10 C
Rapla
Reede, 17 sept. 2021

Koroona-Eri: Kriisist võiks kaasa võtta oskuse vaimse tervise asjus professionaaliga konsulteerida

Jaanuari algusest on Covid-19 teadusnõukoja liige ka psühholoog Andero Uusberg. Teadusnõukoja liikmeks valiti ta seetõttu, et praeguses kriisis tuleb arvestada inimeste käitumise iseärasuste ja vaimsete probleemidega. Meditsiini kõrval ongi psühholoogia ja vaimne tervis saanud koroonakriisi peamisteks märksõnadeks.

Kas on mingeid meetmeid, mida saaks kasutusele võtta, et inimesed oleksid valmis end vaktsineerima?

Andero Uusberg: On terve rida meetmeid, millest paljud on kasutusel ja mõned on mõistlik varuks hoida. Kasutusel olevate meetmete all pean silmas näiteks, et uuringute järgi on vaktsineerimise võimalikult mugavaks tegemine üks hästi tõhus võte. Mugavus võib siis tähendada otsest logistilist mugavust, et sa saad selle kodupaiga lähedalt või töö juurest. Ja ka sellist mentaalse vaeva mahavõtmist, ehk näiteks see süsteem, et riskirühmade puhul perearst ise võtab ühendust.

Tulevikku vaadates võib vaktsineerima julgustamiseks mõelda veel kõigi nende täiendavate võimaluste peale, mis vaktsineeritud inimesele avanevad. Siin on hästi palju läbimõtlemise kohti, vaktsineerimistõendite kontrollimist igal kohvikuuksel näiteks me ilmselt ei soovi. Aga minu arvates piisab ka sellest, kui selgelt välja öelda, millised kohad ja tegevused on vaktsineeritud inimesele ohutud.

Millised on peamised põhjused, miks inimene otsustab, et ta ei taha üldse vaktsineerida või ta ei taha praegu vaktsineerida?

Ma tavaliselt mõtlen sellest niimoodi, et inimese peas on kaks kaalukaussi, mida ta valiku tegemiseks võrdleb. Ühel on kõik see, mis temaga juhtub siis, kui ta vaktsineerib, teisel kaalukausil kõik see, mis juhtub temaga siis, kui ta ei vaktsineeri. Ja erinevused inimeste vahel tulenevad suuresti sellest, et sinna kaalukaussidele sattuvad tagajärjed on kõik tõenäosuslikud, miski pole garanteeritud.

Kui ma vaktsineerin, siis on palju väiksem võimalus, et ma jään haigeks, aga ei ole päriselt välistatud, et ma jään näiteks kergelt haigeks. Palju väiksem on ka võimalus, et ma annan selle haiguse kellelegi edasi, aga ka see pole välistatud.

Teisel kaalukausil on loomulikult vaktsiini kõrvaltoimed. Nendega on samamoodi, et ei saa lõpuni välistada, et ma tunnen ennast halvasti, ja ei saa päris lõpuni välistada, et ma vajan arstiabi.

Peaaegu kõik vaktsineerimise plussid ja miinused on sellises „võib-olla juhtub – võib-olla ei juhtu“ režiimis. Sellist otsust on inimese psüühikal raske teha ja seepärast võibki juhtuda, et me võime mõnikord sääsest elevandi teha ehk mõnda tagajärge ülehinnata.

Näiteks kui lehed kirjutavad ja ma tean ise mõnda tuttavat, kes rääkis mulle, kui tugevad kõrvalmõjud on, siis mulle hakkab tunduma, et see on üsna tõenäoline, et need on minu puhul ka tugevad. Ja võib-olla on mul õnnestunud siiamaani sellest haigusest puutumata jääda, mistõttu mulle hakkab tunduma, et ega see ei olegi nii tõenäoline, et ma üldse haigeks jään. Siis hakkab see mõte, et miks üldse vaktsineerida, väiksem tunduma, ehk elevandist saab sääsk.

Selliseid ennustusi on meil kõigil keeruline teha ja seepärast igaüks teebki neid natukene omal moel. Seejuures oleme mõjutatud sellest, mida sõbrad-tuttavad teevad, arvavad, ütlevad ja mis infot nad jagavad.

Vaimne tervis on just nüüd eriti suurelt pildis. Mida inimene ise saab teha selleks, et enda vaimset tervist hoida või kui mingeid häireid esineb, siis need hoopis enda kasuks pöörata? Kõiksugused kriisid ju tugevdavad siiski.

Üks soovitus keeruliseks olukorraks on oma mõtteid korrastada. Kui jälgida, kuidas ma mõtlen sellest, mis toimub, siis sageli selgub, et mingis kohas ma liialdan. Näiteks alahindan seda, kui palju ma saan ikkagi ise enda jaoks teha. Paljud inimesed on praegu arusaadavalt ärevil nakkuse saamise pärast ja see ärevus ei ole muidugi põhjendamatu. Aga kindlasti ei tasu ära unustada, kui palju on tegelikult võimalik ise vähendada haigestumise riski, kandes maski ja püüdes vältida rahvarohkeid kogunemisi siseruumides ja kui praegu vähegi võimalik, siis üldse inimestevahelisi kohtumisi ära jätta, veetes aega kodus ja õues. See on üks võimalus mõtteid korrastada.

