Koostaja Ants Tammar
Selle aasta juunis tähistab Rapla täiskasvanute gümnaasium 75 tegevusaastat ning ühtlasi lõpetab tegevuse Raplas. Seoses kooli tähtpäeva tähistamise ja sulgemisega ilmub kogumik. Selles on ka ülevaade töölisnoorte kooli kui nõukogudeaegse erilise õppeasutuse õppetööst aastatel 1946-1991. Avaldame mainitud ülevaatest katkendid, mis kajastavad kooli tegevust aastatel 1946-1957.
Eesti kooli ajaloo uurimise ja kirjapanemise traditsioon on pikk. Palju on uuritud just päevaste üldhariduskoolide ajalugu. Töölisnoorte koolide tegevus on jäänud tagaplaanile. Nende kohta on kooliajaloo kirjutistes vaid põgusaid vihjeid.
Seda vähest tähelepanu on kogumikus „Meie olemise lugu” (2006) põhjendanud Rapla täiskasvanute gümnaasiumi endine ajalooõpetaja Ülle Sepp: „Maapiirkondade täiskasvanute õpetamine sai alguse üsna keerulistes ja rasketes ajaloolistes oludes. Täpsemalt oli see seotud nõukogude okupatsiooni ajaga. Töölisnoorte koolide õppetöö korralduse süsteem oli keerukas ja muutuv, kohati lihtsalt „anti haridust”. Viimati nimetatu tekitas alaväärsuskompleksi, et päris õige asi see ikka pole. Kuna koolidel polnud pikka aega oma ruume, õpetajate kaader vahetus kiiresti ja õpetajate enamiku moodustasid kohakaaslased, valitses üldine hoolimatuse ning ajutise ettevõtmise meeleolu. Kooli tegevusest säilitati vähe materjali, ainult seda, mis oli riiklikult kohustuslik (statistilised aruanded – A. T.).”
Kõige enam probleeme tekitab kooli algusperioodi uurimine. See on üsna keeruline ja raske, sest aeg on teinud oma töö. Kuid eks ole seegi üks osa Eesti kooli ajaloost.
Siiski on põhjust selle kooli endisi ja praegusi õpetajaid kiita selle eest, et nad on kild killu haaval püüdnud töölisnoorte kooli varasema tegevuse kohta teavet koguda ja saadud materjalide põhjal kogumikke koostada. Iga kogumik lisab varem kirjutatule midagi uut.
Öeldakse, et kes otsib, see ka midagi leiab. Nii seekordki. Rahvusarhiivi säilikutest leidsin Rapla rajooni töölisnoorte õpetamisest hulgaliselt uusi andmeid, mida kahes varasemas kogumikus ei ole.
Täiskasvanute ja ka noorte õpetamisele pühendunud kooli ajalugu on olnud kirev. Kool on vahetanud viiel korral oma nime ning tegutsenud mitmes hoones.
Õhtuti, viis päeva nädalas neli tundi maanoorte koolis
Sõda katkestas paljude noorte õpingud. Oli noori, kes soovisid pärast sõda õppimist jätkata, kuid ei saanud seda harilikus üldhariduslikus koolis teha, kuna tuli ka tööl käia. Vastavalt partei ja valitsuse otsusele asuti Eesti NSV-s Nõukogude Liidu teiste liiduvabariikide eeskujul organiseerima eri tüüpi koole, kus igal töötaval noorel oleks võimalik katkenud haridusteed jätkata või täiendada oma üldharidust kuni keskkooli lõpetamiseni.
Nii sündisidki uued, Eestis varem mitte nähtud maanoorte ja töölisnoorte koolid, kus sai õppida õhtuti või koguni iseseisvalt kodus kooli antud kirjalike juhendite järgi. Igale töötavale noorele, kes oli vähemalt 16-aastane, oli sellega antud võimalus lõpetada 7-klassiline kool ja jätkata õppimist keskkoolis.
Harjumaal avati 1946. aastal kaks maanoorte kooli – Raplas ja Loksal. Rapla maanoorte kool asus Turu tänav 7, Rapla keskkooli ruumides. 1946/47. õppeaastal oli ainult üks, VII klass. Direktor oli kohakaasluse alusel Rapla keskkooli direktor Kamilla Padrik.
