-4.4 C
Rapla
Reede, 3 dets. 2021

Kukitemuki: Mitte ainult kirjeldused

Algul 2012. aastal jutustusena avaldatud lugu tädi Ellenist, ja ka teistest, on saanud romaani vormi. Mudlum viib lugeja rännakule detailide vahele, kust leiab märke inimeste peidetud olemusest.

„Mitte ainult minu tädi Ellen” on kirjelduste maailm. See on justkui antropoloogiline sisemonoloog, mis on talletatud igaks juhuks, markeerides ebavajaliku täpsusega kõike, mida silm jõudis haarata ja meel tallel hoida. Need on mälestused, neis ei ole midagi täpset, olgem täpsed, aga see, mis on tallele jäänud, annab valgust olnule läbi olnut kogenud inimese.

Mudlum on olnud eneseanalüütiline ning läbi oma elukogemuse peente detailidega rägastiku püüab ta leida olnus mõtet ja tähendusi. Kes olid need inimesed, miks nad olid just täpselt sellised inimesed ja mida see kõik selle elu jaoks siin on tähendanud, millist mõju avaldanud. Kes on see mina, kes neid ridu kirjutab, ning millised on need seosed nii inimeste kui ka asjade ja inimeste vahel.

Lugejat enda maailma kutsuvad tekstid ei ole alati ühtviisi huvitavad. Antropoloogilised kirjeldused on huvitavad eelkõige nende kirjutajatele endile, järeldused, mida neist tehakse, on juba see, mis võiks võõrast silma köita. Mudlumi puhul on tema tutvustatud tegelaskujud tema ise, tädi Ellen ja tema ema aga piisavalt veidrad, et tekitada huvi, mis neis veel peidus on, aga samal ajal parasjagu tavapärased, et usutavasti suudab ühe või mitmega neist samastuda meist igaüks.

Mudlumi kirjutamise stiil on meeldiv. „Taimed olid kasvanud perversselt suureks” või midagi sellist, kirjutab ta. Sõna perversne kasutamine selles kontekstis on mulle sümpaatne. See teeb kogu teksti olemuselt pisut kergemaks. See kõik siin ei ole enam nii kohutavalt tõsine, jätab see mulje. Leian tuttava väljendi „kohvitante”, mida nagu temagi tekstis on minu vanaema kasutanud pigem negatiivse väljendina naise kohta. Neid näiteid on veelgi, tekst on tulvil ladusat kõnekeelsust, mis ei ole labane ega mõju teksti madaldavalt. Justkui Peeter Sauteri alalhoidlikum versioon. Ma ei pea Sauteri kõnekasutust labaseks või ropuks, aga mingi teistsugune tasand on see siiski. Teemad on ka pisut teistsugused, mõjutab seegi.

Teos on kui juhuslike mõttejadade jäädvustus. Pahatihti algab lõik mõttega, näiteks sünnipäeva tähistamise looga, kuid loo puändini ei jõutagi või jõutakse liiga palju lehekülgi hiljem, et kaht otsa omavahel kokku viia. Kuna mitmed mõttekäigud jooksevad teineteisele sisse, on ka üsna palju, märgatavalt palju, seega liiga palju kordusi. Ei maksaks lugejat alahinnata, ta mäletab, mida öeldi juba mõnikümmend lehekülge varem.

Kaosega ei tasu võidelda

Idee on aga väga ilus. Mälestuste sellisel viisil ülestähendamine on talletamise viis. Need inimesed ja seigad on olnud olulised, kui mitte muul moel, siis emotsionaalselt kindlasti, ja neid ei tohi unustada. Ei tohi unustada, milline oli see mõju, mida püütakse mõtestada. Kogu majade, tubade ja kaltsude kirjelduste vahelt koorub päris toredaid mõtteid, mida lugeja saab lahkelt endaga kaasa võtta.

Minu vaieldamatu lemmik on: „Minu meelest on elu suuremalt jaolt päris kole, aga vahel tuleb õige tunne peale, siis ei ole” (lk 200). Kole loomulikult, vaikselt ja piinlevalt surevad inimesed, murtud hinged, kes ei suuda tinglikult öeldes normaalselt toime tulla, absurdsed ootused ja mõistmatud vajadused.

Kaosega võideldes on kaotus ette kindel, ütleb Mudlum. Tädi Ellen ei visanud peaaegu midagi kunagi ära. Asju oli palju, aga ta taaskasutas neid ja hoidis, oli puhas inimene, aga teatud argiseid toiminguid ei toimetanud. Miks on vaja uusi asju, mõtleb autor. Et oleks ilusam, vastab. Miks on vaja välja vahetada töökorras vana külmkapp uue vastu? „Nüüd on nii, et kui ma tahan ilusat, siis ma lähen välja jalutama.” (lk 129). Autor on oma mõistmatutest vajadustest lahti ütlemas.

Uusi asju ei mahugi Mudlumi ellu, sest see on tulvil vana. Muhu maja, millest ta on võimetu loobuma. Viimane side mingi kohaga mälestustest ikkagi. Vaasid, kangad ja muu säärane, mille sai pärandusena tädilt ja emalt. Tähendusrikkad, aga samas siiski vaid esemed. Asjad, öösärgid, raamatud ja voodid.

„Niisama nagu kaovad majad ja kohad ja raamaturiiulid ja inimesed, nii kaovad unustuse hõlma ka raamatud, mida need inimesed lugesid, ja pildid, mis neil esikus rippusid, ja teatritükid ja vanad ajakirjad. Ega siis sellepärast ei oleks nad pidanud olemata olema.” (lk 139). Kõik on kaduv ja kõik, mis oli, pidi olema. Ka halb.

Mudlum arutleb üksinduse üle, kuivõrd olulised naised tema elus on suurema osa elust elanud just üksinduses. Ilmselgelt on see valikuline, aga kas teadvustatud või mitte, see on iseasi. „Üle kõige siin elus me tahame armastust, aga see on nii hästi ära peidetud ja nii läbi kasvanud igasugu muu jamaga, et seda ära tunda on paganama raske,” (171) tunnistab Mudlum.

Samal ajal tõdeb ta, et vaid üksinduses on inimesel aega mõelda, päriselt mõelda. Teistega koos see ei õnnestu, oma tööle või perele pühendudes ammugi mitte. Kuid see üksinduses mõtisklemine võib olla see, mis triivib inimest aina sügavamale üksindusse, kuni see muutub valikuliseks vanglaks. Täiuslikku tasakaalu võib-olla ei eksisteerigi, kuskilt tuleb ikkagi järeleandmisi teha.

Inimene, kes muule maailmale võib tunduda mõistmatu, kuna ta ei püüdle enam ette kirjutatud standardite poole, keskpärase elu poole, võib omas kehas ja elus olla rahulolev. Aga siiski ilmselt elu lõpuni selles kahtlev.

Ei oska öelda, kas need mõtted on universaalsed, aga ilmselt siiski on, kuna haakisid mind korralikult kaasa. Kuigi Mudlum kuulub minu vanemate põlvkonda, oli tema kirjutamise stiilis midagi sellist, mis kõnetas mind üdini. Tema täheldused elust, olemisest, ootustest, üksindusest, sidemetest oma perekonna naistega – ma suutsin nendega samastuda. Pinnale tõusid mälestused enda elust, asjadest, kohtadest ja see oli üsna emotsionaalne rännak.

Mudlum on tabanud midagi väga inimomast. Mis on jääv ja mis on kaduv. Mälestus ka kõige erksamast inimesest hääbub, jäävad fragmendid ja tunne. Jääd ainult sina, kes sa kogesid ja olid. Kui puslet, tuleb neid hiljem tükikeste haaval tervikuks kokku panna. Ja siis oled selle kõige keskel sina ise, osa nendest, kes kunagi olid, ja taipad, et oled rohkem kui osa. Et tegelikult üht inimolendit ei eristagi sügavamal sisimas nii väga teisest. Oleme ühtviisi surevad ja iga päev suremas me kõik. Enda teha, kas me ka seejuures elame.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised