14.2 C
Rapla
Teisipäev, 28 sept. 2021

Koduloolane: Väikeste kolhooside lugu 2

Algus aprillikuu Koduloolases

Tundus kuidagi kummaline olevat, et kaht peaaegu aegade algusest peale kõrvuti asunud küla eraldasid teineteisest nüüd kahe kolhoosi piirid. Tõsi, need piirid olid esialgu ainult paberil, aga nad hakkasid järjest enam juba ka reaalsuseks saama. See ei tundunud mõistlik olevat. Nagu kogu see kolhoosivärk.

Tolleaegse kolhoosi Tulevik esimees Leon Talisoo on 1969. aastal, kui väikemajandeid juba sundkorras suureks tehti, algusaega tagasi vaadanud:

Kahes väikeses kolhoosis (Tulevikus ja Põlduris) elasid inimesed, kes varemgi koolimajas üheskoos isetegevusringide proovidel käisid. Ka nüüd käidi samas koos. Ei olnud nagu loomulik, et nii lähedased inimesed elasid ja tegutsesid eri majandites. Ühinemise mõte sai teoks 1950. aasta kevadel, majand sai nimeks Põldur.

Suuremaid sissetulekuid saime sel ajal piima ja liha müügist. Kaupa käisime müümas Raplas ja Tallinnas. Tol ajal autosid meil polnud, kasutasime hobutransporti. Et hommikuks Tallinna turule jõuda, tuli õhtul kella kümne ajal piima- või lihakoormaga minema hakata.”

Linda Ööpik, lüpsja-turustaja ja hiljem kassapidaja:

Olen üks Põlduri sündimise tunnistajaid.

Oli siis ikka kena küll, kui loomad kokku toodi. Aga nemad nagu inimesedki, ei tahtnud uue eluga harjuda, igatsesid valju kisaga koju tagasi. Viimaks leppisid – vähemalt pidid leppima, sest pääsu polnud. Nad olid paigutatud hulganisti kokku selleks ettevalmistatud suurematesse ruumidesse.

Mind määras juhatus vahetuslüpsjaks. Kui laudas tegemist polnud, käisin põllutööl. Oli vast alles lõbus koos töötada väetisekülvil, kartulipanekul, kivinoppimisel või heinatööl. Mõnest talust saime isegi süüa, kui nende endistel põldudel töötasime. Sel ajal tegime kõik käsitsi. Polnud mingeid masinaid, välja arvatud heinaniitja, looreha ja külvik.

Kuna töötegijaid oli palju ja töö eest oli vaja tasuda ka rahas, siis tekkis tõsine mure, kuidas saada palga maksmiseks raha.

Juhatus, arutanud asja igakülgselt läbi, leidis, et normikohustuse andmisest ülejäänu võib edukalt turustada ka Tallinna turul. Kuna varasematel aegadel käidi meie kandist hobustega pealinna turul, siis valmis otsus ka nüüd see tee ette võtta. Polnudki teist võimalust: autot ju majandil polnud.

Hakkaski asi nii käima. Panime õhtul piima- või lihakoorma peale ja sõit linna poole algas. Tavaliselt sõitsime õhtul kell 10 välja ja jõudsime hommikul kell kuus turule. Muidugi olime ise hästi sisse pakitud, et külm ära ei võtaks, sest tihtigi oli 20 ja rohkem kraade külma.

Piima kontrollpunkt oli turu juures. Seal võeti proov ja anti ka müügiluba. Mõnikord oli seal 20–30 piimakoormat reas, nii et sai külmetada mitu tundi. Müük oli lahtistes paviljonides. Aga külmast hoolimata sai piim läbi müüdud. Siis oli veel ees 50 kilomeetrit koduteed. Järgmine öö puhkust ja järgmisel õhtul jälle teele.

Suvel saime autobaasiga kaubale: tulid hommikul meile järele ja tõid õhtul tagasi. See viis oli aga liiga kulukas.

Viimaks saime endile auto. Küll see oli veel suur sündmus. Kogu kolhoosipere tahtis näha seda – oma autot. Liikumine muutus lahedamaks, sai alati minna kuhu tarvis – see oli muidugi suvel, talvel aga olid teed kinni tuisanud.

Jälle pandi pead tööle ning lahendus leitigi. Hagudi jaama juures saime mingisuguse kuuri, kuhu saime auto panna. Sinna viisime piima kohale hobustega. Autojuhiks oli Eduard Liksor, kes ka ise sõitis hommikul Põldurist hobusega Hagudisse, külmal ajal kaasas tekkide alla maetud 40-liitrine nõu keeva veega, mis oli mõeldud autosse panemiseks.

Mõnikord tuli mitu päeva linnas müüa – siis tõi auto kauba järele. Ööbisime „Kolhoosnikute Kodus”.

Sellist elu elasime mitu aastat, enne kui tulid paremad võimalused.”

Kalju Vardi, autojuht:

Kui kolhoosid organiseeriti, siis toodi küll kokku loomi, küll igasuguseid põllutööriistu ja vankreid, kuid puudu jäid niisugused transpordivahendid, ilma milleta tänapäeval elu oleks võimatu – autod.

Esimestel aastatel tuligi igasugused veod teha „kaeramootoritega”. Sel ajal muidugi hobuseid, vankreid ja mehi oli ning vedamata ei jäänud midagi. Oli muidugi juttu ka mõne kiirema transpordivahendi muretsemisest, kuid esialgu oli noore kolhoosi rahakukkur liiga kõhn, et säärast luksust lubada.

Mõne aasta pärast saime siiski piimaplaanide täitmise ja ületamise eest preemiaks veoauto GAZ-51. Juhiks sai ainukene lubadega mees kolhoosi territooriumil – Eduard Liksor.

Autoga sai juba kaugemad veod teha palju kiiremini, tööjõudlus oli suurem.

Umbes aasta pärast saime ka teise samasuguse auto, samuti preemiaks. Viiekümnendate aastate keskel olime juba nii palju kosunud, et hakkasime ise autosid muretsema. Esimeseks oma raha eest ostetud autoks oli ZIS-585. Varsti järgnes sellele GAZ-69. Kuni kolhoosi eksisteerimise lõpuni muretsesime veel 4 autot ja mõned mootorrattad.

Viiekümnendatel aastatel oli autosid ja oli ka juhte rooli taha panna. Ka tööd oli piisavalt ning natuke rohkemgi. Kuid millest puudust tundsime, olid tagavarosad. Mingit varustusorganisatsiooni peale kooperatiivi kaupluste polnud. Neist võis küll saada hobustele rakmeid, kuid autode jaoks midagi otsida oli enam-vähem lootusetu üritus.

Tagavaraosade probleem kerkis kõige teravamalt esile enne kevadist ülevaatust. Selleks ajaks pidi masina enam-vähem korda tegema. Muul ajal sai sõidetud tihtilugu niisuguses seisukorras autoga, et praegu ei julgeks säärasega kuidagi inspektori silma alla sattuda. Kui rool ja pidurid olid enam-vähem korras, siis näiteks ei funktsioneerinud või oli puudu mõni latern. Kummid olid sõna tõsises mõttes kümneid kordi lapitud pastlad. Mäletan, et ühel päeval paikasin üht ZIS-585 kummi neli korda.

Sel ajal sai peetud autot heaks, kui ta arendas kiirust 50 kilomeetrit tunnis (maksimaalne veoauto kiirus neil aastail), ilma et oleks pidanud kõrvu kinni toppima käigukasti ulgumise või kardaanvõlli vibreerimise pärast. Halbadel teedel või teedeta maastikul sõitmisest tingituna murdusid tihti vedrud. Uusi polnud peaaegu saada ja sellepärast sai ka neid kuidagiviisi lapitud. ZISil sai kahest katkisest kokku lappida ühe „terve”; GAZidel oli see natuke raskem. Auto aga sellepärast veel seisma ei jäänud.

Kevadise ülevaatuse lähenedes tuli hakata osasid hankima. Selleks pidi käepärast olema nn must kassa. Nii mõnegi hea asja sai kurikuulsalt „täikalt”. Seal sai päris tihti käidud ja mitte ainult enne ülevaatust: ikka varustaja rahapungaga ees ja autojuht vajalike osade nimekirjaga taga. Muud võimalust peaaegu polnud. Nii tegid peaaegu kõik, ka riiklike asutuste autojuhid.

Varustusprobleemid hakkasid lahenema, kui tagavaraosasid hakkas saama rajoonikoondise kaubalaost.”

Ülo Sulakatko, mehhaanik:

Asutamise ajal oli kahe väikese kolhoosi peale kokku 130 hobust ja 30 künnimeest. Selle jõuga saadi kolhoositöödega kuidagimoodi hakkama. Muidugi oli ühel mehel tegemist hobusepaariga – perutama kippusid.

1951. aastal tuli appi Rapla MTJ. Põllule sõitis raudne ruun. Aga see ei osanud ümber põllukivi minna ja enne kiviaeda keeras suure kaarega tagasi.

1958. aastal ostis kolhoos raudsed ruunad ära endale ja koos nendega tulid ka kangikutsarid – traktoristid. Meeste hoolsa tööga paranes künniviil, kuid kividega masinad ei harjunudki, kuni viimaks nende endi jõuga need põllult koristati.

Nüüd, kus põllud puhtad ja kiviaiad kadunud, saab üks mees hakkama 50 hobujõuga, mis põrmugi ei peruta. Masinatega tehakse kõik tööd külvist lõikuseni ja vastupidi. Inimestele on jäänud vaid masinate tundmine ja otstarbekas kasutamine.

Kui 20 aasta eest oli 30 künnimeest, siis nüüd on neid vaid 3, aga hobujõude… hulga rohkem.

Oma masina-traktoripargi asutasime peamiselt 1958. aastal. Uus eeskujulik töökoda valmis 1966. Samuti töökoja juurde ehitatud kombaini-, traktori- ja riistakuurid. 1969. aastaks, kui majand liideti Kodila sovhoosiga, oli Põlduri kolhoosil üksteist traktorit, kolm teravilja- ja üks silokombain, viis veoautot, sõiduauto ja rohkesti haakeinventari.”

Leon Talisoo, esimees:

Ehitusmetsa ostsime sel ajal väljast: Ohukotsust, Russalust, Härglast jm. Ka see tuli viieteist-kahekümne kilomeetri kauguselt „kaeramootoritega” kohale vedada. Esimese auto saime 1951. aastal preemiaks piima eest. See oli meile suureks abiks.

Meie majandi piirkonnas pole olnud ühtegi mõisat ega suurtalu. Sellepärast ei pärinud me ühistamisega ühtegi suurt hoonet. Olid vaid keskmiktalude karjalaudad, kuhu paremal juhul võis mahutada 20-25 veist või hobust.

Muidugi tuli ka need ära kasutada, tehes vastava sisseseade. See saigi esimeseks ehitustööks.

Kuna sead asetsesid mitmes väikeses laudas – Langul, Kurel ja Mikul – ning sisseseaded olid algelised, tuli nende paremaks paigutamiseks midagi ette võtta. Esimeseks ehituseks saigi sigala. See valmis koos karjaköögiga 1952. aastal. Ei mõista kirjeldadagi seda talitajate rõõmu, kui sead paigutasime suurde avarasse ja valgesse hoonesse.

Teiseks ehituseks oli elumaja, sama hoone, kus hiljem asus kontor. See valmis 1954. aastal ning sinna sai peale kontoriruumide veel kuus korterit.

Järgnesid väiksemad ehitused: saeveski, kaalumaja, kaks heinaküüni, kaks riistakuuri tallide juurde ja kartulikelder I brigaadi. Kõik need ehitused tehti kas oma meestega või väikeste brigaadidega väljaspoolt. Ehitati need ajavahemikul 1949-1958.

Kuna ehitustegevus arenes väga visalt, sest kohapeal oli ehitusmehi väga vähe, tuli leida teine lahendus. Nii moodustasimegi koos seitsme kolhoosiga Rapla Kolhooside Ehituskontori (KEK), kes pidi majandite ehitusmured enda kanda võtma.

Rapla KEKi ellukutsumisega 1960. aastal võttis ka meil ehitustegevus uue hoo. Lüpsikari vajas mahukamat lauta, mida oleks võimalik ka mehhaniseerida. Nii saigi KEKi ehitusbrigaadi esimeseks tööks karjalaut II brigaadi. See pidi tulema katuslaega, otsas koresöödaküün. Kuna projekt oli alles valminud, ilmnesid hiljem mitmed puudused, mis ajapikku osaliselt kõrvaldati. Kokkuvõttes sai hoone hea, sõnnikutransportööri ja masinlüpsiseadmega (mida majandil varem ei olnud); mahutab 104 lehma ja 16 vasikat.

Samal aastal valmis oma ehitusbrigaadil kiirkuivati ruum koos viljaladudega, kartulikelder II brigaadi ja endisest pritsikuurist klubiruum.

KEKi objektidena ehitati järgnevatel aastatel:

– 1961. a. 4 korteriga elumaja;

– 1962. a. sigala 500 nuumikule,

– 1963. a. I brigaadi karjalaut (104 lehmale, ülesõiduga);

– 1964. a. uus töökoda (nüüd olid soojad ruumid ka mehhanisaatoritel);

– 1967. a. 4 korteriga elumaja ja kauplussöökla (kauplus kahe müüjakohaga ja söökla 30 inimesele);

– 1967. a. 750 tonni mahutav silohoidla;

– 1968. a. noorkarjalaut 200 peale (vabapidamisega);

– majandi likvideerimisel 1969 jäi lõpetamata 8 korteriga (veevärgi ja vannitubadega) elamu.

Oma ehitusbrigaad pole ka puhkust pidanud. Peale väiksemate remontide on nende teha olnud väiksemad ja kergemad ehitused. Nii on alates 1961. aastast nende kätest tulnud uus saeveskiruum, tibula, kombaini-, traktori-, tööriistade- ja puukuurid, palju individuaalisid, turbakuur, trummelkuivati ja veskiruum, viljaladu. Ostsime neli elumaja, kuhu ehitusmeeste abiga saime 13 korterit. Ka kasvumaja oli valmis saamas.”

Karl Estrik, põllutööline:

Mats alati on tubli mees…

Vanasti öeldi, et mõisa moonakas ja linna voorimees olla kõige alamast seisusest. Kui mujal enam kohta ei leidnud, siis linna voorimeheks või mõisasse moonakaks ikka sai. Praegu on põllutöölise amet paljude silmis samas väärtuses. Mitmed mehhanisaatoridki peavad ennast põllutöölisest peajao pikemaks ja mitmevõrra paremaks. Halb on veel see, et sedasama toetavad sageli ka mõned juhtivad töötajad.

Olen kolhoosis töötanud mitmel alal. On olnud „au” olla farmijuhataja ja põllundusbrigadir. Praegu olen põllutööline. Tunnen kõikide nende tööalade häid ja halbu külgi. Ma ei vahetaks põllutöölise ametit mingisuguse juhtiva koha vastu.

Tõsi küll – kolhoosi algpäevil oli põllutöölise päev pikk ja vaba aega oli päris vähe. Töö algas hommikul 6-7 ajal ja lõppes õhtul kell 9. Ei aidanud alati ka kuuest tööpäevast nädalas, vaid tihtilugu tuli puhkepäevilgi töötada.

Koos tootmisnäitajate tõusuga paranes ka kolhoosnikute olukord. Juba läksid päevad lühemaks ja puhkepäevigi sai pidada. 8-9 aastat tagasi hakkasime ka laupäeval poolest päevast õhtule saama. See oli suur rõõm meile kõigile, sest nüüd võis laupäeva õhtuks või pühapäevaks väljasõidu plaanitseda. Sel ajal läksime üle ka tõelisele kaheksatunnisele tööpäevale; enne seda olid päevad ikka 10 või rohkem tundi pikad.

Aeg aga arenes. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et on 7-tunnine tööpäev. Peale selle on meil alates 1967. aasta novembrikuust viiepäevane töönädal. Algul arvasime küll, et ega see sugugi nii jää. Kuid üks suvi on möödas ja viiepäevane töönädal kestab edasi.

Ka põllutöölise töö iseloomus on olnud suured muutused. Kui varem tuli käsitsi teha kõik rasked tööd, nagu sõnniku-, mulla- ja kiviveod, siis nüüd tehakse need buldooserite ja tõstukitega. Hobused on enamjaolt asendatud autode või traktoritega, mis teeb ka põllutöölise elu kergemaks.

Põllutööline on majandi alustugi. Tema tööst ja hoolsusest oleneb saagikus. On ju tema see, kes kevadel vilja puhib ja põllule viib ning sügisel aitab põllult ära vedada ja kuivatada, nii et see järgmisel aastal idaneks.

Põllutöölise elu on vabam, töö alati vabas looduses. Kui on möödas pingelised külvi- või koristuspäevad, saab alati kätte ettenähtud vabad päevad. Töötasu on korralikkudel töötajatel olnud aasta keskmisena 100 rubla kuus või rohkemgi. Paaril viimasel aastal on töötasu olnud koos preemiaga 140-150 rubla kuus.”

Leon Talisoo, esimees:

Aset andku samblasood viljaväljadele.

Vanas Kodilas tehti juba aastaid tagasi maaparandustööd. Kes ei tunneks majandi asutajaid – maaparandajaid Jüri Tallenhofi, Julius Andokit ja August Parimat, kes maaparandustööd alustasid juba 1908. aastal. Nendele järgnes rida teisi. Nii et 1930. aasta paiku oli neid rohkesti.

Siis oli maaparandustööde tegemine hoopis algeline. Käsitsi tuli juurida põõsad, kaevata kraavid ja laiali ajada kraavimuld; maa tuli ümber künda hobuadraga. Siiski tehti ära palju tööd.

