Maaeluministeeriumis toimunud Eesti Vabariigi 103. aastapäevale pühendatud aktusel andsid maaeluminister Urmas Kruuse ja kantsler Tiina Saron põllumajanduse ja maaelu edendajatele üle 17 teenetemärki. Nende hulgas sai hõbedase teenetemärgi toiduohutuse osakonna loomatervise ja -heaolu büroo juhataja Enno Piisang.

Enno on pikka aega panustanud Eesti veterinaariat käsitleva õigusruumi kujundamisse. Tema osalusel ja juhtimisel kujundatakse kõik peamised veterinaaria valdkonda mõjutavad otsused.

Loomaarstidest oli puudus

Praegu Raplas elava Enno isakodu asus Olustveres, kuid vanavanemad elasid Raplamaal Valgus. Kohaga on ta siiani sugulaste kaudu seotud. Koolitee viimased aastad käis Enno Viljandi Jakobsoni kooli matemaatika-füüsika eriklassis. Ta naljatab, et matemaatika- ja füüsikateadmised on pisut ajaloo hõlma jäänud. Neist on kaasa tulnud ehk natuke ratsionaalset mõtlemist ja eesmärgipärast tegutsemist.
Pigem meenutab ta tänutundega kooliaegseid emakeele ja inglise keele õpetajaid, kes suutsid oma ained huvitavaks teha. Oli ju 70-ndatel omajagu keeruline hoomata, mida inglise keele oskusega hiljem peale hakata. Osaledes praegu aktiivselt oma erialases töös ka Euroopa Liidu tasandil, on Enno tagasi vaadates mõistagi tollasele inglise keele õpetajale väga tänulik.
Ülikoolis õppis Enno loomaarstiks. Ta ütleb, et oli maapoiss, kes nooruspõlves suvel ikka majandis taskuraha teenimas käis. Loomad ei olnud talle võõrad. Ta tunnistab, et valiku tegemisel oli ta pisut kimbatuses. Enno vanemad pidasid õpetajaametit, kuid selle jaoks pidas Enno end pisut kannatamatuks. Nii nagu tänagi, oli ka tollal puudu just loomaarstidest.
„Majandid läksid järjest suuremaks ja loomi tuli järjest juurde,” meenutab ta. Seega pakuti talle just seda eriala. Konkurss oli tihe, kuid ilmselt tulid eriklassis omandatud teadmised kasuks, sest Ennol õnnestus Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse sisse saada.
Raplamaale jõudis Enno 1980-ndate alguses üsna värskelt ülikooli lõpetanuna. Tollases Mitšurini sovhoosis vabanes töökoht ja nii asuski Enno 24-aastaselt pealoomaarstina tööle. Ta ütleb seda aega meenutades, et koos oli aktiivne seltskond inimesi, kes tegid kohaliku eluga liitumise kergeks. Pealoomaarsti ametit pidas ta seitse aastat.
Seejärel suundus ta tööle Kehtnasse tänasesse Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistusse. Talle pakuti juhataja asetäitja ametikohta. Vahelduva eduga tegi ta seal edasi ka loomaarsti tööd. Ühtekokku töötas ta seal kümme aastat.
Ühel päeval sattus ta kokku tuttava loomaarstiga, kes rääkis, et põllumajandusministeeriumi juurde luuakse uus osakond, kuhu on tarvis loomaarste, kes hakkaksid valmistama ette liitumist Euroopa Liiduga. „Oligi ju vaja vaheldust,” ütleb Enno muheldes. Nii asuski ta 1997. aasta 22. augustil tänasesse maaeluministeeriumisse tööle ja on töötajate hingekirjas siiani.
Esialgu asus ta tööle loomatervise büroo peaspetsialistina. Kümmekond aastat hiljem sai temast selle büroo juhataja. Enno ütleb, et büroo on aastate jooksul kandnud erinevaid nimesid, tegevussuund on ikka loomatervis ja -heaolu. Praegu on tema alluvuses kuus inimest, kellega koos loomatervise ja loomaheaolu küsimustega tegeletakse.

Mida ta teeb

Lühidalt kokku võttes ütleb Enno, et koolis õpitu tuli talle kasuks loomaarstina tööle asudes. Ja loomaarstina töötades õpitu tuleb talle elukogemusena kasuks tänast tööd tehes. Ministeeriumis töötades ei tegele ta millegi abstraktsega, vaid põhineb enda õpitule ja kogemustele.
Ta paistab olevat kursis inimeste eelarvamustega, kui räägitakse ametniku elukutsest, ja viskab ka ise selle üle nalja. „Neid ei künta ega külvata, need sünnivad ise,” ütleb ta naerdes. Tihtipeale on arvamus, et ametnikud tulevad kuskilt, istuvad laua taha ja hakkavad inimeste elu keeruliseks tegema. Natuke tõsisemalt rääkides ütleb Enno, et tegelikult on iga ministeeriumi ametnik õppinud oma eriala ja sellel ka töökogemust omandanud. Päris puhtalt lehelt erialast ettevalmistust vajaval teemal ametnikuna oma tööd alustada oleks väga keeruline.
Jõuame jutujärjega sinnamaale, kus küsin, millega ta iga päev oma ametikohal tegeleb. Selle peale hakkab Enno naerma ja ütleb, et seda on keeruline selgitada. Mida aeg edasi, seda mitmetahulisemaks tema töö muutub.
Üldiselt kokku võttes ütleb Enno, et töö, mida büroos tehakse, keerleb ümber looma tervise ja heaolu. Ühelt poolt jõuavad neile signaalid reaalse elu kitsaskohtadest, mille puhul tuleb jõuda selgusele, kas olukorda on võimalik paremaks muuta. Seda siis näiteks õigusaktide abil.
Teisalt ollakse seotud Euroopa Liidus kokku lepitud reeglite rakendamisega, kus võib tegemist olla väga pikaajaliste projektidega. Juba umbes 2006. aastal algas näiteks Euroopa Liidu loomatervise valdkonna õigusaktide ühtlustamise protsess, mis jõuab lõpule alles käesoleval aastal.
Kuigi räägime omajagu õigusaktidest ja nende muutmisest, pole see Enno sõnul üldse ametnike esimene valik, nagu tihtipeale kiputakse arvama. „Tegelikult ametnik üldse ei taha seadust muuta, selleks peavad olema väga mõjuvad põhjused,” räägib Enno. Hea õigusloome tava ütleb, et esmalt peaks olukorra lahendama kaine mõistus ja harjumused-kombed. Kui see ei aita, siis kasutatakse ühiskondlikke kokkuleppeid ja juhendmaterjale. Alles seejärel pööratakse pilk õigusaktide poole.
Jõuame jutujärjega tagasi eelpool mainitud Euroopa Liidu õiguse uuendamise protsessini. „Oleme ette valmistamas uut seadust, mis katab seda valdkonda ja asendab senikehtinud õiguse,” selgitab Enno. Ettevõtjate jaoks on positiivne, et õigusaktide arv väheneb ja nõuete puhul on rohkem paindlikkust. Protsess on kahtlemata olnud pikk ja pingeline. „Kärsitult tehtud dokumendist ei saa kunagi asja,” arvab Enno. Kõik vajab settimist, läbi arutamist ja kaasamist. Ühtlasi on see protsess tema hinnangul olnud ka üks huvitavamaid osasid tema tööst ministeeriumis.
Õigusaktidest mõeldes jooksevad nii mõnelgi külmavärinad üle selja, mõeldes nende keelekasutuse peale. Enno saab aru etteheitest, et õigusaktide tekste ei ole alati kõige kergem lugeda. „Õigusakt koosneb küll sõnadest, aga sõnad peavad kõnetama ja üheselt arusaadavad olema,” lisab ta. Naljatamisi räägib ta, et peaaegu iga uus töötaja on esimesel tööaastal hädas kirjade kirjutamisega. Nagu Enno ütleb, on eestlase sisemine Tammsaare tugev. Nii moodustatakse pikki ilmekaid lauseid, millele antakse värvi sünonüümidega. See aga ei käi paraku kokku õigusloome ega ametliku kirjavahetusega.
Õigusakti kohati ehk keeruliste mõistete taga on ju eesmärk tekst üheselt mõistetavaks muuta, et seda saaks vajadusel ka kohtus kasutada. Enno kinnitab, et nad annavad endast parima tekste nii koostades, et inimesed neist kergesti aru saaksid, kuid lisab, et see ei ole paraku alati lihtne ülesanne.
Üheks oma töö huvitavamaks osaks peab Enno võimalust osaleda Euroopa Liidu õigusloomeprotsessis. Euroopa Liidu suur väärtus on vaba ligipääs ühisele turule, see eeldab aga ka ühiseid reegleid ettevõtjatele. Enno esindab Eestit ka Euroopa Liidu teemakohases komitees. Enne koroonapandeemiat kohtuti tavaliselt korra kuus Brüsselis, et üks tihe tööpäev koos teiste liikmesriikide kolleegidega veeta. Seal osalemine oli omajagu pingeline, sest päevad olid pikad ja samas tuli kõike suuta jälgida ja jäädvustada. Seda selleks, et hiljem kohtumise sisu ka oma kodumaistele kolleegidele edasi anda.
Enno toob välja, et oleks ekslik arvata, nagu saadetaks Brüsselist meile ainult käske. Tegelikult tulevad teemad liikmesriikide lauale ja neid arutatakse, kuni konsensuseni jõutakse. Samuti on see olnud hea võimalus näha, kui erinevalt riigid teatud küsimusi näevad ja mis põhjused selle taga on. „Igal asjal on ajalugu,” ütleb Enno.

