Lahemaal Kuusalus asuvas Uuri külas on Sae talu pererahvas, Imbi ja Taavi Jäetma võtnud eesmärgiks kasvatada Eesti maalammast ja teha tema villast ja nahast tooteid Lahemaalamba nime all.
Inimesega koos on maalammas elanud ligikaudu 5000 aastat. Vahepealne nõukogude aeg viis tema kasvatamise põlu alla, kuid on nüüd tänu ettevõtlikele maalamba entusiastidele taas elu sisse saanud.
Sae talu õuele tuleb sõita mööda kitsast metsavaheteed, väikesest sillast üle ja naabri õuest läbi. Kohapeal võtab külastajat vastu aga rahu ja vaikus, millesarnast leiab vaid maal olles. Eemalt metsaveerelt kostab vahepeal mõni üksik “Määä” ja lauda juures on kuulda eesti maakana tibude piiksumist. Karjakoerad, keda esimese hooga lammaste keskel isegi ei märka, külastajatele tähelepanu ei pööra ning häält ei tee.
Väljas on juba mõni aeg valitsenud paras põrgukuumus ja see on jätnud jälje ka talu ümbritsevatele maadele, kus on lausa liiv väljas. Nii tulebki loomi ajada õhtul metsakarjamaadele sööma ja ööseks jälle tagasi koju. Sae talust edasi tulevad võimsad metsamassiivid, kus leidub igasuguseid loomi, hundi ja karuni välja. Lambakarja kaitsevad küll koerad ja perenaine Imbi sõnaski, et ega metsloom ilmaasjata oma nahka turule vii, naljalt karja kallale ei tulda. Kõige kergemaks saagiks olevaid tallesid on aga vahel ikka mõni kaduma läinud.
Maalammas on perenaise nägu
Maalammast kirjeldades on tema üks peamisi tunnuseid kolmnurkne lühike saba. Jalad ja kõhualune on tal paljad. Oma jalgade ja kitsa koonuga meenutab ta metskitse. Iga lammas on isesugune ja ise nägu, nii et sellist geneetilist rikkust nagu maalammastel mujal ei kohta. Reeglina püütakse loomatõuge ikka ühesuguseks aretada, kuid maalammaste puhul kehtib pigem ütlemine, et loom on oma perenaise nägu. Ehk iga lambapidaja jaoks on mõni tunnus, mis just talle rohkem meeldib ja mida ta siis aretades esile toob.
Oma karjas kasvatab Imbi kõiki viite liini, mis geeniuuringus 2006. aastal välja tulid: kihnu, ruhnu, saare, hiiu ja viru. Kokku on karjas 130 lammast, kuid tallede kohta on otsus, kes karja jääb, kes müüki läheb, veel tegemata. Sae talu juures on neil väike kari. Rohkem lambaid näeb aga Kuusalus, Tülivere tamme juurde sõites, Taavi vanematekodu maadel. Loodusega on maalambad niivõrd kohastunud, et võivad praktiliselt aasta läbi õues olla. Lauta tulevad nad alles siis, kui on hästi külm, tuuline ja niiske.
“Kogu meie rõivastik ja tarbeasjad tulid vanasti maalamba villast,” ütles Imbi ja lisas, et vahepealne nõukogude aeg rikkus meie arusaama villast ära. “Suured vabrikud rikkusid villa ära, kõik maalamba villatüübid pandi ühte patta ja töödeldi suurel kiirusel, kiud katkesid ja saadud lõng oli nagu okastraat. Me kõik mäletame neid karupükse, mis kraapisid nahka – lõng hammustas. Aga iga lamba vill on isesugune ja lamba iga kehaosa on isesuguse villaga. Kaelal ja kõhul on kõige pehmem vill, sellest tehti asju lastele ja naistele. Selja karmimast villast tehti tööriideid, saanitekke, purjesid ja isegi köit.”
Oma lammaste puhul teeb Imbi täiesti teadlikku tööd selle nimel, et saada igaks esemeks kõige õigema pehmuse või karedusega vill. Juba sünnist saadik saab vaadata, millise villaga lammas tuleb. Pehmemast villast saab kaeluseid ja mütse, karmimast aga töökindaid ja meestele sokke.
Osal maalammastel on veel säilinud iidne villaheite omadus- tänapäeval teame seda koeral ja kassil. Maalammas võib lasta kogu villaku korraga maha. Sellise villaku leidmine esimest korda aga ehmatas Imbi täiesti ära. Ta arvas, et nüüd on tema lambapidamisel lõpp, mingi haigus on kallal.
Saaremaa juurtega loomaarst, kellega ta sellest rääkis, mäletas aga oma lapsepõlvest, et neil vedeles samuti selliseid villakuid mere ääres. Nii et seda põhjustab geen, mida igal maalambal enamasti pole. Praegu on Sae talu karjas paar sellist looma, kuid varem on neid ka rohkem olnud.
Jäetmade eesmärk on lambakasvatuses villa niimoodi ära kasutada, nagu vanasti kasutati, ja lõpuks ära süüa ka tema liha. Maalammas ei ole küll lihalammas, kuid tema liha on hõrk, enamasti rasvata ja kardetud „kasukamaitset“ tal ei teki.
Põõsastest lambaid otsimas
Lambakasvatuseni jõudsid Imbi ja Taavi selle kaudu, et ühel hetkel oli vaja loomi, kes maid võsast puhtana hoiaks. Talukoht ise on Taavi esivanemate käes olnud umbes 230 aastat (kohta on Sae veskitaluna mainitud juba aastal 1598). Imbi ja Taavi abiellusid 1975. aastal ja juba siis mehe tädil külas käies ohkas Tallinna juurtega Imbi, et ta tahaks seal elada. Pilk, mille ta Taavilt seepeale sai, jääb tal eluks ajaks meelde. Aga alates 90-ndate algusest ongi nad ise seal talus toimetanud, endale elupaiga loonud ja Imbi lisas, et ta ei kahetse seda otsust mitte hetkekski.
Aastal 2002 oli selge, et talu puhtaks raaditud ja ülesküntud endised põllud sõnnikuta loodetud saaki ei andnud, külvatud seeme ei tahtnud kuidagi üles tulla. See-eest hakkas aga kõike muud tulema, kaasarvatud võsa. Imbi meenutas, et kui nad mõtlesid, mis loom see võiks küll olla, kes aitaks platsi puhtana hoida (lammas oli rumala loomana alguses välistatud), sai ta justkui ilmutuse. Lõunakohvi juues tukkuma jäänud, nägi ta seal platsil justkui värvilisi ümaraid palle. Kui mõni aeg hiljem tõsisemalt sobivate loomade otsimisega tegeleti, jõuti mõttega ikka lammasteni.
Imbil jäi pilk peatuma arvutifotol, kus kivisel rannal puhkavad lambad. Rootsi maalammaste fotot nähes teadis Imbi, et just need on need loomad, keda ta oma unes nägi. Omanik aga keeldus neid müümast ja vihjas, et Eestis omalgi maalammas ju olemas. Härra andis ka mõned kontaktid ja nii hakkas jaht maalammastele pihta. Esimesed lambad leiti 2004. aastal Pärnumaalt. 2005. aasta sügiseks oli neid juba 36 ja järgmised suved möödusid Jäetmadel mööda piiriäärseid väikseid kohti ja võsataguseid lambaid otsides. Maalambad olid siis üldjuhul registreerimata, neid peeti lihtsalt selleks, et memmel-taadil oleks põhjust hommikul ärgata. Vajalik info lammaste kohta saadi külapoodide tagant. Imbi rääkis naerdes, kuidas suur pruun pudel tuli lauale lüüa ja siis hakkas põõsastest koos meestega infot tulema.
2003. aastal koondati maalambaid kasvatavad inimesed kokku ja moodustati Eesti Maalamba Selts ning tehti ka geeniuuringu projekt.
Peale maalammaste peetakse Sae talus veel maakanu ja Imbi lisas, et nad on ka organisatsiooni MTÜ Maadjas liikmed, mille eesmärk on meie põliste koduloomade ja taimede liigisisese mitmekesisuse säilitamine ja teabe levitamine.
Õues murul on näha ka see, mis villast pärast lamba seljast tulekut edasi saab. Neli kasti villa on päev varem likku pandud ja samal päeval ootas ees veevahetus. Villa pesemine ongi Imbi sõnul tema jaoks füüsiliselt raskeim töö. Pärast pesu läheb vill Põlvamaale, Süvahavva villavabrikusse, kus Lahemaalammas on veski perenaisele üks suuremahulisemaid villatoojaid.
Jaapanlaste vaimustus
Pärast noorukeste tallede nägemist tutvustas Imbi oma „kuningriiki“ ehk villatuba. Lahemaalamba lõngas ja seega ka kõikides kudumites on umbes kolmandik koeravilla. Head villaandjad on oma Maremma Abruzze tõugu karjakasvatajad, aga ka sõprade, tuttavate lemmikute villast sünnib pehme ja soe lõng.
Neis ruumides toimuvad muidu ka igasugused villaga seotud ettevõtmised ja töötoad. Praegu on aga koroona tõttu neis ruumides kerge kaos. Asju müüa pole ju saanud, kuid neid aina koguneb. Paljud Lahemaalamba tooted on valmistatud oma pere memmede poolt, nii et Imbi sõnas, et eset müües ta müüb tegelikult selle lugu, seda, milline memm selle teinud on ja kust muster leitud. Näiteks Vormsilt leidis ta pulmakinnastes kasutusel olnud südametega motiivi. Kõrvuti asetsevad pooled moodustavad südame, tähistades seda, et noorpaar on küll koos, kuid siiski eraldi isiksused, üksteist ei lämmatata.
Näidates, millised tooted nende Lahemaalamba märgi all valmivad, rääkis Imbi ka seda, kuidas just hiljuti käis Jaapani televisioon nende juures otsesaadet tegemas. Jaapanlased ei ole muidu üldse lammaste fännid olnud, kuna neil selline talu- ja loomapidamise kihistus ajaloos puudub. Mardilaatadel on aga nii mõnigi jaapanlane Imbi sõnul Lahemaalamba toodetest vaimustunud, kaasagi ostnud ja nüüdki selle saate järel on tellimusi tulnud, nii et nii kummaline kui see ka pole, see on hakanud neid kõnetama, lisas Imbi.
Kuigi kudumistöö laseb Imbi teistel teha, saab ta lõngade värvimise au küll täies mahus enda peale võtta. Lõngade värvimine ei ole aga Imbi elus olnud eriti pikka aega. Ta meenutas, kuidas ta selleni jõudis. Oma teiselt erialalt on ta kriisipsühholoog ja põles läbi. Kõik maalammaste lõngade tumedad värvid mõjusid siis eriti morbiidsetena. Üks külas käinud inglanna andis soovituse lõngu värvida. Alguses ehmatas see mõte Imbit, kuna ta arvas, et see tähendab kindlasti keemia kasutamist. Kuid inglanna soovitas tal looduses ringi vaadata: seened, juured, koored, taimed, lehed – kõiki neid saab värvimiseks kasutada.
Eriti popp värv on madarajuurest saadud punane toon. Nii kui seda triipu esemes on, läheb see kui soe sai. Igal juurel ja taimel on oma nipp, kuidas värv tema seest kätte saada. Kuid on ka taimi, mille värv on korraks küll ilus, kuid ei jää pidama, näiteks peet.
Osast Süvahavvale läinud villast saab viltimiseks villavatti. Nende viltide sees on üheks kihiks marli, nii et seda saab lõigata ja õmmelda. Imbi näitabki üht villatoorikut, millest ta valmistab kalastajale vesti. „Vilt on sama soe kui nahk, kuid see on masinas pestav ja vormitav,“ lisas ta. Vildist istumisalused on näiteks head asjad välikontsertidel.
Neile, kel selg haige, on mõeldud aga koeravillast vööd. Sees on sellel samuti marli ja natuke lisatud lambavilla, et asi koos seisaks. „Koeravilla fenomeni teati juba ammu, meie memmed panid koerakarva nutsaku lambalabakule sisse, kui laps õue läks. Koeravill on õõnes ja soojus ongi selle õhu tõttu tagatud. See ei ole memmede voodoo, vaid füüsika,“ sõnas Imbi. Koerakarvadega on ka näiteks kätised ja kaelused.
Nii lõngast kui ka nahast
Kui kudumeid vaadata, leiab sealt kõiksuguseid asju, näiteks vilditud, nii-öelda kuulikindlaid kindaid. Siis nutiajastule sobilikud kindad, millel labaku osa vajadusel maha käib ja sõrmed poolenisti katmata on. Mõlematpidi kantavate kinnastega on aga laatadel nalja saanud: keerates need nii, et mõlemad kindad on sama käe omad, on kliendile jäänud mulje, et midagi on läinud valesti.
Väga hästi lähevad kaubaks meeste sõrmikud. Eriti hästi läksid need siis, kui toimus Ekströmi marss, sest liitlasvägede sõdurid ostsid just tumedaid kindaid,
Moodi on taas läinud ka kaelussallid ja seda mitte ainult lastel nagu vanasti, ka suured kannavad neid agarasti. Meeste sokid on tuntavalt karedad, pehmemad on aga naistele mõeldud suvesokid ja unesokid. „Kudumeid saab teha täpselt nii, nagu fantaasia lubab,“ sõnas Imbi ning vedas meid teise ruumi, kus on näha ka lambanahku. Neid on mitmes variandis, vastavalt sellele, milline on vill olnud sel hetkel, kui loom tapeti. Lambanahast saab teha samuti erinevaid tooteid. Näiteks on populaarsed mütsid, mis eriti just lastele hästi sobivad, ja sussid.
Viimaste puhul rääkis Imbi, et varem tegi ta neid ise, kuid kui üks sõbranna töötuks jäi, pakkus ta talle, et nahaõmblusmasin on ju olemas tal, tehku susse. Ise teeb Imbi nahast lastepapusid, kindaid ja veste. Nahkade töötlemiseks on leitud koostööpartner Poolas, kelle hinna ja kvaliteedi suhtega Imbi rahule jääb. „Mulle meeldib, et minu lambad jäävad täpselt sellised, nagu nad mul karjamaal jooksevad,“ lisas ta. Naha teine pool jääb mõnusalt pehme ja siidine.
Neist nahkadest, mis on natuke praagid ja diivanile ei sobi, teeb Imbi veste, ilma kinnisteta. Nende tegemine on võrdlemisi uus asi, kuid nõudlus ületas eelmistel jõuludel Imbi sõnul tema tootlikkuse.
Käsitööd aga ei saa teha, kui ei ole head tööriista. Sae talus oli vanasti kuus vokki, millest üks töötav kokku pandi. Kuid sellega tööd tehes oli Imbil lõpuks puus paigast ära. Otsides, kas kusagil maailmas tänapäevaseid vokke ka on, leidis ta Uus-Meremaalt Ashfordi firma, kellel toona siin edasimüüjat ei olnud. Seda võimalust pakuti siis Imbile, kes selle küll vastu võttis, kuid nentis, et ega see lihtne ole, kuna kõike Asfordi poolt pakutavat peab ta ju siis ise ka tundma.
Ashfordi vokkidest soovitab Imbi sellist, kus kaks jalga korraga töötavad. See on ergonoomiline ja ei tee selga haigeks. Kes aga näiteks lihtsalt oma koeravillast lõnga tahavad, neile sobib ka kedervars hästi. Imbi rääkis, et vanasti oligi nii, et karjapoiss sai endale kõik villa, mis maha pudenes. Mõni korjas niimoodi terve vammusetäie villa kokku ja ketras selle ära kaheharulise oksa (kedervarre eellane) abil.
Palju Lahemaalamba tooteid ostavad ära just turistid. „Alustasime aga niimoodi, et Eesti inimene ei ostnud villast asja, veel isegi kümme aastat tagasi ei ostetud. Nüüd on buum lahti läinud, palju ostetakse just tittedele. Väga paljud ostavad, kuna on ilma igasuguse keemia ja suurtootmiseta tehtud ehe asi,“ sõnas Imbi. Eriti lähevad asjad müügiks siis, kui on saadud ise Sae talu eluga tutvumas käia. Nii valmistuvadki Jäetmad sel nädalal avatud talude päevaks.
Aastal 2019 valiti Lahemaalammas ka Kuusalu valla parimaks elulaadi ettevõtteks. Tunnustust üle andes sõnanud vallavanem, et talu on olnud isegi Inglismaa ajakirjades ja igal pool mujal maailmas tuntud, kuid oma kodukandis teatakse Lahemaalambast veel vähe.