Teine võimalus mõtete korrastamiseks on möönda, et jah, olud on halvad, aga sellel kõigel võib olla ka mingi pluss. Näiteks, et praegune olukord annab mulle võimaluse teha mingisuguseid asju, mida ma muidu võib-olla ei oleks teinud. Või, nagu te küsimuses ütlesite, kriis teeb mind tugevamaks.

Portaal www.peaasi.ee korraldab toredat vaimse vormi vitamiinide algatust, kus loetletakse lihtsaid asju, millega oma vaimse tervise eest hoolt kanda. Selgub, et need on meile tuttavad asjad füüsilise tervise valdkonnast: uni, toitumine ja liikumine. Need kõik on praegusel ajal löögi all – trennirutiinid on läbi lõigatud, söömisharjumustes võib olla muutusi. Seepärast tasub mõelda, mida ma saaks teha, et oma und, liikumist ja toitumist ka sel keerulisel ajal parandada.

Uuringud näitavad hästi selgelt ka seda, et inimestevaheline suhtlemine on tervislik. See on ka üks peamisi mehhanisme, mille kaudu praegune kriis paneb vaimse tervise surve alla. Kui peamine oht tuleneb inimestevahelistest füüsilistest kokkusaamistest, siis see pole meile kerge. Õnneks on asendused sageli käepärased. Näiteks helistad sõbrale, kuigi võib-olla varem ei ole kunagi kombeks olnud sõbraga niimoodi telefoni teel ühendust võtta. Või korraldad väikse kokkusaamise videokõne keskkonnas. Lõppkokkuvõttes võivad needki olla asjad, millega praegune imelik aeg sunnib meid heas mõttes alustama. Ehk helistad edaspidigi sõbrale, kes elab teises linnas.

Enim tundub praegu keeruline aeg mõjutavat teismelisi. Kuidas neile saaks toeks olla?

Ma arvan, et kõik need asjad, mis ma mainisin, on toeks. Lisaksin ka selle, et ei ole mingit põhjust häbeneda professionaalset abi otsida. On see siis mõni usaldustelefon või veebi teel nõustajatega suhtlemine või proovida leida aeg nõustaja või psühholoogi juurde (muidugi teame ka, et järjekorrad on pikad).

Ma loodan, et vaimse tervise asjus professionaaliga konsulteerimine on veel üks oskus, mille me siit kriisist kaasa võtame. Nii nagu on normaalne käia aeg-ajalt hambaarsti juures, on täiesti mõistlik saada professionaali abiga suund jälle kätte. Igaühes meis on olemas need ressursid, millega saab raskustest üle, aga me ei pruugi neid ise märgata või osata kasutada.

Une, toitumise, suhtlemise, liikumise ja professionaalse abi vahele võib kindlasti paigutada ka erinevad raamatud, koolitused, veebikursused, mis aitavad just mõtteid korrastada. Neid on aga hästi palju ja igaühele sobivat soovitada ei oska.

Mida valitsus saaks teha ja peaks tegema, et inimestes oleks vähem ärevust, hirme ja nad tunneks, et vaimsete tervisemurede korral hoolitakse ja toetatakse neid ka sellel tasandil?

Kindlasti on palju asju, mida tehakse ja saab teha. Ma arvan, et selles kriisifaasis, kus me praegu oleme, on valitsuse ülesanne number üks sellesama koroonakriisiga võitlemine.

Sealt edasi, kui me hakkame mõtlema järgmiste kuude peale, kus loodetavasti see oht hakkab taanduma, aga ei kao veel kohe päriselt ära, on üks hästi lihtne asi, mis inimeste ärevust suurendab, teadmatus. Minu meelest oleks võimalik Eestis kriisijuhtimist viia rohkem ennustatavatele alustele. Näiteks on kokku lepitud, et on mingid ohutasemed, kolm-neli, umbes nagu fooris on tulesid, ja on juba ette teada, et kui viirusega peaks olukord ületama mingi piiri – ta läheb näiteks kollaselt tasemelt punasele -, siis mingid asutused lähevad kinni, mingid jäävad lahti.

Kindlasti on ärevuse maandamiseks oluline viiruse tõrjumise käigus kannatavate töötajate toetamine. Ka kompensatsiooni temaatika puhul on oluline just seesama ennustatavus, et inimestel oleks teatud kindlus, et nad ei jää üksi, et neil on mingisugune elementaarne abi olemas.

Ja otseselt ka vaimset tervist toetavate teenuste kättesaadavus, millest on palju juttu olnud. Hakatakse üha enam aru saama, et pikkadel järjekordadel psühholoogide juurde on oma põhjused, mis algavad sellest, kui palju koolitatakse psühholooge ja kui palju antakse meditsiinisüsteemile ressursse, et palgata psühholooge.

Kas praegusest kriisist võiks inimestele teie arvates ka mingit kasu olla?

Ma loodan, et üks õppetund, mille me siit kaasa võtame, on see, et me oleme ühiskonnana võimelised sellise ohuga toime tulema. Ja seejuures ohuga, mis ei ähvardagi meid kõiki võrdselt, vaid ähvardab haavatavamaid meie seas. Antud juhul selle ohu valguses on haavatavamad inimesed, kelle tervislik seisund on selline, et koroona on neile kõige ohtlikum. On terve rida terveid, tugevaid inimesi, kes tegelikult muudavad oma igapäevaelu, teevad väikseid pingutusi, et haavatavamatel oleks lihtsam. Kui ütleme, et kriis teeb tugevamaks, saame ehk ka ühiskonnana, Eestina kogemuse, et me saame sellise asjaga hakkama.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised