Jaanus „Yann“ Ermann on kirja saanud hulga värskeid haikusid. Viimati eelmise aasta alguses haikukogumiku välja andnud Yann on üks viljakamaid haiku-kirjanikke. Ta on öelnud, et kirjutab ühe haiku päevas. Kuigi luuleread puudutavad erinevaid teemasid, kõlab Yanni puhul ikka ja jälle läbi armastus. „Kirjutan armsast inimesest ja kuidas ma temaga suhtlen, ka armastuse puudumisest,“ ütleb ta ise.
pisara pihku
möödudes vaevakasest
valuga poetan
vaikuse klirin
äratab mind hetkega
Sinu silmades
lõikab ju hinge
kas tõesti taas aasta läind
1-ik lumelaik
heliseb tasa
kaunishääletult 1-ik
lumikelluke
hanesulega
trööstin lohutuid pilvi
sakura lõkkes
lootusrikkalt kui
nõjatun Su uksele
nagaan jo vinnas
põle mahtigi
ihutud sulge korraks
sahtlisse peita
on kimonokäist
pisarates küürinud
vananev geisha
kui veel viimases
loojanguhõõguses on
unustatud tiik
hauamonument
1-i mälestab vendi
suus surnuaed
kae omadega
kevadisel kamaral
eakas värsisepp
siin Sind maldades
adun jõudeolek on
1 elu luxus
miks öö järele
pääv alati astumas
hommikumantlis
sulg otsib rada
asa on yorust targem
tindipott lahti
linnulennult või
minuteid lugedes see
aastake veereb
koidikul ujub
veiniklaasi jäänukis
lakku täis kärbes
Sa randevuule
vedasid maskiks ette
põgusa muige
põldrüüdu kaeblik
hõige mägedes Hannust
ja 1-indust neab
oi pardipere
ootamatus sagaras
läbi liguneb
säärikud panna
säärase ilmaga ah
unustasin jah
kas Via Baltica
ei sookurg korraks proovis
oma trompetit
anakondana
Sa põimunud mu keele
ümber oled kui
küll vast mägedes
ikka ilmad muutlikud
nagu Su silmis
Su naer kiskjalik
vaevuaimatav urin
nagu lubadus
