Milline näeb välja ühe looduskaitsja argipäev? Millised mured ühel looduskaitsjal olla võivad ja millised on tema veendumused, mille eest ta iga päev seisab? Maaja Halliku BFM-i magistritööna valminud dokumentaalfilm „Mees metsast” proovib neile küsimustele vastuseid anda. Film esilinastus 18. septembril Matsalu loodusfilmide festivalil Lihulas ning Rapla kinos nägi seda 23. jaanuaril.
Filmi peategelaseks olev metsamees ja looduskaitsja Mati Sepp rääkis filmis, kuidas vanemad on tal lubanud omapäi metsas käia umbes 7-aastasest peale. Aastate jooksul metsaala, kus käia, aina laienes ja Sepal kujunesid välja omad kindlad rajad ja kukeseenekohad. Noorena ei tulnud talle pähegi mõtet või hirmu, et ühel hetkel võivad tema kodumetsad kadunud olla, kuid 20-sena avastas ta, et raiepoliitika on ka tema seenemetsadesse jõudnud.
Sepp on kolmanda põlvkonna metsamees, õppinud Luua metsanduskoolis ja töötanud metsas 14 aastat, nii et ta teab, mismoodi metsamajandamise süsteem töötab, kuid looduskaitsjana näeb ta süsteemis ka rohkelt puudujääke.
Üks peamisi teemasid, mille kohta ta sõna võtab, on kuusekooreüraskite levik. Filmis seisab ta keset metsa, mis RMK poolt on märgitud üraskite leviku kantsiks. Sepa sõnul on praeguste raietega, millega justkui on metsa üraskite eest proovitud kaitsta, tehtud kõik selleks, et puud hakkaksid tormi käes murduma ja oleksid üraskitele veelgi meelepärasemad. Oleks õigel hetkel kasutatud feromoonpüüniseid ja püünisepuid, oleks loodus ise probleemist jagu saanud.
Üraskimure tekkis 2018. aastal, kuid siis veel keegi häirekella ei lasknud, aasta hiljem hakati erasektoris aru saama, et midagi on valesti, ja kui tuli pehme talv, mis oli üraskite levikuks ideaalne, reageeriti, ja seda lageraietega.
Üraskitega seoses rääkis Sepp ka kuuskede üleraiumisest, mida on tehtud viimased 20 aastat. Seaduse järgi on küll paika pandud, millal kuusk raieküpseks saab, kuid seda vanust on aina allapoole tõmmatud. Sepp tõi ka näite, et kui üraskikolle metsaeraldise peal on 20%, kiputakse ikka tervet eraldist maha võtma. Kümme aastat samas tempos kuusikute raiumisega jätkates võime Sepa arvates oma kuusikutega hüvasti jätta.
Lahenduseks ei pea Sepp ka seda, et võimalikult palju metsa juurde istutatakse. 9 miljoni kuuse asemel, mida RMK keskmiselt iga aasta istutab, oleks Sepa arvates mõistlik istutada miljon. Rohkemate taimede istutamisega luuakse monokultuur, millega pärandatakse järgnevatele põlvedele tohutult probleeme.
Pärast filmi toimunud vestluses Sepa ja Hallikuga sõnas Sepp, et näiteks juurepess on haigus, mis püsib mahavõetud kuuse kännus sada aastat, oodates vaid noort kuuske, mida vallutada. Selleks, et juurepessust lahti saada, peaks kas mahavõetud kuusikute asemel kasvatama seal sada aastat lehtpuumetsa või siis kasutama bioloogilist preparaati Rotstopi. Soomes saadakse karistada, kui seda ei kasutata, Eestis on aga leitud, et selle kasutamine läheb liiga kulukaks. Sepp on välja arvutanud, et tihumeetri kohta oleks hind 50 senti. Juurepessu majanduslik hinnanguline kahju on aga iga aasta 8 miljonit eurot.
Filmis rääkis Sepp, kuidas suurte alade korraga lagedaks raiumine mõjub ka ökosüsteemile katastroofina, ükski elusloom ei suuda lühikese ajaga muutunud keskkonnas ümberkohastuda. Sepa arvates oleks aga mõistlikum raied näiteks 40 aasta peale ära hajutada. Suurendama peaks ka vana metsa osakaalu, mis majandusmetsas on hetkel 5,8%. Mida vanem on puu, seda tugevam on tema immuunsus ja seemnetega pärandab ta seda immuunsust geneetilise koodiga ka edasi.
Hallik on oma filmis näidanud ka seda poolt, milline on Sepp väljaspool metsa, kodus oma kahe pojaga. Need kaadrid on mitmes mõistes kõnekad. Esiteks seepärast, et metsad on meie loodusvara, mida tuleb kaitsta just selleks, et ka meie järeltulevatel põlvedel oleks metsad, mida majandada, ja looduskaunid kohad, kus puhata ja seenel käia. Need kodused hetked näitasid ka seda, kui tavalist elu üks looduskaitsja elab, ei ole seal ei kulda, karda ega pudrumägesid, piimajõgesid. Oma lastega käib Sepp ka palju looduses ja õpetab juba maast madalast neid loodust mõistma ning austama.
Üks lind, keda Sepp filmis lastele tutvustas, on metsis. Sepa isa on ka metsamees ja aastakümneid metsiseid jälginud ning teab, et metsise pesitsuskoha ümber ei tohi kilomeetri raadiuses raieid teha. Kui vana metsa osakaal langeb pesitsuspaiga ümber alla 70%, hakkab metsise arvukus langema. Neile, kes küsivad, milleks on vaja üldse metsist kaitsta, põhjendab Sepp seda sellega, et tegemist on katuseliigiga; kui metsis enam hakkama ei saa ja kaob, kaob ka sadakond muud liiki.
Selleks, et oma hääl looduskaitses kuuldavaks teha, on üks võimalus poliitikasse astuda. Nii näebki filmis seda, kuidas EKRE Tartu ringkonna inimesed käisid Sepaga koos metsas olukorraga tutvumas ja teda enda ridadesse moosimas. Erakonna liikmeks Sepp ka sai, kuid seda vaid viieks kuuks. Roheline poliitika, mida ta ajas, ei olnud perekond Helmele sobiv ja ta lahkus omal soovil. Kuigi see aeg oli emotsionaalselt kurnav, on Sepp selle viie kuu eest tänulik.
Filmi lõpus sõnas Sepp, et olles aktiivne, saab kelleltki naha peale ikka, kuid „õppetund on see, et mitte kunagi ei tohi alla anda, ükskõik, kui raske on, ükskõik kui suures jamas oled, mitte mingil juhul ei tohi alla anda“.
Režissöör Halliku jaoks rääkiski see film sellest, kuidas inimeses on millessegi usk ja ta pühendub eesmärgile ning tema jaoks oli Sepp hea näide sellisest inimesest. Sepp lisas, et tema jaoks on see film võimalus jäädvustada see ajahetk, milles nad sel hetkel olid. Filmiti eelmise aasta aprillis kaks nädalat ja nädal juulis. Vahepeal on aga toimunud mitmed muutused, alates keskkonnaministrite vahetusest kuni võimaluseni, et raiemahud hakkavadki tasakaalustuma.
Sepp rääkis ka, kuidas ta kaitseb loodust võimalikult vähe läbi emotsioonide, ta küll räägib läbi emotsioonide, kuid kasutab oma jutus alati palju fakte. Ta hoiab end kursis näiteks Hardi Tulluse, Anneli Palo ja Asko Lõhmuse teadustöödega, jälgib, mis toimub süsinikukvootidega ja üraskiprobleemiga.
„Miks ma metsamehena muretsen ökosüsteemi pärast? Sest kui ei ole toimivat ökosüsteemi, ei ole ka toimivat majanduskasvu,“ sõnas Sepp. Põhjus, miks ta metsamehena ka looduskaitsjaks hakkas, ongi see, et metsi peab küll majandama, kuid seda peab tegema arukalt. Ta tõi välja, et metsafirmad elavad selle najal, et tavainimestelt erasektoris pumbatakse metsa välja. Ühe suurima saetööstuse omanik on Sepale ka ausalt öelnud, et kui raieküps mets otsa hakkab saama, tuleb seda paberi peal juurde teha, kuid Sepp ei usu, et see enam läbi läheb, kuna seadusi tegevad poliitikud on aina teadlikumad raiemahtude vähendamise vajalikkusest.
Sepp on metsakasvatajatelt ka küsinud, et mis on metsakasvatuse eesmärk majanduslikus mõistes, kuid nad ei taha sellele vastata. Eesmärk peaks olema kasvatada võimalikult palju kvaliteetset metsa, mitte lihtsalt biomassi, kuid näiteks see, et erasektoris istutatakse istikuid, mida tuuakse Lätist või Leedust, on Eesti metsade geneetikat rikkunud. Sealsed kuuseistikud kannavad endas seent, mis lõhestab puitu, lõuna pool kasvatatud mändidest aga kvaliteetset puitu ei saa.
Sepp näeb, kuidas aina enam minnakse metsakasvatuses kvantiteedi, mitte kvaliteedi rada. Näiteks 14 aastat tagasi metsamehena alustades oleks tal piltlikult öeldes pea maha võetud, kui ta oleks kuusikus harvendusraiet teinud, kuna see suurendab juurepessi levikut, tormimurdu ja seeläbi üraskite levikut. Nüüd on aga kuusikute harvendamine kohustuslik selleks, et puud kiiremini kasvaks. Kuid mida kiiremini puu kasvab, seda vastuvõtlikum on ta haigustele ja puit ei ole eriti kvaliteetne.
Peale raiemahtude vähendamise, valgustus-, harvendus- ja hooldusraie professionaalsele tasemele tõstmise ja kvaliteetse metsa kasvatamisele keskendumise soovib Sepp, et rahastus teadlastele jätkuks. Kuid see teadus peaks olema selline, mis ei teeniks metsatööstuse huve. Näiteks need teadustööd, mis on RMK poolt rahastatud, on väga põhjalikud ja head, kuid see info, mis teadlased meediale räägivad, ei kattu töös olevaga.