Alati, kui muust tööst veidi mahti oli, laastasid meie inimesed võsa ja puhastasid kraave. Nii saime vähemalt korras hoida ennem rajatud kultuuralad, ning luua juurde veel lisahektareid lisaks endistele haritud aladele. Kolhoosi algul juurisime ka puid käsitsi, seevastu kraavikaevamine toimus kraaviadra või ekskavaatoriga. Käsitsi juurimise tulemusena saime juurde 30 hektarit kultuurmaad. 1950.-1952. aastal tõmbasime kraaviadraga Raka Jaani soos mitu kilomeetrit kraavi. Mõned aastad hiljem tegime juurija-kogujaga Rugula soos mõne päevaga puhtaks 40-50 hektarit.

Kes ei mäletaks meie kiviseid põlde? Hästi tihedalt oli neid Innu, Peetri, Siimuhansu, Oru ja Kasepere põldudel, teistel oli vähem. Kuid koristamise käigus tuli kõik 600 hektarit üle käia.

Töö võtsime ette järgu kaupa: algul kaevasime kivi labidaga lahti, panime trossi ümber ja siis tõmbasime traktoriga. Tihti tuli mõnele kivile trossi mitu korda panna, sest see libises üle. Kui kivi oli maa peale tõmmatud, tuli see meeste jõuga plaadile veeretada ja samuti pärast plaadilt maha, mis oli küllalt aegaviitev ja kulukas töö.

Nüüd, aastaid hiljem, oleme jälle mitu head sammu edasi läinud. Mitmel objektil on maaparandus tehtud. Nii kuivatasime Rugula soos 1960. aastal 50 hektarit lahtiste kraavidega, Raka-Hiie-Sunda objektil 1964. aastal 42 ja Miku-Pihku-Rugula objektil 1967. aastal 105 hektarit, mõlemad drenaažiga. Teoksil on Raka objekt, mis haarab kõik Raka lahtised kuivendused ja ka osaliselt metsikut ala – kokku 185 hektarit drenaaži. See projekt saab ellu 1970. aastal. Töö tehakse tehnikajaama abiga igati mehhaniseeritult.

Põldudel saime lahti kividest, samuti suuremast jaost kiviaedadest. Need tegime samuti oma masinatega.

Ka karja oleme aretanud. See kuulub meil eesti mustakirju tõufarmi koosseisu.

Suviseks söödamaaks on kultuurkoplid, mida tuleb lehma kohta 0,6 hektarit.

Kolhoosi algul oli meil ka kana- ja lambafarm. Sovhoosiga ühinemise ajaks olid need ammu „ära spetsialiseeritud”.

Õie Jõearu, laborant:

Ühistamisega saadi kokku 35 lehma. 20 nendest paigutati Kolimuse talu ja 15 Andrese lauta. Loomad olid segaverelised ja nende toodang madal. Ka sööta oli väga vähe. Nii algas Tulevik. Põlduris oli lugu samasugune, ainult et loomi ühistati 40 ümber ja paigutati nad Sepale ja Jaanile.

1950. aastal sai kahest majandist üks, ent karja olukord jäi endiseks. Samal aastal viidi sisse karjakontroll, seati sisse noorkarjaraamat. Kõrgeima toodanguga lehm oli Lehik (3262 kg piima, rasvasus 3,22%).

1951. aastal osteti Kehtna õppemajandist puhtatõuline sugupull. Viidi sisse lehmade boniteerimine. Loomade arv suurenes. Kõrgeima toodanguga lehm Mirri (2920 kg, 3,85%). Pull Ahmed kuulus eliitklassi.

1952. aastal osteti Vändra katsejaamast eliitrekordklassi kuuluv tõupull Naatan. Loomade arv suurenes, kuid söödabaas jäi endiseks. Kõrgeima toodanguga Ehik (3029, 137,5 – 4.53)

1953. aastal osteti Viisu sovhoosist sugupull Heros (eliitrekordklass) ja Tori sovhoosist sugupull Kõu (eliitklass). Parematest loomadest moodustati tõutuumik, mis paigutati Jaani lauta. Hiljem see kahjuks lagunes.

1955. aastal varem ostetud pullid prakeeriti, asemele hangiti rekordklassi tõupull Kallis. Parim piimaandja oli Valli (3340 kg, 3,75%).

1959. aastal oli majandis aasta jooksul keskmiselt 139,5 lehma. Parim Aalo (3323 kg, 3,52%).

1960. aasta kujunes karjakasvatuses pöördeliseks. Majand tunnistati mustakirju karja III klassi tõufarmiks. Paranes karja jõudluse arvestus. Lehmi oli 150, noorloomi 95, neist 46 puhtatõulised. Puhtatõulisi pulle oli 2, lehmi 17. Tõuraamatusse oli kantud 7 lehma. Viidi sisse ka osaline kunstlik seemendus.

Aasta keskmine lehma toodang oli 2890, 103,9, 3,59%. Aastas kulutati lehma kohta 3223 söötühikut. Müüdi 29 tarbemullikat. Parim lehm Epp (3404, 3,83%).

Arno Tarkmees, metsavaht:

Roheline kuld.

Meie kolhoosil on 130 hektarit metsa, mis on vähem kui üks kümnendik üldpindalast.

Et meil metsa on vähe, mõistame tema väärtust hinnata. Kolhoosi algpäevil me oma metsa üldse ei raiunud. Uute hoonete ehitamiseks ja vana remontimiseks ostsime igal aastal 400-500 tihumeetrit metsamaterjali, mida vedasime Ohukotsust, Russalust, Lümandust ja Härglast – nii ikka 10-20 kilomeetri kauguselt.

Aeg-ajalt hakkasime ka oma metsa tarvitama, siis, kui riigimetsa müümist piirati. Alguses võtsime heina- ja karjamaa metsatukkadest, sest osa neist läks maaparanduse alla.

1957. aastal seati sisse metsamajanduskava. Sellest ajast peale jäi ka kolhoosi mets riikliku metsamajandi kontrolli alla. Võtsime igal aastal sealt ettenähtud osa, ülemineva jao saime heina- ja karjamaa metsadest.

Sellest ajast peale on majandil ka palgaline metsavaht. (Varem kuulus see töö põllundusbrigadiri hoolde.) Metsavahi hooleks on kontrollida seda, mis võeti metsast kolhoosile ja mida võtsid kolhoosnikud – olgu siis tarbe- või küttepuuks.

Kui metsa võeti maha plaani järgi, siis tuli ka plaani järgi juurde istutada või külvata. Meil tuli aasta jooksul rajada pool hektarit kuni hektar uut metsa (mida pidi järgmistel aastatel ka hooldama).

Kui on näha, et istutatud noorendikud on hakanud hoogsalt kasvama, võib palju rahulikuma meelega täiskasvanud tarbepuid maha võtta.”

Üvi Mager, aiandusbrigadir:

Üht-teist aiandusest.

Huvi aianduse vastu pärisin oma vanematelt. Nii ma siis Räpina Aiandustehnikumi seda õppima läksingi.

Tehnikumis kadus aeg lennates. Peagi oli möödunud nii palju aega, et riigiekamiteni oli jäänud üksnes kuu. Kooli oli saadetud hulgaliselt töökohtade nimesid. Nende hulgast pidime ise valima endale töökoha, kuhu tahame panna kolme ja poole aastaga omandatud tarkuse. Mul oli soov minna kodule lähemale. Kõige rohkem meeldis aiand, kus kõigega alles alustatud: et ise noor ja algaja ja aiand ka.

Möödus viimanegi kuu. Riigieksamid olid läbi, käes lõpupäev. Loeti ette lõpetanutele saadetud õnnitlustelegrammid. Neid oli nii palju, sealhulgas ka üks minule – Põlduri rahva poolt. Telegrammis õhkus vastu kodutunne. Ma tahtsin kohe-kohe Põldurisse minna.

Põllud olid kohati mustalaigulised, kui käisin esimest korda Põlduris. Aias oli veel sügav lumi. Esimees Talisoo näitas kätte tööpõllu.

Aiand polnud suur – 4 hektarit. 3 hektarit viljapuude all, natuke marjapõõsaid ja hulk tühja maad. Lavad olid olemas, aga eelmise aasta mulda täis ja kasvuhoone pooleli ehitamisel. Osa viljapuid oli talve jooksul välja langenud. Need tuli uutega asendada. Marjapõõsastega võidu sirgus umbrohi, eriti paiselehed. Kuid nendega käsitsi sõdida polnud aega.

Kõigepealt oli tarvis külvata, enne seda aga külmunud muld välja raiuda. Lõpuks sai lavadega korda. Nüüd tulid hooldustööd: umbrohu- ja kahjurite tõrje, kastmine.

Kätte jõudis avamaale külvamise aeg. See hilines, sest kevadised mullaharimistööd olid aiandis tegemata.

Tuli suvi, palav ja kuiv. Seemned ei tärganud. Ootasin ja ootasin. Paar-kolm päeva kastsin järjest ja siis, kuidas juhtus. Aga palju sa käe otsas kastekanne iga päev ikka kanda jõuad. Umbrohi siiski tärkas. Nüüd tuli vaod ettevaatlikult käsitsi läbi rohida. Mõned seemned pikapeale siiski tärkasid. See tegi meele mõruks ja võttis töötuju.

Kapsa- ja kaalikataimed kasvatasime lavades ette. Kasvukoha said need kuiva ajaga. Paar nädalat hiljem läksid aga ilmad külmaks ja siis algasid sajud.

