Kohe saab aasta sellest, kui Eesti ajakirjanikkonda (tollal veel eesliinitöötajaid) tabas esimene koroonaehmatus. 6. märtsil oli tavapärane pressipidu, kus tsunftiliikmed jälle üle pika aja kokku said ja paremaid tunnustasid. Lühidalt – kallistati tuttavaid, suruti kätt ja oldi üldse üksteisega lähedased. Oldi küll kuulnud, et õhus hõljub pisilasi, kes kurja Hiina haigust maailmas laiali laotavad, kuid teist inimest veel karta ei osatud.
Uskumatu küll, aga avalikul kogunemisel ei kasutatud isegi maske, neid polnud kõigi jaoks veel olemaski. Ja siis, paar päeva hiljem potsatas presskonna postkastidesse ehmatav kirjake: „Ühel pressipeol olnud inimesel tuvastati koroonaviirus. Kuna seal oli palju kätlemist ja kallistamist ja ühine toidulaud, siis…”
Ei mäleta, et keegi oleks tookord lähikontaktseks kuulutatud (niisugust mõistetki veel ei olnud) ja haigeks ka ilmselt ei jäädud, aga esimene tõsine vapustus oli üle elatud.
Nüüd, aasta hiljem elame täiesti teises maailmas. Kogunemisi ei ole, pidusid ei peeta, kätt ei anta, üksteist togitakse vaid küünarnukiga. Ühiskond on riskirühmadeks ja ees- ning tagaliinideks jagatud. Riskirühm on see grupp, kust igahommikuste „rindeteadete” koostajad surmainfot ammutavad. Eesliini asi on natuke hägusem – kusagil pole selgelt öeldud, kes sinna peavad kuuluma ja kelle koht on tagaliinis. Näiteks bussijuhid ja kaubandustöötajad ei kuulu eesliini…
Tagaliin on see, kelle vaktsineerimise pärast keegi ennast praegu ribadeks jooksma ei hakka. Aga olgem ausad, tegelikult ei rabelda liiast ka riskirühma pärast. Eilse „rindeteate” järgi oli alles üks viiendik neist esimese süsti kätte saanud. Kui asi samas tempos jätkub, võib karta, et riskirühm likvideerub iseenesest. Juttu ja loosungeid on palju olnud, muus mõttes seisame ikka seal, kus aasta tagasi esimest ehmatust kogedes olime. Lisaks hirmule tunneb suur osa meist nüüd veel ka väsimust ja tüdimust.