Sõbralik nöökimine

Viimane aasta on kulgenud tavapärasest erinevalt. Igakuised kohtumised Brüsselis on kolinud internetti. Täpselt niisamuti teeb Enno oma igapäevatööd märksa rohkem kodukontorist. Ka meie kohtumise ajal on tal parasjagu käsil kodukontori periood. Järgmised paar nädalat ei lubata kedagi majja.
Enno tõdeb, et koroonaaeg on olnud kurnav. Seda ilmselt kõigile, aga eelkõige juhtidele. Iga päev möödub veebikohtumistel oma inimeste ja koostööpartneritega. Varem sai Enno juhtida nii-öelda jalutades ning oma büroo töötajatega otse ja kiirelt suheldes.
Enno ütleb, et loomatervise ja -heaolu büroos on koos mõnus meeskond. Paljud on seal töötanud pikki aastaid. „Tunneme üksteise lapsi ja lapselapsi nime- ja nägupidi,” räägib Enno. Ja kuigi töö võib kohati olla pingeline, aitab pingeid maandada just mõnus õhkkond töötajate seas.
Nagu ka Ennole teenetemärgi andmise põhjuste seas mainiti, on ta lisaks tööalastele kohustustele ka väga hea kaaslane kolleegidele, võttes enda peale osakonnas ühistegevuste organisaatori rolli. Suvel käiakse näiteks koos rattamatkadel.
Palju aitab head töökeskkonda luua ka korralik annus mõnusat huumorit ja sõbralikku nöökimist. Naljatamisi kutsutakse seda büroos töökiusamiseks. Enno räägib, et teenetemärki üle andes ütles ka osakonna juhataja, et töökiusamine on jõudnud järgmisele tasemele.
Veel toodi teenetemärgi andmise ühe põhjusena välja Enno head inimeste tundmist. Enno tsiteerib seda natuke iroonilist ütlust: „Annab Jumal ameti, annab ka mõistuse.” Ta leiab, et ehk on selles siiski ka väike tõetera sees. Inimestes on tihtipeale varjatud võimeid, mis pole välja tulnud, sest neid pole varem vaja olnud. Enno usub, et kõik töötajad peavad vastutust tundma. See ei saa olla ainult juhtide pärusmaa.
Nii on ka tema enda vaatenurk muutunud pärast teiste töö eest vastutavaks muutumist. Kui eesmärk on mingi tulemuseni jõuda, on elementaarne analüüsida, mida keegi suudab ja oskab, millised on inimete tugevused ja nõrkused. Kuigi Enno on osalenud ka juhtimisalastel koolitustel, leiab ta siiski, et kõiki vastuseid need ei anna. Iga inimene on unikaalne oma konkreetsete võimetega.
Räägime lõpetuseks ka pisut teenetemärgist ja mida see Enno jaoks tähendab. Mõistagi oli tunnustus meeldiv. Enno jaoks ehk olulisemgi oli asjaolu, et teda nomineeris osakonna juhataja. Kui minister tunnustusega päri oli, on järelikult midagi õigesti tehtud. Ta ise suhtub sellesse kui tunnustusse terve büroo tööle viimastel aastatel. Meie vestluse lõpus tõdeb Enno, et ta on suuresti see, kelleks tema kaasteelised ta muutnud on. Koolis käinud poisist pole suurt midagi alles. Teda on kujundanud inimesed tema ümber.