Maanoorte koolid olid 7-klassilised ja mõeldud eelkõige põllumajanduses töötavatele noortele. Sellepärast algas õppetöö alles 1. novembril ja VII klassis õppijatele lõppes õppeaasta juba 5. mail. Kool töötas õhtuti viis päeva nädalas, iga päev neli tundi.
Neile õpilastele, kellel ei olnud haridust tõendavat dokumenti või kes katkestasid õppimise enam kui kahe aasta eest, tehti teadmiste kontroll. Need VII klassi õppima tulijad pidid tegema eksamid järgmistes õppeainetes: eesti keel, matemaatika, vene keel, maateadus, NSV Liidu konstitutsioon, loodusõpetus ja võõrkeel.
Lõpueksamid VII klassi õpilastele algasid 21. aprillil ja kestsid 5. maini. Oli kolm kirjalikku eksamit (aritmeetika, algebra ja vene keel) ja suulised eksamid seitsmes õppeaines.
Rapla maanoorte kool sai 1947. aasta aprillis ajalehes Noorte Hääl kiita: „Nendes koolides, kus õppetöö oli hästi korraldatud, on õpilaste arv püsinud või koguni õppeaasta kestel kasvanud, näiteks Rapla maanoorte kool (direktor Kamilla Padrik), kus VII klassis õpilaste arv kasvas 14-lt 17-le.”
Mõnele õpilasele osutus õppimine raskeks pika koolist eemaloleku tõttu. Oli neid, kes katkestasid kooliskäimise suure töökoormuse ja eriti riikliku metsatöökohustuse tõttu. Enne eksameid oli kooli nimekirjas 9 õpilast, neist 7 lõpetas kevadel mittetäieliku keskkooli ehk 7-klassilise kooli. Üks õpilane jäeti klassikursust kordama ja ühe õpilase puhul jäi kooli lõpetamise või õppimise jätkamise otsuse tegemine sügiseks.
Rapla maanoorte kool muudeti 1947. aastal töölisnoorte kooliks
Töölisnoorte koolid olid vähendatud tundide ja õppepäevade arvuga õhtuti töötavad V–XI klassiga koolid. Õppetöö algas 1. septembril ja kestis 1. juulini ning toimus neli korda nädalas, mille jooksul oli 16 õppetundi, neli tundi korraga. Peale harilike tundide oli töölisnoorte koolide õppeplaanis ka neli konsultatsioonitundi nädalas neile õpilastele, kellele mõni õppeaine tekitas raskusi.
Rapla töölisnoorte koolis (asus Rapla keskkooli ruumes) oli 1947/48. õppeaastal V, VI, VII ja VIII klass. V ja VI klass töötasid liitklassina. Õppeaasta esimesel päeval oli nimekirjas 29 õpilast (16 naist ja 13 meest, enamik 18–22-aastased), õppeaasta kestel tuli juurde 7 ja lahkus 19 õpilast. Sügisel tuli VII klassi 16 õpilast, neist 11 jätsid õppimise pooleli ja 5 õpilast said kevadel mittetäieliku keskkooli (7-klassiline kool) lõputunnistuse. VIII klassis oli 12 õpilast, neist 4 otsustasid talvel kooliga hüvasti jätta ja 8 õpilast lõpetasid VIII klassi. Klassi või kooli lõpetas kokku 15 õpilast ja 1 jäeti suvetööle.
1948. aasta märtsis kirjutati ajalehe Nõukogude Õpetaja juhtkirjas, et töölisnoorte koolid on saavutanud kindla koha meie haridussüsteemis ja on aeg loobuda nende pidamisest mingiteks teisejärgulisteks koolideks. Paraku toimus esimestel sõjajärgsetel aastatel töölisnoorte õpetamine mõnevõrra stiihiliselt ja nende koolide muredesse suhtuti formaalselt. Näiteks oli töölisnoorte koolide õpilaste varustamine õpikute ja õppevahenditega puudulik, vaatamata sellele, et haridusministeeriumi vastav korraldus nõudis nende varustamist esmajärjekorras.
Oli asutuste ja ettevõtete juhte, kes eirasid partei ja valitsuse määrusi, mis keelasid töölisnoorte koolide õpilaste rakendamist säärasele tööle, mis takistab nende osavõttu õppetööst. Õpilasi saadeti pikaajalisele lähetusele, koormati ühiskondliku tööga, määrati tööle õhtusesse vahetusse jne. Õpilased, kes olid töötanud seitse-kaheksa tundi, pidid koolis veel neli-kuus tundi õppima. See nõudis neilt suurt vaimset pingutust. Paljud õpilased seda ei suutnud, mistõttu lahkusid koolist klassi lõpetamata.
1948. aasta juunis ilmus ajalehes Nõukogude Õpetaja ülevaade Rapla töölisnoorte kooli esimesest õppeaastast. Järgnevalt artikkel lühendatult.
“Õppeaasta algul tuli töölisnoorte kooli üle 30 õpilase (36 õpilast – A. T.) Rapla töölisasulast ja lähemast ümbruskonnast. Paraku leidus õpilaste hulgas ka selliseid noori, kel polnud tõsist soovi üldhariduse täiendamiseks, vaid kes tulid kooli pigem selleks, et hoiduda kõrvale riiklikest ja ühiskondlikest kohustustest. Need õpilased käisid harva koolis ega avaldanud tõsist tahtmist õppida. Kool avastas korratud õpilased ja kustutas nad õpilasnimistust.
Ülejäänud õpilased oli tõeliselt õpihimulised noored. Nad käisid pidevalt koolis, täitsid korralikult kooli igapäevaseid ülesandeid ning said suuremalt osalt häid ja väga häid hindeid.
Töölisnoorte kooli õppejõududeks olid vilunud õpetajad kohalikust keskkoolist ja 7-klassilisest koolist. Õppekavade läbitöötamine lõpetati ettenähtud ulatuses ja õigel ajal.
Suuremaid raskusi valmistas VII klassi õpilastele vene keele kursuse läbimine, sest enamik õpilasi polnud vene keelt üldse õppinud ning neil tuli ühe aastaga väikese tundide arvu juures läbi töötada ja omandada nelja aasta kursus. Õpetaja Tuulmets tegi kõik, et seda ainet huvitavaks muuta ja organiseeris väljaspool tunde täiendavaid õpinguid. Et õpetaja hool ei jäänud tulemusteta, seda näitas kujukalt kirjalik vene keele eksam: etteütluse kirjutasid õpilased üllatavalt hästi. Niisama kindlad olid nad suulistes vastustes.
Õppetööle järgnenud eksamitel näitasid õpilased, et nad on talve jooksul saadud teadmised omandanud kindlalt ja püsivalt.
Äsja möödunud õppeaasta näitas ühtlasi, et Rapla ümbruskonnas on vähe õpilasi töölisnoorte kooli nooremate klasside jaoks. Nii õppis V klassis kaks õpilast (sügisel oli neid juba kuus – A. T.) ja VI klassis ainult üks õpilane. Elujõulised olid aga vanemad klassid.”
1948/49. õppeaasta: Rapla töölisnoorte kool lõpetas edukalt teise tegevusaasta
Nõukogude Õpetaja 1949. aasta juhtkirjas kiideti Rapla töölisnoorte keskkooli. „Selles koolis töötavad õpetajad õpilastega individuaalselt, et sel teel ühtlustada klassi teadmiste taset, mis mõistetavalt on alul ebaühtlane seetõttu, et paljud õpilased on olnud koolist aastaid eemal. Rapla töölisnoorte keskkooli 39 õpilasest ei jäänud ükski klassikursust kordama ja järeleksameid sügiseks said vaid üksikud. Ka õpilaste väljalangevus õppeaasta kestel selles koolis oli väike.”
Juhtkirjale järgnes pikem kirjutis, kus jälle kiideti Rapla kooli ja seal õppivaid töölisnoori, kellel tõsine huvi õppimise vastu.
„Rapla töölisnoorte keskkool lõpetas kevadel oma teise õppeaasta. Eeloleval õppeaastal avatakse kooli juures juba X klass ja 1951. aasta kevadel loodetakse välja lasta esimene lend.
Rapla töölisnoorte keskkoolil on märkimisväärseid teeneid õppimise võimaldamisel kohalikele töölisnoortele ja talupoegadele. Kooli õppejõududel on hea kontakt rahvaga, mistõttu õpilaste hulka kuulub mitte üksnes noortöölisi kohalikust tellistetehasest, kooperatiivist ja maanoorte hulgast, vaid koolis käib väga korrapäraselt mitugi juba hallipäist õpilast. Vanimaks neist on 51-aastane kolhoosnik Steinfeldt, kes visalt ja suure püsivusega keskharidust taotledes jõudis tänavu juba X klassi. Agarat kolhoosnikku ei heiduta ka kooli kaugus. Kaheteistkümne-kilomeetrine vahemaa ei takista teda kunagi õigeks ajaks kooli ilmumast.
Pedagoogidel on töölisnoorte koolis kahtlemata lahendada raske ülesanne – viia ühtlasele tasemele õpilaste teadmised. Paljud õpilastest on kümme aastat ja enamgi olnud eemal koolipingist. Selle aja jooksul on olnud väga palju muutusi, on kord õpitust rohkesti ununenudki.
Rapla keskkooli kolmekümne üheksast õpilasest tuleb mõnel üksikul sooritada järeleksam sügisel. VI, VIII ja IX klassis on edukus sajaprotsendiline. Ka õppeaasta kestel koolist lahkumisi on harva. Need märkimisväärsed saavutused on peaaegu täielikult kooli õpetajaskonna teene. Individuaalne lähenemine õpilastele, suur armastus oma töö vastu ja kannatlikkus põhjustasidki need head tulemused.
Õpilased hindavad sellist tähelepanu ja vastavad sellele omalt poolt tõsise huviga õppetöö vastu. Möödunud õppeaastal juhtus sageli, et IX klassi õpilane, korstnapühkija E. L. ilmus kooli otse töölt, et mitte hilineda tundi. Väga hoolikalt võtab tundidest osa ka 25 kilomeetri kauguselt üks Kärus elunev õpilane. Ja tulemused on rõõmustavad – õpilased lähevad edukalt klassist klassi.
Möödunud õppeaastal saavutati külanõukoguga kokkulepe vabastada ühiskondlikust tööst pidevalt õppivad õpilased. See on tegelikult ainus abi, mida Rapla töölisnoorte keskkool koges väljastpoolt.
Tuleb kahjuks märkida, et kohalikud asutused ja ettevõtted, kelle kohustuseks oleks abistada oma õppivaid noori töötajaid, ei tee seda ega tunne huvi noorte taotluste vastu.
Niisama vähe huvitub töölisnoorte koolist ka ELKNÜ vallakomitee. Rääkimata sellest, et sekretär sm. Peeba otsene kohustus oleks eeskätt ise omandada keskharidus, tuleks tal suunata ja ergutada ka teisi kommunistlikke noori õppima.”
Rapla töölisnoorte 1948/49. õppeaasta aruandes on kirjas, et õppeaasta algul oli koolis viis klassi (V, VI, VII, VIII ja IX klass), mille nimekirjas oli kokku 37 õpilast, neist mehi 22 ja naisi 15. 16-aastaseid oli 12 (8 meest ja 4 naist), 18–22-aastaseid 24 (13 meest ja 11 naist) ning 30-aastaseid ja vanemaid 1 (mees).
Järgmisel õppeaastal enam õppetöös nii edukad ei oldud, kuigi Rapla töölisnoorte kool oli endiselt parimate seas.
Teeme kõik töölised kultuurseteks ja haritud inimesteks
Aastatel 1949-1952 kirjutati ajalehtedes, et üha enam noori töölisi asub kutsetöö kõrval oma haridust täiendama ning töölis- ja maanoorte koolid tahavad teha kõik töölised kultuurseteks ja haritud inimesteks. Koolide statistilistes aruannetes olevad numbrid aga näitavad, et paljudele noortele ei olnud töölisnoorte koolis õppimine jõukohane või ei jätkunud tahtejõudu seda teha.
Ajalehes Rahva Hääl teatati, et mõnes töölisnoorte koolis takistavad noorte targaks ja kultuurseks saamist rohked väärnähtused. Kriitika osaliseks sai ka Rapla töölisnoorte kool.
Üldiselt on Rapla töölisnoorte kooli tegevusest aastatel 1949–1952 vähe teavet. On ainult arhiivis olevad statistilised aruanded, millest kõik ei kajasta kogu õppeaastat, ja üks kirjutis ajalehes Rahva Hääl.
1949/50. õppeaasta lõpul oli kooli nimekirjas 41 õpilast, neist 27 viidi kevadel üle järgmisesse klassi või lõpetas kooli. VII klassis oli 17 õpilast, kellest 9 lõpetas kevadel 7-klassilise kooli ja 8 õpilase lõpetamine jäi otsustada sügiseks pärast järeleksamite tegemist. Kaheksast õpilasest 3 suutsid eksamid sooritada. VIII–X klassis õppis kokku 21 õpilast, kellest 15 lõpetasid kevadel klassi.
1950/51. õppeaasta algul oli kooli nimekirjas 43 õpilast (22 meest ja 21 naist), enamik (27 õpilast) 18–22-aastased. Õppeaasta kestel lahkus koolist 17 õpilast ning kevadel lõpetas klassi või kooli 8 õpilast ja 18 õpilase üleviimine järgmisesse klassi või kooli lõpetamine jäi otsustada sügiseks. VII klassi 13 õpilasest ainult 3 jõudsid kooli lõpetamiseni ja said 7-klassilise kooli lõputunnistuse.
1951/52. õppeaastal oli koolis 10 klassikomplekti, neist kolm (V, VII ja VIII klass) vene õppekeelega, ja õpilasi kokku 60, neist 37 meest ja 23 naist. Sellest, kuidas nende õppimine koolis edenes ja milliste tulemustega õppeaasta Rapla töölisnoorte koolis lõppes, andmeid pole. Olemasolevast dokumendist on näha, et V klassis õppis 5, VI klassis 1, VII klassis 16, VIII klassis 25, IX klassis 7, X klassis 3 ja XI klassis 3 õpilast. Kõige enam oli õpilasi vanuserühmas 23–29 – kokku 23 (20 meest ja 3 naist). Vanemas vanuserühmas, 30-aastased ja vanemad, õppis 7 meest ja 1 naine.
1952. aasta detsembris ilmunud Rahva Hääle artiklis kritiseeriti Rapla töölisnoorte kooli. Sellest kirjutisest saame teada, et Kuusiku sõjaväeosa sõjaväelased polnud üldsegi õpihimulised.
„Rapla töölisnoorte kool on komplekteeritud kohakaasluse alusel töötavate õpetajatega, kes omavad juba päevases koolis suurt arvu tunde. Rapla töölisnoorte koolis on direktoriks sm. Padrik, kes on samal ajal ka päeval töötava keskkooli direktor. Raplas komplekteeriti õhtukooli õpetajate kaader äärmiselt vastutustundetult. Põhikohaga ei tööta ühtki õpetajat. Ainsana töötab põhikohaga Rapla keskkooli asjaajaja sm. Jõulu, kes õpetab seal vene ja saksa keelt. Psühholoogiat ja loogikat õpetab Tallinna kaubandustehnikumi raamatukogu juhataja sm. Siitam.
Raplas jätkatakse varasemate aastate vigu ja võetakse vastu õpilasi ilma haridust tõendava dokumendita. Sellise väärnähtuse tõttu ei saa juttu olla heast õppeedukusest. Sihilikuks õppe- ja kasvatustöö õõnestamiseks saab nimetada fakti, et sm. Padrik võttis vene õppekeelega klassidesse vastu noori (enamik Kuusikul asuvast Nõukogude sõjaväeosast – A. T.) ilma haridust tõendavate dokumentideta. Selle tagajärjel 22 õpilasest võtab õppetööst osa ainult neli. 26. oktoobril 1952. aastal aga polnud ühtki õpilast klassis.
Koolil puudub üldine õppe- ja kasvatustöö plaan ning samuti ei korraldata õppenõukogu koosolekuid. Klassijuhataja töö on väga madalal tasemel.”
Paljud vähese haridusega töölisnoored püüdsid „õppimispiinadest” hoiduda või vabaneda
Töölisnoorte koolide tegevuses hakkas probleeme tekkima. Õpilaste osalemine õppetöös ja nende õppeedukus oli murettekitav. Kohalikke ametiühingute komiteesid kohustati süstemaatiliselt kontrollima õpilaste õpingutest osavõtmist ja õppeedukust ning osutama kaasabi õpikute ja kirjatarvete muretsemisel ning koolis käimiseks vajalike tingimuste loomisel. Kuna koolidel oli raskusi õpilaskonna komplekteerimisega, said ametiühingute komiteed kohustuse tegelda õpilaste õppima suunamisega ja osaleda kasvatustöös.
1955. aastal muudeti töölisnoorte koolis õppimise korda. Uue korra kohaselt pidi õpilasel kooli õppima tulles kaasas olema iseloomustus töökohalt. Nii saadi tulija kohta esmast informatsiooni, mille abil sooviti vähendada õpilaste väljalangemist õppeaasta jooksul. Nõuti ka tervisetõendit, et vältida tervislikel põhjustel koolist lahkumist, mida seni oli ette tulnud juba esimesel veerandil. Olid sisseastumiskatsed jne. Hiljem õpilaste vastuvõtmise tingimusi leevendati.
1955. aasta veebruaris arutati Rapla Rajooni TSN Täitevkomitee istungil Rapla töölisnoorte keskkooli õppe-kasvatustööd. Ettekannete põhjal koostati kokkuvõte, kus öeldi, et koolis on veel suuri puudusi. „Tunduvalt on vähenenud õpilaste arv ning see ei vasta 22. septembri 1954. aasta otsusele avada vene õppekeelega VII klass 17 õpilasega, IX klass 28 õpilasega ja X klass 25 õpilasega. Kontrollimise päevadel 7. ja 8. veebruaril oli vene õppekeelega õpilaste arv klassides äärmiselt väike. VIII klassis oli mõlemal päeval 3, IX klassis 4–10, X klassis 4–9. Paljudel õpilastel puuduvad haridust tõendavad dokumendid. Klassipäevikutes on vähe hindeid.
Tundide kvaliteet on kõikuv ja õppetase madal. Sageli on tunde, kus enamik õpilasi pole suutelised koduseid ülesandeid vastama. Ka on õpilaste teadmised väga lünklikud ja vähesed. Õpetajate tunnid ei ole töölisnoorte koolidele mõeldud metoodika nõuetele vastavad.
Rajooni täitevkomitee haridusosakond on vähe tähelepanu pööranud Rapla töölisnoorte keskkooli õppe-kasvatustööle. Samuti on Rapla keskkooli direktor Hermilde Lokk hakanud halvasti suhtuma töölisnoorte kooli ja on asunud seda ignoreerima – ei luba õppevahendite kasutamist.”
Isegi ajalehes Rahva Hääl oli repliik, et Rapla töölisnoorte kooli juhtimisega on probleeme – kooli pandi juhtima pedagoogilise kogemuseta inimene.
1954/55. õppeaastal olid Rapla töölisnoorte koolis ainult keskkooliklassid (VIII–XI). Eelmisel õppeaastal oli tulnud VII klassi 6 õpilast, kes kõik loobusid õppimisest ja lahkusid koolist keset õppeaastat. Järgmisel õppeaastal uut VII klassi enam ei avatud.
1954. aasta sügisel oli kooli nimekirjas 85 õpilast (68 meest ja 17 naist), neist 53 vene õppekeelega klassides. Õppeaasta kestel lahkus koolist 39 õpilast (enamik vene õppekeelega klassidest) ja 46 õpilast püsis koolis õppeaasta lõpuni. Viimati mainitutest 29 jõudsid 1955. aasta kevadel õppetöös tulemusteni, mis andsid õiguse jätkata õpinguid järgmises klassis või saada kooli lõputunnistus. 17 õpilast said sügiseni ajapikendust õppetöös olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Õppeaasta algul oli XI klassi nimekirjas 8 õpilast, 1955. aasta mais oli neist kooli jäänud ainult 2, aga nemadki ei suutnud kevadel keskkooli lõpetada ja said võimaluse teha keskkooli lõpueksamid sügisel.
Sügisel kooli nimekirjas olnud õpilastest loobus õppeaasta vältel õppimisest 50 protsenti
1955. aasta novembris ilmus rajoonilehes kirjutis, kus kajastati ka kitsaskohti Rapla töölisnoorte kooli 1955/56. õppeaasta töös. Mõned katkendid artiklist.
„Rapla töölisnoorte keskkoolis on õppimisvõimalused olemas nii eesti kui ka vene rahvusest noortele. Koolis on eesti õppekeelega VII, VIII, IX ja XI klass ning vene õppekeelega VIII, IX ja X klass.
Õppeaasta alguses oli raskusi eesti õppekeelega klasside avamisel, kuna ei kogunenud vajalikul arvul õpilasi. Sellest tulenevalt venis õppetöö algus septembrikuu keskpaigani.
Esimese paari-kolme nädala jooksul kulges õpilaste kooliskäimine normaalselt. Hulk õpilasi on esimesest õppepäevast alates suhtunud oma õppeülesannetesse täie tõsidusega.
Kui õppeaasta alguses olid klassikoosseisud rohkearvulised, siis praegu on need tunduvas ulatuses kahanenud. VII klassi kuuest õpilasest võtab praegu õppetööst osa ainult üks õpilane (lõpetas ka kooli – A. T.).
Rapla töölisnoorte keskkoolis on õppetööd pidurdanud õpetajate kaadri vähesus ning veel on tunde, kus õppematerjal esitatakse õpilastele loenguliselt, igavalt, ei kasutata ära kõiki näitlikustamise võimalusi.
Jälgides töölisnoorte käitumist tundide ajal, nende esinemist vastamisel, jätab see nii mõnigi kord soovida. Sellele on pööratud vähe tähelepanu.”
1955/56. õppeaasta algul oli kooli nimekirjas 74 õpilast, neist 46 vene õppekeelega klassides. Eesti õppekeelega klassid olid väikesed, kokku 28 õpilast, neist VII klassis 8, VIII klassis 8, IX klassis 7 ja XI klassis 5. Õppeaasta jooksul otsustasid õppimisest loobuda 15 õpilast. Eesti õppekeelega õpilastest said Rapla töölisnoorte keskkooli lõputunnistuse kolm õpilast.
Kevadel oli vene õppekeelega klassides õppivaid õpilasi kokku 23. X klassi ehk vene õppekeelega keskkkooli lõpetas 14 õpilast.
Ligi 50 protsenti töölisnoorte keskkoolis õppijatest olid Kuusiku sõjaväeosast
Arhiivist leidsin ühe üllatava kirja, mille on Joh. Jürna nim. tellistetehase direktor 1957. aastal saatnud Rapla töölisnoorte kooli direktorile. Kirjas paluti kooli õppima võtta kaheksa tellistetehases töötavat noort: üks noor IX klassi, kaks noort VIII klassi ja üks noor VI klassi. Nelja vene rahvusest noort ei saanud kooli õppima võtta, sest töölisnoorte koolis ei olnud algklasse. Ühe noore koolitee oleks pidanud jätkuma III klassis ja kolme noore õppimine IV klassis. (Kõrgemalseisvate… 1957)
Õppenõukogu koosolekute protokolliraamatus on kirjas, et vene õppekeelega klassid alustasid 1957/58. õppeaastal tööd alles oktoobris seoses Kuusiku sõjaväeosas toimunud sõjaväelaste vahetusega. Sellepärast ongi õppeaasta alguse statistilises aruandes andmed ainult eesti õppekeelega klasside kohta. Nimekirjas oli 28 õpilast, neist 22 naist. Õpilasi oli klassides vähe – VIII klassis 9, IX klassis samuti 9 ja XI klassis 10 õpilast.
1957. aasta oktoobris tööle hakanud vene õppekeelega klassides oli kokku 27 õpilast, neist 15 õppis X klassis. Selles klassis õppijatest 11 sai vene õppekeelega keskkooli küpsustunnistuse. Eesti õppekeelega keskkooli lõpetas 5 õpilast.
Palju lubadusi, aga tegelikult oli kool ikkagi vaeslapse rollis, nurgatagune õppeasutus
Aastatel 1953–1956 ilmus ajalehtedes artikleid, kus kirjutati vajadusest kõrvaldada takistused töölisnoorte koolide töös ning kästi kasutusele võtta kõik abinõud, et nendes koolides õppivad noored ei lahkuks koolist enne õppeaasta lõppu. Kirjutati ka uutest võimalustest haridustee jätkamisel jne. Peaaegu kõikides kirjutistes jõuti selleni, et vajalike tingimuste loomine hariduse omandamiseks töö kõrval on suure riikliku tähtsusega ülesanne.
Samas ilmusid ka teistsugused kirjutised, kus teatati, et töölisnoorte koolide komplekteerimine õpilastega edeneb halvasti, koolist väljalangevus on suur, õpikute vähesus raskendab õppetööd jne. Hurjutati ettevõtete-asutuste juhtkondi ja ühiskondlikke organisatsioone, et nad ei loo töölisnoortele õppimiseks soodsaid tingimusi ega huvitu, kuidas nende töötajad õppimises edasi jõuavad. Kurdeti, et töölisnoorte koolides ei ole õppetund kujunenud veel õpilaste õpetamise ja kasvatamise põhivormiks. Mitmes kirjutises mainiti, et töölisnoorte koolide alahindamist on märgata ka haridusosakondades. Ei kontrollita töölisnoorte koolide tööd ega anta neile metoodilist abi.
Töölisnoorte koolid olid võrreldes päevakooliga palju aastaid vaeslapse rollis, paljudele kõrvaline nähtus, nurgatagune õppeasutus, ning nad tegutsesid kuidagi omapead, neid ei abistatud. Parteitöötajad, haridusametnikud ja rajoonijuhid muudkui rääkisid, et vähese haridusega töölisnoorte õppima suunamine on üks esimesi olulisi ülesandeid. Lausa kästi need noored kooli uksest sisse lükata ja seal hoida. Samal ajal jätsid rääkijad töölisnoorte koolid selle riiklikult tähtsa ülesande täitmisel üksi. Paljud, kes olid n-ö kooli uksest sisse lükatud, püüdsid „õppimispiinadest” vabaneda või targaks tegijate hoole alt enne õppeaasta lõppu pageda. Õpetajad laiutasid abitult käsi ning said selle eest partei ja valitsuse pahameele osaliseks, et ei suutnud noori kommunismiehitajaid koolis kinni hoida ega targemaks teha.
Stella Ruben-Salmi meenutus
„Tulin 1954. aasta lõpul Rapla haiglasse tööle kindla sooviga õppida edasi õhtukoolis. Kuigi mul oli Tallinna meditsiinilise keskkooli haridus, mis andis peale kutse ka keskerihariduse, tundsin, et sellest jääb edasiõppimiseks väheseks. Olin kuulnud, et kõikides rajoonikeskustes on õhtukoolid, kuid kohapeal selgus, et Rapla töölisnoorte keskkoolis pole keskkooliosas eesti õppekeelega õppegruppe.
Tutvusin 1955. aasta suvel paari tütarlapsega, kes olid samuti huvitatud õppimisest, ning otsustasime uurida, kas oleks võimalik avada õppegrupp. Läksime komsomoli rajoonikomitee sekretäri Feliks Soha juurde. Vastuvõtt ei olnud just julgustav ja jutt oli üpris ümmargune, et otsige 10–15 soovijat veel, siis tulge tagasi ja räägime.
Kust pidime meie need soovijad leidma! Aga jonni me ei jätnud. Ei mäleta enam, kelle initsiatiivil otsustasime minna parteikomiteesse. Jõudsime esimese sekretäri Alviine Konno palge ette ja tulime välja oma suurima trumbiga, et juba Lenin käskis õppida, õppida, õppida! Kuna olin kõige vanem, kartsin väga, et küsitakse, miks ma varem ei olnud keskkooli lõpetanud, ning hoidsin rohkem teiste selja taha. Ei saanud ju sel ajal öelda, et õige õppimisaeg möödus Siberis. Konno kinnitas oma bassihäälega, et kui noorus nõuab, siis peab neile vastu tulema. Nii avatigi sügisel Rapla töölisnoorte keskkoolis eesti õppekeelega grupp.
Tahtsin astuda õhtukooli X klassi, kuid olin ainuke soovija, nii jäi valida IX ja XI klassi vahel. Valisin laiskusest viimase variandi ja hiljem kahetsesin, sest teadmistest jäi ülikooli sisseastumisel ikkagi puudu.
XI klassis õppisime kolmekesi (õppeaasta algul oli viis õpilast – A. T.). Kõik me lõpetasime kooli, mida tunnistab ka 23. juunil 1956 välja antud küpsustunnistus ja ühine pilt.
Õppetöö oli neli korda nädalas ja algas kell kuus õhtul. Tunnid olid IX ja XI klassile liitklassi põhimõttel. Kõigil meil oli selleks ajaks oma ametikohal päevatöö tehtud. Muidugi olime siis õhtuti väsinud ja ega õpetajatel meiega kerge olnud.
Komsomoli rajoonikonverentsil paluti mul rääkida töölisnoorte keskkoolis õppimisest ja ma tegingi mingi tutvustava ettekande. Pärast sain riielda, sest mainisin, et õppimine on ka töö ja kohustus, mille nimel tuleb vahel mõnest lõbust või peost loobuda. Öeldi, et ma hirmutasin noori ja tegin õppimisele vastupropagandat.
Paljugi on ununenud, kuid siiani meenuvad karged talveõhtud, kui tulime koolist ja kooli lähedal asuvast valjuhääldist tuli muusikat või mõne pikema koolipäeva õhtul Kremli kellade helinat, mis kuulutas kesköötundi.”
