Koduloolane: Varbola Jaanilinna mõistatused

0
605

Mati Mandel, Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog

Mündid ja Varbola

Viimasel ajal on Eesti üks suuremaid muinaslinnuseid Varbola Jaanilinn tõusnud taas ajaloolaste vaatevälja. Seekord küll seoses ühe noore ajaloolase avaldatud kirjutisega „Kas Muinas-Eesti valitsejad olid kristlased ja lõid oma münte?“.

Loo tuumaks on rida nn tornbrakteaate, mitmetest kohtadest Põhja-Eestis leitud münte, millel näha linnusetorn. Numismaatikute arvates vermiti neid Tallinnas pärast Põhja-Eesti taanlaste poolt vallutamist, niisiis pärast 1219. aastat. Noor ajaloolane tuli aga välja mõttega, et neid münte võidi vermida hoopis ristiusku astunud Eesti üliku poolt ja just Varbola linnuses.

Mida siis kõigest sellest arvata? Varbola kristlikust ülikust pole ajalooallikates mingeid andmeid. Ka pole Varbolast leitud ühtegi tornbrakteaati, ega ka mingeid muid tõendeid, et seal oleks kunagi münte vermitud. Niisiis on see kõik puhtakujuline fantaasia.

Kuid mitmel pool Euroopas ongi viimastel aastakümnetel hakanud levima selline viis ajalugu luua. Mõeldakse välja mingi teooria ja hakatakse siis otsima midagi, millele sellist mõttelendu võiks toetada. Mis siis, et väljamõeldul teada olevate ajalooandmetega midagi ühist pole. Kahjuks on isegi mõni staažikas arheoloog oma kirjutistes fantaasiarajale kaldumas. Tavalugejas saab see aga vaid segadust juurde tekitada.

Varbola linnusest teada olevalt

Kuid mida me siis teame Varbola Jaanilinnast? Tegu on Eesti suurima ringvall-linnusega. Tema õue pindala on 2 ha, koos valli ja selle jalamiga hõlmab linnuseala 5 ha. Paekividest ilma mördita laotud valli kogupikkus on 580 m, kõrgus välisküljelt 7-10 m. Linnust uuris arheoloog Eerik Laid juba aastatel 1938-39, mil kaevati lahti linnuse kaev. Selgus, et see oli murtud paepinda kohas, kus leidus tektooniline lõhe.

Hiljemgi on muistist korduvalt uuritud, suuremad väljakaevamised toimusid Evald Tõnissoni, Jüri Seliranna ja Ülle Tamla juhtimisel ajavahemikus 1974-1989. Kaevandites uuriti muuhulgas läbi kümmekond ahjuvaredega hoonekohta 12.-13. sajandist. Hooned olid olnud 4-5 x 5-6 m suurused vundamendita, kuid kerisahjuga palkehitised. Kerisahjude varesid on linnuses umbes 90, nii palju oli siis seal ka eluhooneid. Niisiis oli linnuses selle kasutusajal elanud mitusada inimest. Linnuse põhiline kasutusaeg oli 12.-13. sajand.

Uuriti ka kantsi läänepoolset, 2,2-2,4 m laiust väravakäiku, mille peal on ilmselt asetsenud torn. Tee värava juurde oli ka väljastpoolt kaitstud müüriga. Nii sattusid ründajad lahingu käigus kitsasse käiku, kus nad olid ülalt tornist kergesti haavatavad. 16.-17. sajandil kasutati linnuseõue aga kalmistuna.

Kroonikatest on teada, et 1212. aastal korraldas Novgorodi vürst Mstislav Uljas koos Pihkva väega, kokku 15 000 meest, sõjakäigu läbi Vaiga ja Järvamaa Varbolani. Teel sinna rüüstati külad ja vallutati väiksemad linnused. Varbolat piirati mitu päeva ja saanud 700 nogaatat (umbes 35 kilo) hõbedat, pöördus vägi tagasi Novgorodi.

Kõik muud Varbola linnuse piiramised on üksnes oletuslikud, mingeid kindlamaid andmeid nendest ajalooallikates pole.

Pärast Põhja-Eesti langemist taanlaste kätte ja piirkonna ristimist on Varbolasse tulnud ka taanlasi. Vähe sellest, taanlased olla Varbolale kui oma alamatele koguni ühe kiviheitemasina (patarelli) kinkinud. Seega on taanlased koguni soosinud linnuse tugevdamist.

Kui aga taanlased olid 1222. aastal Saaremaale tunginud ja sinna linnuse ehitanud, käisid mõned saarlased Varbolas patarellide ehitusega tutvumas ning ehitasid taanlaste linnuse vallutamiseks samasugused kiviheitemasinad. Taanlased sunniti oma laevadele asuma ja Saaremaalt lahkuma.

1222.-1223. aastal Eestis puhkenud ülestõusu päevil ei jäänud ka Varbola rahvas oma uutele peremeestele taanlastele truuks. Varbolas olnud taanlased tapeti. 1226. aastal läks aga Harjumaa siiski tagasi Taani võimu alla.

On veel oletatud, et Varbola oli üks kahest Harjumaa linnusest, mida kasutati Jüriöö ülestõusu ajal. Seegi on vaid oletus. Mingeid leide ega muid kindlaid andmeid sellest pole.

Mõistatused

Varbola kohta leidub aga mitmeid lahendamata küsimusi. Juba linnuse esimene uurija Erik Laid on pööranud tähelepanu linnusest lõuna ja ida pool, vallikraavi taga olevatele, vallikraaviga enamasti paralleelsetele kraavidele. Laidi oletuse kohaselt on need kaevanud omaaegsed kantsi piirajad. Et need kaevati pae murdmise ja linnuse ehitamise käigus, on raske uskuda, sest milleks pidid Varbola inimesed looma ründajatele sellist eelkaitset. Kraavide linnusepoolsesse külge on osalt nimelt kuhjatud vallid, mille taha oleks olnud tõesti rünnakuks valmistudes hea varjuda. Uuritud neid kraave seni arheoloogiliselt pole. Uurimata on ka geoloogidele teada olevad vanad paemurrud.

Omamoodi mõistatus on veel linnuse suurus. Tõepoolest, miks ta nii suur ehitati? Ja milliste jõududega see ehituspaas ikka kohale veeti ja müürideks laoti? Et ta ehitati võimsaks kantsiks alles taanlaste ajal, nagu on arvanud Mauri Kiudsoo, pole usutav. Linnus pidi ikka raskesti vallutatav olema juba 1212. aastal, mil Mstislav teda oma hiigelväega piiras. Niisiis pidi kants ikka selleks ajaks juba valmis ehitatud olema. Võimalik, et teda muidugi taanlaste ajal veelgi tugevdati.

Arheoloog Valter Langi arvates rajati linnus peaaegu inimtühja piirkonda. Nii see siiski pole.

Erik Laid on küll arutlenud, et Varbola lähiümbruses (5 km raadiuses) oli Taani Hindamisraamatu andmetel üksnes viis küla (Varbola, Kirivere-Vardi, Ubasalu, Ohulepa, Ohukotsu) umbes 44 taluga ning 250 kuni 350 elanikuga, mis on selgelt ebapiisav sellise kantsi rajamiseks ja kaitsmiseks. Seetõttu on Erik Laid vaadanud ka kaugemale kagusse ja loodesse. Kuni 15 km kaugusel linnusest on olnud ka mõned suuremad külad (Käbiküla, Kustja, Jalase, Kabala). Nii kaugetest küladest oli muidugi raske ohu korral linnusesse jõuda. Kuid tõenäoliselt neist kantsi ehitamiseks siiski tööjõudu saadi.

Küll aga ei ole uurijad siiani üldse vaadanud linnusest lõuna ja edela poole, piirkonda, mida alates Taani vallutusest tuntakse juba Läänemaa osana. Miks ei võinud sealsed külad osaleda nii linnuse ehitamisel kui ka kaitsmisel. Kuna Taani Hindamisraamat neid külasid ei käsitle, ei tea me nende suurusest ega elanike arvust midagi. See Läänemaa piirkond on ka arheoloogiliselt peaaegu täielikult uurimata. Praeguseks on seal teada vaid paar muistset külakohta. Linnusest lõunas ja edelas laiuvad aga põllundusele ja karjandusele vägagi sobilikud alad. Kindlasti oli seal hoopis rohkem rahvarohkeid külasid. Nende omaaegsed asukohad ja suurused on vaja vaid välja selgitada, tulevikus ka uurida.

Nii et arheoloogidel on piisavalt probleeme, mille kallal tulevikus töötada. Eelkõige muudab uurimistöö aga keeruliseks muinasajaga tegelevate arheoloogide nappus. Just nende arheoloogide nappus, kes suudaks tegeleda väliuurimisega maastikul. Peale mõne üksiku erandi neid praegu peaaegu polegi. Muinasasustuse väljaselgitamisel saaksid kaasa aidata ka kohalikud huvilised, kes vajaksid selleks küll veidi juhendamist. See kõik on aga hea tahte korral võimalik.

Mis puutub aga ajaloost muinaslugude jutustamisse nagu seda on heietamine Varbola kristlikust vanemast ja tema poolt vermitud müntidest, siis see võiks küll jääda pigem kirjanike pärusmaaks!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare