vanu koolimaju ning asutatud haridus- ja lauluseltse. Üldse on hariduselu pidevas arengus.
Selle kahekümne aastaga on eestlased väga palju edu saavutanud ja kui see nii edasi kestab, siis seisavad eestlased mõne aasta pärast sama kõrgel kultuurilisel ja majanduslikul tasemel kui mõni teine Euroopa kultuuririik, kes on olnud juba kauem iseseisev.”
* * *
„Igal inimesel on oma isamaa ning instinktiivselt tunneb ta enam sümpaatiat oma maa ja rahva vastu. Viibides võõrsil tunneb, et midagi puudub, midagi oleks nagu endast maha jäänud. Millise rõõmujoovastusega sirutab kodumaalt kaugel viibiv eestlane käe tervituseks eestlasele, keda kohtab. Neid seob ühine isamaa, mis on küll väike, kuid armas.
Meie isamaa pole rikas looduse andidest, kuid ta rahva hinges leegitseb tuline isamaa-armastus. See on tuli, mis ühendab väikese riigi rahvast, kes peab alatasa mõtlema, kuidas jõuaks isamaa kõrgemale kultuuriliselt ja majanduslikult.
Nüüd, mil eestlased on vabad, teades, et võivad elada täiesti endale, ei unusta nad isamaad. Iga kodanik on riigi juht, kes loob, et riigi hää käekäik oleks ka tema hää käekäik. Isamaa huvid on tema huvid.
Kui iga Eesti kodanik pühendab end isamaale ja hoiab oma tegudes esijoones isamaa huvid, võime kord leida ka Eestit Euroopa kultuurriikide seas.”
* * *
„„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.” Me teame, et Eesti on väike riik. Paljud on ta nagu tolmukübeme eemale, maha raputanud. Iga tõsine eestlane peaks kümne küünega kodumaa küljest kinni hoidma ja teda kaitsma, et need tuuled ja tormid, mis üle mägede tulevad, meie kodumaad ei murraks.
Eriti haritud inimesed, kes omavad suurt silmaringi, peaksid olema oma rahvale kasulikud. Ka mina püüan edasi õppimisega ja oma teadmistega edaspidi pisutki kasulik olla. Pole mõtet õppimist pooleli jätta, mida olen alustanud. Ma tean, et mul tuleb paljude raskustega võidelda, mida ka mul siiani on olnud. See ei kohuta mind. Kui ma ei suuda otseteed jõuda oma unistuste täitumiseni, lähen ma ringiga, mida mul juba ükskord tuli teha.
Tahaksin väikestele lastele rääkida, kui kallis on kodumaa ja kui palju nad saavad teha kodumaa hääks. Tahaksin olla hää, arusaaja ja eeskujulik õpetaja väikestele lastele. Teeksin kõik, et olla armastatud nende poolt. On valus näha, et on õpetajaid, kes töötavad koolis ainult raha saamise eesmärgil. Ma ei taha kedagi süüdistada, kuid oma kooliaja kestel olen ma näinud mitmesuguseid tarkuse levitajaid.
Õpetajana tahaksin olla kasulik oma rahvale. Selline on minu soov, mille täide viin, kui elu ja tervist jätkub.”
* * *
„On neid, kes peavad seda oma rahvale kasulikuks, kui ta juhib rahva mõtted poliitiliselt samasse suunda, mida ta ise õigeks peab. Soovib, et rahvas toimiks tema nõuannete kohaselt, ja usub, et sel teel saab ta rahvale kasulik olla.
On neid, kes püüavad rahva hariduslikku taset tõsta ja sellega ühtlasi rahva silmaringi laiendada. Nad hakkavad õpetajaks, et lastesse varakult samu tõekspidamisi kasvatada ja neid teha samade mõtete kandjaks, kui ta ise on. Loodavad, et saavad sel teel olla oma rahvale kõige kasulikumad.
Vaadeldes neid seisukohti, näeme, et igaühel neist on õilsad eesmärgid. On ju hea, kui suunatakse rahva vaated poliitiliselt õigesti. Praegusel ajal, sõja ajal, peab üks väike rahvas nagu meie arvestama sõjaliselt tugevamate rahvaste tahtmisi ja soove. See võib mõnikord tõsiseid kahjusid sellele rahvale kaasa tuua. Siis oleks ju hea, kui on keegi, kes alati teab nõu anda, kuidas toimida, mida teha ja tegemata jätta jne. On kellelgi võimalik kaljukindlalt öelda, mis on vale, mis õige. Aga oletame, et see rahva poliitilise vaate suunaja peab mõnes olukorras kasulikuks astuda samm, mis tegelikult rahvale palju halba toob. On ka siis veel temast rahvale kasu? Tema eeskujul tegutsedes võib ka meil kujuneda olukord, et soovides küll rahvale head, kiskudes teda üheks või teiseks sammuks kaasa – saame negatiivseid tagajärgi rahvale.”
* * *
„Elu oleneb väga palju tööst. Elu tööta on samasugune kui toit leivata. Inimesed tarvitavad kõik leiba, mõned rohkem, mõned vähem. Samuti on lugu ka tööga. Inimene ei saa elus ilma tööta. Muidugi on olemas inimesi, kes katsuvad ilma tööta elada, kuid see on ikkagi võimatu. Ka neil tuleb igapäevases elus tööga kokku puutuda. See töö on neil mõnikord nii väike, et ei pane seda sugugi tähele.
Meie elutarbed on tõusnud, ühes sellega on tõusnud ka igapäevase töö hulk. Töö on kui sport, mis teeb inimese tugevaks ja iseseisvaks. Meie peame iga päev palju töötama, iga tund, ka siis, kui me ise seda ei tahaks. Elu ise sunnib meid töötama, päevast päeva töötama. See on kasuks meile endile, kogu rahvale – ühiskonnale.”
* * *
„Kuidas oma rahvale kasulik olla? Jää truuks oma rahvale! Selleks pole vaja ainult head haridust. Ka haritum inimene pole kasulik oma rahvale, kui ta murrab talle truudust ja liitub mõne võõra rahvaga.
Neid mooduseid, kuidas ennast oma rahvale kasulikuks ja vajalikuks teha, on palju. Üks künnab maad ja kasvatab loomi, et ta rahval toitu oleks. Teine ehitab maju, et ükski inimene peavarjuta ei jääks. Kolmas tegutseb vaimseil aladel, et rahva kultuur kõrgel püsiks ja veel kõrgemale tõuseks. Neljas hoolitseb rahva tervise eest jne. jne.
Valisin vastutusrikka eriala: kavatsen hakata hoolitsema oma rahva tervise eest. Mitte, et hakkaksin hoolitsema kogu rahva eest või arstima iga inimest üksikult. Säärase tegevuseni ei küüni mu oskused ja jõud. Ma tahan võtta oma õlule veelgi väiksema ja kaudsema ülesande: tahan hakata rohuteadlaseks, et tuua kasu oma rahvale arstimite valmistamisega. Ma ei saa hoida oma rahvast haigustest, kuid ma võin teda haigustest parandada. Ja isegi mitte kogu rahvast, nii väiksearvuline kui ta ongi, ja nii heameelega, kui ma ka seda tahaksin, on minu soovidele piirid ette seatud, nii seesmised kui ka välised.
Soovin töötada mõnes väikeses apteegis, kuigi sääl esinevad välised takistused suure hulga inimeste teenimiseks. Sääl pole võimalik valmistada tervendusvahendeid suurele hulgale inimestele ja suures valikus. Kuid peab ju arvestama ja tähele panema ka väiksemaid osi, väiksemaid rattakesi, et saada hästi töötavat masinat, elujõulist rahvast.
Kuna praegu, viletsuste ja sõja tõttu, mis on laastanud meie maad ja rahvast, on meie valusaks kohaks rahva elujõulisuse küsimus, siis tiivustab see mind veel enam valima rohuteadlase kutset, et sellega aidata muuta elujõulisemaks ja tervemaks üht väikest elundit suures organismis.
Kohe pärast ülikooli lõpetamist tahan tööle asuda oma isa tööpõllul ja jätkata säält, kus temal pooleli jääb.”
* * *
„Ma pole elukutse valiku üle palju mõtelnud: see kasvas välja nagu iseenesest. Kui olin väike, küsiti minult mõnikord: mis siis sinust tulevikus saab? Enamasti oli vastus: jään koju emale abiks. See väiksena avaldatud soov on nüüd andnud tõuke õppida kodumajandust, et pärast vastava kooli lõpetamist tulla koju.
Miks valisin just sellise elukutse? Olen maalaps ja harjunud töötama enamasti vabas looduses ning mulle tundub võimatuna istuda päevast päeva kusagil kinnises ruumis. Olen õppinud armastama maad ja maatööd. Loobumine sellest kõigest oleks patt enda vastu.
Mõni ehk ütleb, et see polegi mingi elukutse. Talutööd võib igaüks teha. Kui minust saaks kooliõpetaja või arst, kas on mu elu siis parem?
Kas suudan tõusta kõrgemale „köögi Katast”, nagu mõned pilgates nimetavad kodumajandusliku hariduse saanud tütarlapsi. Ei tea, aga olen täielikult rahul hariliku peretütre tiitliga. Sellisena saan olla oma vanemaile kõige kasulikum, eriti nüüd, kus teenijaid on vähe ja iga vaba töökäsi kulub talule otse „marjaks”.
Kas olen oma valiku teinud õigesti või valesti – jääb tuleviku otsustada.”
* * *
„Otsustan valida taluperenaise elu selle vaheldusrikkuse tõttu. Midagi huvitavamat, kui töötada hommikust õhtuni hallisinise taeva all ja korjata kodumaa mullapinna saadusi, pole. Kui hommikul tõused, tervitavad sind linnud kuldsete viisidega puude ladvult ja saadavad alla tervitushüüdeid. Avad laudaukse ja kostavad lammaste, lehmade, sigade, põrsaste häälitsused. Ootavad söötjat. Varsti sammud lehmade karjakellade helina saatel koplisse, pehme kaste kõditab talla all.
Järgneb päevane töö, mis on veel vaheldusrikkam ja huvitavam. Niidumasin liigub hobuste hirnatuste saatel kõrinal läbi kuldkollase vilja ja niidab selle kõrrelt. Masina järel lähevad niitjad rõõmsate nägudega ning juttu ajades seovad vihud kinni ja panevad rõuku.
Võib-olla on homne töö veelgi huvitavam kui tänane. Nii igal päeval ja aastaajal ise töö. Sügisel valmivad mitmesugused puu- ja aedviljad – võta ja söö.
Linnas mõni kontoriametnik töötab hommikust õhtuni kirjutusmasina taga ja ei tunne mingisugust vaheldust. Töö on võib-olla kergem ja aega ka rohkem, sest töötada tuleb ainult kaheksa tundi. Astud majast välja ja jalgade all kõvad kivid ja autode tolm. Lõbu on linnas kahtlemata rohkem, aga ega siis maalgi lõbust puudu ei ole. Seega lepin mina küll eluga maal talus töötades. Olen talus sündinud ja maaga nii kokku kasvanud, et ei taha ja ei oskagi kuhugi minna.”
* * *
„Kool on koht, kus inimene saab hariduse ja kasvatuse, mida saab kasutada edaspidises elus. Järelikult on koolil elukooli eelastmena väga suur tähtsus.
Kui koolis õpetatakse sind iseseisvalt mõtlema ja antakse sulle igasuguseid näpunäiteid, siis elukoolis pole enam õpetajat, kes sind juhib, vaid oleneb kõik sinust enesest. Kuidas lükkad, nõnda läheb.
Harilikult on nii, et kes suudab end koolis läbi lüüa, see suudab seda ka edaspidi. Kuid väga paljudel kordadel on see ka vastupidine. Elukool on õige karm ja halastamatu. Kes ei suuda elus läbi lüüa, tallatakse maha. Tihti üteldakse, et kes on elus midagi saavutanud, tal on õnne. Kuid nagu ütleb vanasõna: igaüks on oma õnne sepp. Igaüks on ka õpetajaks oma elukoolis.”
* * *
„Kes tahab elule väärtuslik olla, ei pea tormama ja ainult vallutama kõrgeid mägede harju. Ka nende all on palju tööd, mitte küll nii säravat, kuid siiski tähtsat.
Inimene peab olema tasakaalukas, arutlev. Ei torma sihitult.
Hää ühiskonna liige peaks olema kaastundlik ja abivalmis, mitte kitsarinnaline, eelarvamustega ja kasuahne. Inimese õilsad sihid, olla väärtuslik ühiskonnale, peaks võitu saama egoismist. Tema töö ühiskonna liikmena peaks olema eelkõige kohusetundlik ning hääde ja õilsate püüetega. Tal pole igakord vaja luua midagi suurt, monumentaalset – ka väikesed teod võivad olla hinnalised.
Väärtuslik inimene ei mõtle ainult endale, oma edule, saavutustele. Tal seisavad silme ees ka oma riigi aated. Kui kõik oleksid õiged, väärtuslikud kodanikud, siis oleks see suur samm ühiskonna arengus. Ei ole vaja ainult sirgeid ja ilusaid noormehi, veetlevaid tütarlapsi, on vaja kohusetundlikke ja tahtejõulisi kodanikke.
Väärtuslik ühiskonna liige ei pea tingimata olema kõrgesti haritud ja rikas. Ta võib võrsunud olla ka lihtinimesest. Ta ei pruugi olla ka suurvaim. Muidugi annab haridus enam võimalusi olla kasulik ühiskonnale, kuid leidub haritutegi hulgas väärtusetuid inimesi.
Inimese väärtus ei olene sageli temast endast, vaid talle osaks saanud kasvatusest ja ümbruskonnast. Eeskätt oleneb inimese kasvatusest. Seepärast on vajalik, et vanemad, kasvatajad, oleksid eeskujulikud, teadlikud oma töö tähtsusest. Pannakse ju kõik lootused noortele, kellest saaksid tulevikus väärtuslikud emad ja isad.
Inimene peab teadma, et elamine pole mäng, vaid tõsielu.”
* * *
„Oleme noored. Varsti on saabumas silmapilk, kus elu paiskab meid oma tuulistele radadele. Jõuame ikka, kus peame iseseisvalt tegutsema.
Praegusaja elu nõuab teadlikku tegutsemist. Need ajad on ammugi ajamerre voolanud, kus võimalik oli pimesi asju algatada – tuleb, mis tuleb!
Kogu me eluliigutusi määravad kalkulatsioonid ning eelarved. Ei ole enam aega kulutada asjatutele katsetele. Võidab see, kes on paremini varustatud võitlusvahenditega, kelle võimed on paremini arenenud.
Oleme noored. Pead tulvil täis igasuguseid mõtteid, vaateid – üksteisele risti vastukäivaid. Iga vaade tundub õigena.
Arvan, et igaühel on juba olemas mingi kindel siht. Elumeri on tormine, vahutavate lainetega ookean. Igaüks otsib oma saart. Et olla osav laevnik, peab tundma elumere karisid, et jõuda õnnelikult pärale. Ei või lasta ennast vintsutada tuulepuhangutest. Peaasi, olgu siht sirge!”
