14.2 C
Rapla
Teisipäev, 28 sept. 2021

Kukitemuki: Eda Ahi „Maailma avastamine” liiga palju värskust ei too

Luuletaja Eda Ahi värske kogumik on pühendatud emadusele. Muutunud elukorraldus on toonud tekstidesse uue teema, aga Ahile omane on jäänud püsima. Kuigi põnevaid noppeid leidub, on üldmulje üllatuslikult leige.

Kui Eda Ahi 2012. aastal „Maskiballiga” debüteeris, oli see kui uus avanemine. Korraks tundus, et ei ole juba teab kui ammu midagi nii värsket lugenud. Temas oli midagi tuttavat ja traditsioonilist, aga teemad olid ajakohased ja mulle eakohased. Tundsin, et minuga räägiti. Üks selle perioodi lemmikuid on mul luuletus „Toost!”, kus pisut lööb justkui välja alverlikkus, mida Ahile kangesti omistatakse.

Mina Alverit nii põhjalikult analüüsinud ei ole, esmalt lööb tuttavamalt isegi Kristiina Ehin. Ka tema tahab luuleridu järjepidevalt riimistada. „Toost!” ei ole pelgalt riim ja see ei ole lihtne. See on lüüriline, aga ka karjuv ja jõuline. Ahi kasutab hüüumärki ja see mõjub, lühendab sõnu ning hoiab lugemislusti pakkuvat rütmilisust lõpuni. Kui mõni luuletus võib riimidega kaotada sügavuse, võib tunda, et riime on punnitatud ning kõlavus kaotab oma võlu, siis Ahi debüütkogumiku leiud olid teistlaadi. /nüüd, kallis, tõstkem klaasid! ütle toost. /ju pillerkaari täna täis me õu. /seal eile oli õnn veel. täna koost /meil laguneda lasta leidsin jõu.

Umbes midagi sellist jään ikka ja jälle Ahi puhul ootama. Tea, kas just sellised ootused midagi toredat loojale endale on. Ka see eespool mainitud alverlikkus, mis talle debüüdiga kohe preemia kaela tõi, ei pruukinud talle edu garanteerida edaspidiseks. Ootused seavad kammitsaid, seda enam, kui ootusi ei ole seadnud pelgalt tavalugejad nagu mina, vaid ka komisjonid ja kriitikud. Kui tekivad kõrgendatud ootused, on pettumus seda kergem tulema. Ma ei julge aga arvata, et ootustele mittevastamine oleks automaatselt ebaõnnestumine.

Ahi on olnud viljakas luuletaja ja avaldanud ridamisi lugemist, kuid jätan vahepealsed read analüüsita, et jõuda sel kevadel ilmunud kogumiku „Maailma avastamine” juurde. Eks Ahi kui kirjutaja arengule hinnangu andmiseks oleks asjakohane tuua siia kahtlemata ka kõiki neid kirjutisi, mis esimese ja kõige hiljutisema vahele jäävad, kuid nii pretensioonikast ülesandest hetkel loobun. Mulle veel nimelt meeldib Ahi luule. Ent „Maailma avastamine” samas minu lemmikute sekka ei jõua.

Ultrahelisev ema

Kohe esimestest ridadest on selge, et esialgsetest katsetustest ja raamidest on Ahi kaugemale triivinud. Pelgalt silmaga peale vaadates on näha, et luulemuster ei ole nii ühtlane, kui võiks olla juba Ahi puhul harjunud. Riimide puhul oskab Ahi kavalust sisse tuua, read pakuvad ladusat lugemist ja avastamislusti.

Mõned lisandused tekitavad aga õige pisut kummastust. /ja see siin on Tallinn, mitte tall. / Aga hall on igal ajal in/ Pisut paneb kulmu kortsutama ingliskeelse väljendi sissetoomine. Võib-olla õigustaks seda, kui riim oleks eriti tabav, kuid Tallinna halluse võrdlus niivõrd meeli siiski ei köida. Selles tähelepanekus ei ole midagi uut ega teravat.

On öeldud, et rütmilise luule puhul asetub kõrgemale just rütm ise ning teatud banaalsused on seda enam tekstis endas lubatud. Ma ei tea täpselt, kuidas kirjanduskriitika mõistes sellega on, aga ise ma kuigi muljetavaldavaks ei pidanud näiteks Ahi sünnitust kirjeldavat luuletust: sünnituses ei ole midagi sündsat, /ei ole miskit sündsat ka sünnis. /uudis: elu lävi on üsnagi karune, /kaunis robustne on elu künnis.

Mõni riim on päris vaimukas ja meeldejääv: Üsna kummaline mõelda, /et ma olen sinu ema. /ja see veider mõte paneb /hinge ultrahelisema. Kuid samas lahterdaksin iseenda jaoks ultrahelisemise siiski pigem banaalsuse kui julge leidsõna kategooriasse. Mäng sõnadega jätkub nina kirtsutama panevalt peaaegu läbivalt: veel on vara. /maa magab. /isegi maavarad magavad alles. Selline ülestähendus on mänguline, aga mõjub peaaegu lapsemeelselt.

Rütmilistest riimidest on üks stamplikemaid: tulgu sinu lugu hele /mõtlen südakevadele /hele tulgu sinu lugu /lugusid on igasugu. Need read meenutavad oma helgusega pigem Leelo Tungalt. Oma lihtsuses sobituks nad kenasti mõnda lasteraamatusse. Sõna- ja mõttemängudest riivas veel: jooksevad mööda kuumavat liiva /võrukaelad – ja liiva ei jookse. Mitmetähenduslikkus tuleb küll välja, aga kas see on tabav või väga hea, ei ütleks.Üks meeldejäävamatest riimidest, mis mõjub humoorika, aga mitte kõige maitsekamana valimist on: maarjat küll siin pole, ainult maa /jeesustki ei kosta, kõigest jee. Aga see kõik on niivõrd maitse ja eelistuste küsimus.

Läbiv teema on „Maailma avastamise” puhul selge: emadus. Need on esmakordse ema ülestähendused. Nii kuulutab ka raamat ise kohe alguses: „Eda Ahi on algaja ema, mitte luulekogu autor ja tõlkija.” Kui sellest teadaandest juhinduda, siis ei olekski sellel eelneval jutul mingit tähtsust. On nende ridade ja riimidega nagu on. Ahil on vaja olnud välja öelda, kuidas tema maailm on muutunud pärast lapse sündi. Üldine toon tundub leplik, aga kurblik. Käsil on nii rõõmud kui ka kaotatud elu lein. Ema kohvitass on alatasa täis, sest ta ei jõua ilmaski sealt juua / ja ema / kallistus on pehme, aga haare loid.

Ahile võib see kõik olla uus, kuid kohati on see kõik nii tuttav, et sooja äratundmise asemel saabub igavus. Kõige erksam neist luuletustest on minu jaoks ilmselt „Hõik”, mis on deklareeriv ja pidulik, ei ole enam pelgalt sisevaade, vaid suunatud väljapoole: tean teid, külma kohvi joojad, /toidupurunautijad, /alatasa haigutajad. Selles on hea tasakaalu leidnud lõbusus ja tõsimeelsus.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised