Kuula kuidas Madis Pärn kommenteerib elutööpreemia pälvimist.
Foto: Siim Solman.
Madis Pärn (74) on viimased 32 aastat olnud ihu ja hingega pühendunud Alu spordihoone tegevuses hoidmisele. Seal on tehtud maadlust ja jõutrenni, mängitud korvpalli, võrkpalli, sulgpalli, saalihokit ja isegi tennist. Rapla vallavalitsuse ettepanekul pälvis ta selle töö eest kultuurkapitali elutööpreemia.
Reede, 5. märts kell 14, Rapla kultuurikeskuse tagahoov. Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp jagab aasta- ja kultuuripreemiaid. Kauaaegne Alu spordihoone vedaja Madis Pärn pälvib elutööpreemia. See auhind antakse kätte kõige viimasena.
“Iga tunnustus, olgu suur või väike, on tore. Ütlen ausalt, ma ei ole sporditööd teinud kunagi tunnustuse eesmärgil. Ju siis on märgatud, millise innuga ma seda tööd olen teinud ja kui pikalt. Maadlus on minu lemmikspordiala, aga kui ma Alusse tööle tulin, muutusin spordivaldkonnas multifunktsionaalseks,” räägib Pärn.
Reedesele tseremooniale minnes ei teadnud ta, mis tunnustus teda ees ootab. “Ma küll teadsin, mis kategooriad seal on, aga et selline kategooria mulle tunnustuseks tuli… Uskumatu!” ütleb ta.
Päev varem. Neljapäev, 4. märts kell 12.54. Tunnustamistseremoonia alguseni jääb 25 tundi. Raplamaa Sõnumid on Madis Pärnale Alu spordihoonesse külla sõitnud, et temaga juttu teha. Asjaolud on pisut salapärased, sest me ei saa otse välja öelda – oleme siin selleks, et kirjutada elutööpreemiast. See rikuks reedese üllatuse ära. Seda me teha ei saa. Seega poeme Pärnale külje alla veidi ebamäärase jutuga, et räägime lihtsalt tema töödest ja tegemistest.
Emasid tuleb uskuda ja usaldada
Alu spordihoones õhkub ajastute hõngu. Klaasist vitriinis seisavad karikad, fuajees saab istuda aastaid näinud diivanile ja seinal paikneb kolm pannood, mis kujutavad sportlasi. Ühel neist on kolmikhüppaja, teisel sprinter ja kolmandal vettehüppaja. Võimla ja jõusaal on mõlemad tänapäevase sisustusega, aga kõik ülejäänu on pigem spartalik.
See on Madis Pärna töökoht ja tema kuningriik. Mõned on öelnud, et ühtlasi on see tema jaoks ka teine kodu. Tõepoolest, kohusetundliku inimesena võib teda spordihoonest leida nii argi- kui ka puhkepäeviti. Madist võtab selline jutt muigama. “Eks kodu on ikka kodu ja töökoht on töökoht.” Ilma hetkegi mõtlemata tuleb talle meelde, et tema esimene tööpäev Alu spordihoones oli 28. septembril aastal 1988.
Madis Pärn sündis Juuru haiglas 10. oktoobril aastal 1946 kell 17.30. “Nii väitis mulle ema ja emasid tuleb uskuda ja usaldada,” ütleb Pärn. Tema isa töötas sel ajal Inglistel tallimehena. Kui oli vaja ema viia haiglasse sünnitama, rakendas isa hobuse vankri ette. Kui aga 12 päeva hiljem oli vaja minna emale ja pisipoisile järele, tuli hobune rakendada juba ree ette. Vahepeal oli lumi maha sadanud.
“Mõtle, juba 10. oktoobril oli maha sadanud selline lumi, et vankriga sõita ei saanud, tuli minna reega. See lumi oli varsti muidugi läinud. Aga juba väikese poisina sain oma esimese reesõidu,” räägib Pärn.
Ingliste koolis lõpetas ta üheksa klassi ja läks edasi õppima Tihemetsa tehnikumi mehaanikuks. Tema suur soov oli tööle saada Märjamaa EPT-sse, sest seal oli ees maadleja Harri Koiduste. Sinna ta kahjuks ei saanud. Selle asemel töötas ta viis aastat mehaaniku ja viljakoristuse ajal kombainerina Märjamaa sovhoosis. Edasi ootas juba töökoht Alu EPT-s Turba jaoskonna mehaanikuna. Seal oli palk 120 rubla, sovhoosis maksti 110 rubla. Alu EPT-s alustas Pärn tööd 1972. aasta 2. jaanuaril.
Alu on rohkem kui spordihoone
Madis Pärna tegevus seostubki kõige rohkem just Alu alevikuga. Ta ohkab sügavalt, kui selgitab mõtlikult, et Alu ei ole linn ega küla, see on miskit vahepealset. Ometi on see Rapla valla suuruselt teine asula, kus elab peaaegu tuhat inimest, veidike ehk vähem. Alus on lisaks spordihoonele olemas lasteaed, algkool, söökla, kauplus, ilus mõisahoone ja Kaitseliidu kool, mis mõisas tegutseb.
Küll see oli hea, kui Kaitseliit Alu mõisa ära ostis, ütleb Madis. Enne seda loopisid poisid aknaid sisse, kuid nüüd on hoone ilus ja korralik. Ühtlasi on see võimaldanud elus hoida Alu sööklat. Kes seal on käinud, teavad, milline lihtne atmosfäär sellel sööklal säilinud on. Kui lähiümbruses toimuvad tee- või ehitustööd, käivad töölised just seal keha kinnitamas. Samuti kaitseliitlased, sest söökla ja mõisahoone vahel on kõigest pooleteiseminutiline jalutuskäik. Lähedki oma tööriietes või sõdurivormis ja saad korraliku kõhutäie.
Alu oleviku ja tuleviku pärast valutab Madis kõvasti südant. Ta on tulnud ka Raplamaa Sõnumite toimetusse muret kurtma, kui Alu tiikidest on vesi välja voolanud või kui üks kohalik kurg kaduma läks. Siis tuli keskkonnaamet lindu otsima ja tegeles sellega nii päeval kui ka õhtul pimedas. Kahjuks tulutult.
Tiigid on kohalik uhkus, mis loob maalilise vaatepildi. Sillad looklevad üle veesilmade ning kutsuvad suveõhtusele jalutuskäigule. Varajastel talvepäevadel tuleb jällegi pragada koolipoistega, kes õhukesele jääle julgust näitama lähevad, mõtlemata tõsistele tagajärgedele.
Madis on ülimalt rahul, et aastaid tagasi Alu tiigid põhjalikult ära puhastati. Põhi kaevati toona sügavamaks ja veekogud puhastati kõrkjatest. Need on muidugi vahepealse aja jooksul veepiirile tagasi kasvanud ning Madis sõnab spordihoone ees paiknevale tiigile pilku heites, et nüüd oleks vaja sama töö uuesti ette võtta. Praegu on tiikidel veel varakevadine jääkaas peal, aga puhastamine ongi suvine töö.
Mure on ka spordihoone küljes paikneva kontorihoonega, mida rahvakeeli nimetatakse Pentagoniks. 2008. aastal, vahetult enne majanduskriisi, pandi ette korralikud plastaknad, kuid kahjuks seisab hoone tänasel päeval tühjana. „Legend räägib, et kui viimane ehitusmees 2008. aastal oma kellu tagasi krohvipotti pani ja enda järel ukse sulges, nii see pott ja kellu seisavad samas kohas tänase päevani,” räägib Pärn.
Üks viimase aja suurimaid kordaminekuid on aga kergliiklustee rajamine Alu ja Rapla vahele. See võimaldab soojal ajal jalgrattaga või isegi jalutades jõuda ühest asulast teise paari-kolmekümne minutiga. Selleks tuleb ületada küll Varbola maantee, aga autode kiirus on üleminekukohas piiratud 70 kilomeetrini tunnis.
Kolmkümmend aastat suurjooksu
Alu suurjooks on praeguseks möödanik. Seda korraldati kolmkümmend aastat järjest, aga lõpuks sai aeg ümber. Kõik need aastad korraldas ja vedas võistlust Madis Pärn. Suurjooks toimus septembris ja meelitas kohale nii nooremaid kui ka vanemaid jooksjaid. Korraldustööd aga said alguse juba mais või juunis. See nõudis palju aega ja energiat ning korraldajal lõppes jaks otsa. See ongi põhjus, miks populaarset võistlust enam ei toimu.
Madis räägib, et tegelikult tekkisid mõtted jooksu lõpetamise üle juba varem. Isegi mitu aastat varem. Abikaasa Virve ning poegade Heido ja Raido toetus ning enda soov vedada võistlus ümmarguse tähiseni andsid nii palju tahtejõudu, et eesmärk saavutada – Alu suurjooks toimus täpselt kolmkümmend aastat. Lisaks Madis Pärnale andsid igal viimaselgi korral oma panuse kas korraldustiimis või kohtunikuna Jaak Liivandi, Laine Rokk, Eva Riisalu ja Aivar Arak. Kui nüüd ei tule kuskilt välja Pärna mantlipärijat, saabki ajalooannaalidesse teha märke, et viimane Alu suurjooks oli 2019. aastal.
Tegelikult toimusid jooksud ka 2020. aasta sügisel, aga mitte enam suurjooksu nime all. Need olid suunatud ainult lasteaia- ja kooliõpilastele ning kandsid minijooksu nimetust.
Volikogu esimees on õppinud Pärna käe all maadlust
Maadlus on üks spordiala, mis on Madisel olnud hinges aastakümneid. Sellega puutus ta esmakordselt kokku Tihemetsa tehnikumis mehaanikuks õppides. Seal viis maadlustreeninguid läbi Juhan Kalde. Tema võttis sitked maapoisid ette ja tegi neist maadlejad. Juhan Kalde järgi on muide nime saanud ka Märjamaa maadlusklubi MK Juhan. Kaldel õnnestus maadluspisikuga nakatada ka Madis Pärn. Ja see pisik on mehes jätkuvalt.
Madis ütleb Juhan Kalde kohta, et ta oli hea õpetaja igas mõttes. Temale kuulub ka ütlus, et maadlus on lihtne spordiala – võtad oma vastasest kinni ja lihtsalt paned ta selili. Selle spordialaga seotud uudiseid arutab Madis Märjamaa maadlustreenerite Harri Koiduste ja Olev Nisumaaga. Koiduste on küll veidi kõrvale jäänud, aga Nisumaa on jätkuvalt tegus.
Viimane uudis on muidugi seotud Märjamaa maadlusklubi Juhan maadleja Heiki Nabi ning halva analüütilise leiuga tema veres. Pärn võtab sõnasabast kinni ja räägib sellest emotsionaalselt. Tema sõnul on juba praegu, olenemata B-proovi tulemusest, kujunenud olukord keeruliseks, et valmistuda korralikult olümpiamängudeks. „Kui juhtubki, et B-poov on negatiivne ning see tõestab Nabi puhtust, siis mingi märk jääb sellest ikkagi külge,” sõnab ta.
Madis Pärn ise oli aktiivne maadleja aastatel 1963-1981. Välismaal sai ta selle aja jooksul võistlemas käia ühe korra – Soomes. Oma aktiivse maadlusaja jooksul ta dopinguga kokku ei puutunud. Sellest ei olnud isegi juttu. „Meenutan seda, kui istusime koos teiste maadlejatega laua taga õhtusöögil ja ka siis ei olnud sellest juttu. Ma olin lihtne maapoiss ja võib-olla mulle ei räägitud sellest,” sõnab Pärn.
Lisaks on ta tegutsenud maadluses kohtuniku ja treenerina. Kui ta aastal 1972 Alusse kolis, hakkas ta treeninguid läbi viima Juurus ning pärast ka Alus. Tema käe alt on läbi käinud mõnedki noored poisid, kellest tänaseks on sirgunud edukad ettevõtjad ja avaliku elu tegelased. Näiteks korvpallur Andre Pärn käis tema juures maadlust proovimas. Samuti VarenaGrupp OÜ vedaja Maris Rudnevs ja endine Juuru vallavanem, praegune Rapla vallavolikogu esimees Margus Jaanson. Just Jaansoni kohta on Pärnal öelda kiidusõnu: „Ta oli hea maadleja, tugevate lihastega. Kui ta vastasest kinni haaras, siis sellest naljalt välja ei rabelenud.”
Aasta alguses põdes koroonat
Pärn vangutab pead. „Iga päev on nii palju nakatunuid, et ei teagi, mis siin riigis saab.” Ta räägib koroonaviiruse levikust ning ühtlasi teab omast käest täpselt, millest räägib. Viiruse teise laine ajal, 2021. aasta alguses põdes ta sellest põhjustatud haiguse ka ise läbi. Kõhuvalu, köha – ega suurt teisi sümptomeid olnudki. Isegi palavikku polnud, ainult 36,7 kraadi paaril õhtul. Küll aga võttis haigus ära maitse- ja haistmismeele.
Kehvasti hakkas Madis end tundma ühel reedesel päeval töö juures. Sama päeva hommikul oli siitilmast lahkunud tema hea sõber Rein Gross. „Mõtlesin, et võtan Alu poest Vana Tallinna ja mõtlen vana sõbra peale,” räägib Pärn. Ta jõudis joogi lahti korkida, välja valada ja esimese lonksu võtta, kuid maitse ei tundunud õige. Maitset õieti ei olnudki. See andis tõsise vihje – ehk kannan seda viirust minagi. Järgmisel päeval läks ta Rapla haiglasse testi tegema ja kui saabus „positiivne” vastus, oli kõik selge.
Madis põdes selle haiguse läbi koos abikaasa Virvega. Õnneks ei kulgenud see eriti raskelt. Voodis nad pikali ei olnud ning said toas ringi toimetada, aga õue minna ei tohtinud. Ja sellest peeti kinni. Madisel tuli küll pähe mõte: mis oleks, kui lähen käin jalutamas. Kui ma inimestega kokku ei puutu, saab värske õhk ju ainult head teha. Välja ta siiski ei läinud. Kahekesi istuti isolatsioonis ja tuldi sellest koos välja. Raplas elav noorem poeg koos oma poja Kren-Oskariga käisid neile süüa toomas. Kren-Oskar tahtis veel, et vanaema ja vanaisa talle akna pealt lehvitaksid.
Aga kuidas või kelle kaudu see kurikuulus haigus Madiseni jõudis? „Vot seda, Siim-poiss, ma sulle küll öelda ei oska, et millisest varrukast või kustkaudu see minuni jõudis,” sõnab ta. Ja seda ongi tagantjärele väga keeruline selgeks teha. Võib-olla haakus haigus külge mõnes kaupluses käies. Või siis töö juures toimetades. Ega see enam kõige tähtsam olegi. Peaasi oli kuulata arstide juhtnööre, nendest kinni pidada ja sellest haigusest välja tulla. „Mis siin ikka. Elu läheb edasi,” märgib Pärn.
Nüüd tunnistab ta veel, et tegelikult ta seda haigust ikka omajagu kartis. Juba esimese laine ajal. Siis oli ta üks esimesi, kes linnapildis vabatahtlikult maskiga ringi käis. Kevadel vaadati imelikult, et miks sa maski kannad. Nüüd on tuuled pöördunud. Imelikult vaadatakse neid, kes avalikus kohas maski ei kanna.
Olla Alu spordihoone hea peremees – see ongi elutöö
Miks nomineerida elutööpreemiale just Madis Pärn? Vastuse annab Rapla valla spordi- ja tervisedenduse spetsialist Anabell Kinkar: “Kui tuli kutse, et oodatakse esitama kultuurkapitalile kandidaate, siis teadsin kindlalt, et spordivaldkonnas oleks Madis Pärn see mees, kes oma kõrges eas väärib elutööpreemiat.
Spordivaldkonnas pole Madise töö veel tehtud, ta on ikka veel aktiivne kaasarääkija ja organiseerija valla/maakonna spordielus, temaga on alati tore ja huvitav arutleda päevakajalistel sporditeemadel. Loodame väga, et Madisel on veel jaksu ja tahet korraldada spordiüritusi ja olla hea peremees Alu spordihoonele. Rapla vallal on vedanud, et meil on olemas oma spordisüda Madis. Ma isiklikult arvan, et Madis võib päris rahul olla, et Alu spordihoone on tänu sihtasutusele saanud korda (renoveeritud jõusaal, saun), ja muidugi aktiivne kasutamine spordiklubide ja harrastajate poolt – see kõik ongi üks suur elutöö, mille sees Madis on.”
