Meie tänastes Rohelistes Sõnumites on juttu sellest, et Eestist sai Euroopas kümnes riik, kus putukad on ametlikult inimtoiduks lubatud. Esialgu on meil voli kasvatada ja ära süüa kaheksat liiki putukaid. Teiste hulga näiteks kärbse liigi Hermetia illucens vastseid, rändtirtse, kollaseid jahuusse, kilke. Tegelikult on see vaid tühine osa kõigest, mida võiks lauale panna – teadupärast on maailmas 2000 liiki putukaid või nende järeltulijaid, kes süüa kõlbavad ja tapaks ning söögiks kasvatatavaid armsaid koduloomi söögilaual asendada võiksid.
Peale selle, et putukad meie menüüd toitaineterikaste roogadega mitmekesistavad, on nende kasutusele võtmine ka keskkonnasäästlik. Näiteks on toodud, et kilgifarmi elanikud kulutavad ja saastavad keskkonda võrreldes veisekasvatusega kordades vähem: vee kulu on tuhat korda väiksem, maad vajavad nad enda alla sada korda vähem, kasvuhoonegaaside emissioon on sada korda väiksem ja sööta kulub ka kümme korda vähem.
Kuigi putukate söömine ei ole maailmas mingi ennekuulmatu uudisasi, on see meile, eurooplastele esialgu siiski veel kuidagi harjumatu. Aga kinnitatakse, et siingi on inimesed ammustel aegadel putukamaiad olnud. Kui nüüd pisut utreerida, võib öelda, et enne kui inimene sigu ja veiseid söögiks kasvatama hakkas, toitis ta ennast igasuguste tirtsude ning ussikestega ja sai väga hästi hakkama.
Putukatoidule üleminek (või tagasitulek, kui soovite) on tegelikult paratamatu. Praeguste prognooside kohaselt elab umbes kolmekümne aasta pärast, seega juba üsna varsti, kui mingeid globaalseid katastroofe ette ei tule, meie koduplaneedil umbes 9 miljardit inimest. Lapselegi selge, et nii suurt hulka inimesi ei suudaks maakamar mitte mingi valemi järgi vana viisi jätkates ära toita. Seega on tulevikku ainult putukatoidulistel. Ja veel – kujutage ette, milline kullaauk võiks olla paari-kolme kilgifarmi pidamine või kollase jahuussi kasvandus. Käärime aga käised ülesse ja asume tööle kallale!