Kurk tärkas küll, aga külmaga sealt midagi loota polnud. Osa õisi õitses vihma ajal.

Kui ilmad taas soojaks läksid, tuli umbrohtu hävitama hakata. Jälle oli kuiv, aga kasta ei saanud: põllundusbrigaadides algas heinategu ja kõik vett vedanud masinad olid seal.

Õunapuude vahesid oli varem vist haritud ühes suunas, mille tõttu moodustusid ridade vahele umbrohtunud peenrad.

Järgmise aasta kevadel said viljapuud tublisti nii orgaanilisi kui ka mineraalväetisi. Suve jooksul hariti õunapuude aluseid kolm korda puude võraaluse raadiuse ulatuses labidaga ja kaks korda ridadega diagonaalselt, ka kultiveerisime kaks korda. Suve lõpu poole said õunapuud virtsa ja sõnnikut. Sügiskünd aga jäi tegemata, sest maa külmus ruttu.

Ka marjapõõsad said kevadel hea koguse väetist. Hobuse vedruäkkega lasime läbi ühe korra, põõsaste ümbrusi kohendasime labidaga. Sügisel külvasime marjapõõsaste vahelt umbrohu hävitamiseks simasiini.

Kuigi mind võeti tööle aiandusbrigadirina, pole ma veel ühtki brigaadiliiget näinud. Tahaks loota, et edaspidi saab aiand mõnegi töölise. Muidu edasi ei jõua.

Kokkuvõtteks ütleksin, et aiand annab mõne aasta pärast päris head saaki. Õunapuud ongi juba tublisti sirgunud. Marjapõõsaste vahel tahaks kevadel veel umbrohutõrjet teha, siis oleks järgnevatel aastatel nende aluseid kergem korras hoida. Õunapuude teepoolsem rida takistab traktoritel ümberpööramist. See tuleks tühjale maale ümber istutada. Peale musta sõstra võiks ka teisi põõsaliike istutada. Marjapõõsastelt hakkab kõige enne saaki saama. Ka lilli võiksime kasvatada, sääraseid, millelt saaks õisi lõigata kevadel, suvel ja sügisel. Lilled annavad ju alati kõige suuremat sissetulekut.

Aga see kõik jäi ilusaks unistuseks.”

Aasa Sulakatko, klubi juhataja:

Pärast päevatööd.

Kuna kolhoosis pole tööpäev pikk, siis õhtuti on nii vanad kui noored proovinud oma võimeid isetegevuslaval. Eemale pole jäänud ka kõige pisemad. Nendest alustamegi.

Viimastel aastatel oleme korraldanud neile nääripeo ja kevadpäevad. Esinevad peoperemehed ise – eelkooliealised mudilased. Neile meeldib väga laulda, luuletusi lugeda ja ka tantsida. Mis neile aga suurt rõõmu valmistas, need olid toredad võistlused ja kolhoosi poolt kaetud peolaud. Pidu lõppenud, küsivad nad kohe: „Millal jälle kevadpäevad on?”

Ei ole olnud ühtegi kolhoosipidu, kus isetegevuslased poleks esinenud.

Et aga oskaks ilusasti laulda (mis ka paljudele meeldib), selleks tuleb palju proove teha. Osa inimesi on päris rohkesti lükanud oma koduseid toimetusi teistele päevadele, sest ega lauluproovilt tohi nii lihtsalt ära jääda. Lauluõpetaja käib juba aastaid meil kaugelt. Teda peab tõesti tänama selle töö eest, mis ta meie õpetamiseks on teinud. 1966. aastal oli meil ju rajooni parim naisansambel.

Praegune ansambli koosseis on meil püsinud juba neli aastat. Meie ansamblit koos solistidega on kutsutud esinema paljudesse rajooni kultuurimajadesse ja klubidesse. Üks toredamaid vastuvõtte oli meil Sädeme kolhoosis. Seal kostitati meid võileibade ja koduõllega. Paaril korral oleme lahke osavõtu osaliseks saanud Tee Kommunismile kolhoosis.

Äpardusterohke oli aga kontsertõhtu Võidu kolhoosi klubis. Ebaõnnestumised algasid juba kodus peale. Kuna meid on laulmas vaid seitse pluss saatja, siis lubati sinnasõiduks vaid villist. Kellelgi meie seast tuli rooli asuda. Sel õhtul sadas nagu oavarrest, kui sinna sõidetud sai. Esinesime ära, kuigi rahvast oli vähe (süü ajasime muidugi ilma kaela). Äratulemisega oli aga tegemist, sest meie villis oli vahepeal mõnede osade võrra kergemaks tehtud. Jää või sinna, sest mootor ei hakanud kuidagi tööle. Lõpuks meid aidati ja saime sõitu alustada. Teel tuli mitu korda kapoti alla vaadata. Hommikuks saime siiski koju. Kuid ega see käik kedagi ei heidutanud. Laulame ikka edasi.

Vanemaid inimesi ja ka nooremaid on huvitanud teatrietendused. On käidud nii Raplas kui ka Tallinnas.

Pole unustatud ka päris vanu inimesi. Viimastel aastatel oleme korraldanud pensionäride päevi. Korraldame ka kohvilaua, kus muidugi ei puudu ka kontsert. Need päevad on jätnud neile suure elamuse. Nii mõnelegi on valgunud põsele tänupisar ilusate laulude, eriti mudilaste esinemise eest.

Uue söökla valmimisega avanesid paremad võimalused õhtute korraldamiseks. Me ei ole jätnud pidamata ühtegi suvepidu, s.o. jaanipäeva ja viimastel aastatel kõigile lähedaseks saanud põllumeestepäeva.

Põllumajandustöötajate päev on kujunenud võistluste päevaks. Võisteldakse küll traktoritel, küll autodel, perenaised isegi kartulikoorimises. Õhtul aga jagatakse välja auhinnad ja murtakse pead viktoriini kallal. Ja taas ei puudu peolauas laulud ansamblilt kui ka kõigilt osavõtjatelt.”

Elmar Saadlo, puhkpilliorkestri dirigent:

1962. aasta jaanuaris ostis Põlduri kolhoos 14 uut puhkpilli ja kaks trummi. Kuna endisest Kodila orkestrist, mis ei tegutsenud juba aastaid, olid säilinud mõned mängukõlbulikud pillid, kuulus nüüd orkestri koosseisu üle kahekümne instrumendi.

Varem leidunud pillimehi leidus 10: Leon Talisoo, Eduard Rokk, Mart Tapupere, Martin Nauri, Mati Kukk, Jaan Sõmer, Karl Lister, Roland Kuusik, Ülo Soone ja Aleksander Sulakatko. Noortest alustasid Põlduri orkestris oma pillimeheteed Ülo Sulakatko, Arne Põllu, Tiit Metsallik, Einar Korkman, Olev Tulp ja teised. Võrdselt meestega mängisid orkestris kaasa Vaime Saar, Aasa Sulakatko, Milvi Taumi, Nelli Jaanus ja Tiia Lister. Orkestrit juhatas Elmar Saadlo. Kuna mängijad elasid koolimajast küllalt kaugel, tõi kolhoosi auto mehed harjutusele ja viis koju.

Esimene esinemine oli Kodila sovhoosi klubi 1. aastapäeval 1962. aasta märtsis. Peale Põlduri kolhoosi pidude mängis orkester mõned korrad Hageris ja Kohilas. 1963. aastal võeti osa rajooni kunstilise isetegevuse ülevaatusest. Kuigi orkester oli harjutanud vaid veidi üle aasta ja ülevaatusest võttis osa seitse puhkpilliorkestrit, tunnistati Põlduri oma parimaks, I koha vääriliseks. 1965. aastal võeti osa vabariiklikust üldlaulupeost.

Olgu veel mainitud, et sama orkester mängis ka kolhoosi asutamise ajal järgmises koosseisus: Karl Lister, Leon Talisoo, Oskar Kalvik, Paul Kelmsaar, Ülo Soone, Elmar Andok, Jüri Sukles, Paul Erismäe ja Aleksander Sulakatko.”

Leon Talisoo, esimees:

Meie kollektiiv on tubli. Sellest on saanud juhtivat kaadrit teisedki rajooni majandid. Eha Lill oli kauemat aega Lembitu kolhoosi esimees, Hillar Mullas on praegu Sädeme kolhoosi esimees, Olev Tulp Purila sovhoosi Hagudi osakonna juhataja ja Kalju Parim Koidu kolhoosi traktoribrigaadi brigadir.

Ka töötasud suurenesid järjest. Kümme aastat tagasi (1959. a.), kui hakati rahapalka maksma, oli keskmine päevapalk rubla ringis, siis sohoosiga ühinemise eel (1969. a.) maksime 5 rubla ja 97 kopikat. Ka sissetulek, mis 1959. aastal oli 80 000 rubla piires, oli nüüd 250 000 rubla aastas. Seetõttu maksti kolhoosnikutele ühinemise eel juba ka puhkusetasusid ja pensione. Iga korralikult töötanud inimene sai aaastas 15-24 päeva palgalist puhkust. Vanadele anti vastavalt väljatöötatud päevadele 20-50 rubla pensioni kuus.”

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised