Jaak Uibu, D.Sc.
Nii nagu iga riik vajab eksisteerimiseks, sisemise ja välise julgeoleku tagamiseks mitut liiki jõustruktuure, vajab ta ka nakkushaiguste tõrjeks eriteenistust selleks koolitatud spetsialistidega. Möödunud sajandi kaheksakümnendate ja üheksakümnendate aastate vahetusel oli minul au ja kohustus olla sellise teenistuse eesotsas. Sel ajal hakkas meil levima AIDS. Sanitaar-epidemioloogilises teenistuses töötasime välja põhimõtted ja rakendasime neid tervishoiusüsteemis ning avalikus elus selle enneolematu tõve leviku tõkestamiseks.
Paraku aasta 2000 paiku see teenistus likvideeriti ja spetsialiste enam endisel kujul juurde ei tulnud. Kõik teed koroonaviiruse haiguse COVID-19 levikuks olid kahekümne esimesel sajandil valla. Praktika näitas, et ad hoc komisjonidega on olukorda normaliseerida raske. Käesolevas pöördumises valitsusasutuste poole juhin tähelepanu vastutuse ja pädevuse puudumisele koroonapandeemia levikul ja osutan lahendusteedele.
Raskelt on mõistetav, et sotsiaalminister teatas 2020. aasta algul riigi valmisolekust epideemiaks, suvel oli esimesest lainest jagu saadud ja sügisesed päevased nakatumisnumbrid koroonasse ulatusid juba tuhandetesse, surmadest ja mutatsioonidest rääkimata, kaugtagajärjed on veel teadmata – kogu elu on segi paisatud. Samas peaaegu ei olegi kohanud ettepanekuid epideemiatõrje süsteemi loomisest. Lootsin käivitada avalikku arutelu, sest tõkestusahela loomine pole ühemehetöö. Kuid üksikisik võib esitada avalikkuse eest küsimuse koroonatõkestamise süsteemi väljatöötamisest.
Möödunud aasta sügisel, kui reformierakonna fraktsioonil ei õnnestunud Riigikogu eelnõuga moodustada ekspertidest koroona analüüsikomisjoni, soovitasin meilikirjaga reformierakonna fraktsioonil ellu kutsuda Riigikogus vähemalt “Koroonakahjude minimeerimise toetusrühm”, kus saaks sihipäraselt rakendada Reformierakonna potentsiaali.
Seda ei tehtud ja Signe Riisalo vastas mulle Riigikogust, et vastutus ja tegelikud otsused on Valitsuse teha. Tahaks teada, kas Signe Riisalo on jäänud täna Valitsuse liikmena oma sõnade juurde? Kas moodustatakse koroona analüüsikomisjon? Paar päeva tagasi sain sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnast nigela vastuse oma pöördumisele, kus käsitlesin ka koroona analüüsikomisjoni loomist: „Täname pöördumise eest. Võtame Teie kirjas väljatoodu teadmiseks“. Sama sõnastusega vastuskiri saabus minu päringule Presidendi Kantselei direktorilt Tiit Riisalolt.
Ma ei tea miks, aga avalikud arutelud mingil ühiskondlikult olulisel teemal on jäänud minevikku. Riigikogus olulise tähtsusega riiklike küsimuste (OTRK) käsitlemine on primitiivne, sest mingitki otsust seal vastu ju ei võeta. Niisiis mul ei jäänud muud üle, kui tuginedes märgukirjadele vastamise seadusele pöörduda põhiseadusliku institutsiooni – õiguskantsleri – poole otseküsimusega „Kes vastutab koroona vallapääsemise eest Eestis?“ Omapoolse panusena lisasin ülevaate koroona levikust Eestis ja maailmas.
Õiguskantsler lasi teatada, et sellele küsimusele vastamine väljub õiguskantsleri ja tema ametkonna pädevusest, sest seesuguse vastutuse ja vastutaja tuvastamiseks puudub õiguskantsleril ammendav ressurss. Ta ei andnud nõu, kelle käest siis küsida. Seda unustati teha, kuigi märgukirjadele vastamise seadus nõuab, et arvestataks ümberadresseerimise kohustusega, kui märgukiri pole kohe sattunud õigele asutusele. Euroopa hea halduse tava ütleb, et institutsioonid peavad harjuma kontrolli kui vastutusnormiga, ei tohi asuda kaitsepositsioonile ega hakata kõrvale põiklema.
Kui õiguskantsleri vastus oli juba laekunud, teavitati mind Riigikontrolli auditist aastast 2007 „Eesti valmisolek hädaolukorraks“. Audit oli meeskonna poolt teostatud vajaliku põhjalikkusega, selle eesotsas oli peakontrolör Ülle Madise. Auditi aruandes on palju mõtteid, mida väärinuks kasutada koroonaviiruse levikul Eestis. Miks keeldus õiguskantsler Ülle Madise oma kogemusi ja teadmisi nüüd jagamast olukorras, kus seisame silmitsi pandeemiaga? Raske mõista.
Läheme edasi. Tuli pöörduda nimetatud küsimusega Riigikohtu esimehe Villu Kõve poole, aga vastus saabus hoopis õigusteabe- ja koolitusosakonna juhatajalt: „Pöördusite Riigikohtu poole küsimusega, kes vastutab koroona vallapäästmise eest Eestis. Nimetatud küsimuse lahendamine esitatud kujul ei kuulu Riigikohtu pädevusse.“ Vastuses selgitati Riigikohtu töökorda, mida ei küsitudki. Minu pöördumises oli: „Näen lünka õigussüsteemis, millel on osa nakkustõrje saamatuses ja epideemia lokkamises. Selle lünga täitmist või täitmise algatust vastava menetlusega ootan Riigikohtult, kes kannab Eestis ka konstitutsioonikohtu ülesandeid“.
Just konstitutsioonikohtu õlule langeb ülesanne tegeleda seadusandliku tegematajätmisega. Paraku õigusteabe – ja koolitusosakonna juhataja jättis selle asjaolu kahe silma vahele ja seeläbi vabanes tülikast kohustusest. Ta soovitab kodanikul kõik kohtuastmed läbi käia. Seda Riigikohtu soovitust tuleb lugeda eksitavaks. Liigne pole korrata, et Euroopa hea halduse tava ütleb, et institutsioonid peavad harjuma kontrolli kui vastutusnormiga, ei tohi asuda kaitsepositsioonile ega hakata kõrvale põiklema.
Järgmine pöördumine oli Riigikontrollile, keda palusin korrata 2007 aasta auditit: „Vahetult enne aasta lõppu, 23. detsembril Valitsus kiitis heaks tervisesüsteemi plaani COVID-19 kriisi ületamiseks Paraku ollakse plaaniga hiljaks jäänud ja pädevusi käsitledes ei ole märgitud minu arvates tähtsaima lüli – epidemioloogide/tervisekaitsearstide – ettevalmistust. Epidemioloogilist olukorda ära kasutades on ühel kolmandikul plaanist esitatud haiglate ehitusvajadused. Hiigelsuure Tallinna Haigla rajamine Lasnamäele on otseses vastuolus riskide hajutamisega nakkushaiguste leviku tõkestamisel“. Riigikontrollilt laekus vastus, et riigikontrolör Janar Holm kavatseb neid teemasid peagi avameelselt käsitleda.
Riigikogu juhatusele saadetud pöördumisele vastas sotsiaalkomisjoni esimees, tänane
keskkonnaminister Tõnis Mölder: „Saan Teile kinnitada, et uues Eesti Keskerakonna ja Eesti Reformierakonna vahel sõlmitud koalitsioonileppes on pööratud suurt tähelepanu koroonaviiruse pandeemiaga seotud tegevustele. Kokku on lepitud COVID-19 pandeemiast väljumise põhimõtted“. Ei sõnagi vastutusest koroona levikus, kas päästab koalitsioonilepe?
Pädevusest kirjutades pean rõhutama epidemioloogia kui teaduse tähtsuse võrdsust teiste teadustega (vt Frascati Manual teaduste klassifikatsioonist), eriti nakkushaiguste epidemioloogia tähtsust, mille tõi esile koroonapandeemia. Samuti pean rõhutama nakkushaiguste epidemioloogia spetsialistide kui arstiteadusliku stuudiumi alusel kujunevat eriala. Veel üheksakümnendatel oli arstide erialanimistus tervisekaitsearsti eriala, mis endas kätkes nii epidemiolooge kui hügieniste.
Praegu ei koolitata selles käsitluses epidemiolooge ja nad pole ka arstide erialaregistris, mida haldab sotsiaalministeerium. Seepärast ei saa Tartu Ülikool neid koolitada, aga vajadus selleks on silmnähtav. Tõstatasin kolmveerand aastat tagasi küsimuse sotsiaalministeeriumi ees ja hiljuti saabus vähelubav vastuskiri:
„Sotsiaalministeerium analüüsib koostöös sidusrühmadega (sh ülikool, arstide erialaühendused jt ) vajadust kohendada tervishoiutöötajate ettevalmistust, sh vajadust uuendada kutsealade kooslust, et parandada riigi säilenõtkust uute võimalike epideemiate korral. Kui koostöös sidusrühmadega ja toetudes teiste riikide praktilisele kogemusele järeldub, et riigi valmisoleku parandamiseks on vajalik hakata ette valmistama senisest teistsuguse pädevusprofiiliga spetsialiste, astume kindlasti samme, et vajalikud muudatused saaks aset leida“.
Tuleb möönda, et sotsiaalministeeriumis pole ühtki epidemioloogi ja seda kohta püüab täita avalikes esinemistes minister Tanel Kiik. Koroona valitsuskomisjoni ja teadusnõukoja pädevusest ma siinkohal ei kirjutaks, kuigi materjali ju on, aga ei ole ju teada, kas uus valitsus koroonatormis ka pidama jääb. Mõistatuseks jääb, miks ei ole kasutatud Austraalia kogemust, kus koroonat diagnoositakse viimastel kuudel vaid üksikjuhtudel.
Pöördusin oma küsimusega vilunud juristi, kunagise justiitsministri Paul Varuli poole, kelle tasakaalus vastust oli raske lühendada: „Suure tõenäosusega ei ole keegi valmis siin mingit vastutust võtma. Samas võib muidugi arvata ka seda, et koroonat ära hoida Eestis ei oleks olnud nagunii võimalik, küll aga sellega paremini hakkama saada. (…) Läbi tegevuste analüüsi on võimalik teha järeldusi selle kohta, kes mille eest peaks vastutama. Kui küsida otse vastutajate kohta, siis tekib nagunii vastureaktsioon, ega keegi ei ole ju valmis vastutust võtma.
Olen nõus sellega, et üheks suuremaks probleemiks võib olla eriala spetsialistide puudus ja nende ebapiisav ettevalmistamine ning kaasamine. Ekspertide osa alahindamine paistab üldse Eestis probleemiks olevat, poliitikutel ja kõrgetel riigiametnikel on tahtmine ise otsuseid teha nagu neile meeldib. Asjatundlikkus jääb tihti tahaplaanile (…) Kahjuks ilmneb seda ka näiteks minu valdkonna, õigusloome puhul. Ega siin muud ei aita, kui tuleb valitsusele avalikkuse poolt survet avaldada. Vajalik on pidevalt toimiva süsteemi loomine, mis põhineb asjatundjatel, praegu on rohkem tulekustutamine“.
Soovin, et loost jääks sõelale: I. Valitsusel välja töötada koroonatõkestamise süsteem koos vastutusega juhtimisahela üksikutes lülides; II. epidemioloogide/tervisekaitsearstide ettevalmistus Tartu Ülikoolis, kui sotsiaalministeerium on viinud nimetuse arstlike erialade nimistusse; III. moodustada Vabariigi Valitsuses ekspertidest koroona analüüsikomisjon vastavalt Riigikogu reformifraktsiooni taotlusele.
17. veebruar 2020
