Käsitöölane: Nahast nahka

0
60
Pärnu-Jaagupi händadega naiste kasukas, kus on seljatükil näha nahatükkide kokkuõmblemise kohad ja Viljandi khk 19. sajandi keskpaigats pärit liignahkadega kaunistatud naiste kasukas. Fotod mantlitest: ERM

Anne Ummalas

Tänasel kiire moe ja kiire elutempo ajal oleme juba liiga varmalt harjunud pealiskaudsuse, mõttetu ja vastutustundetu tarbimisega. Tarbime seda, mis on ilusamas pakendis ja mugav. Tarbime paremad palad ja mis üle jääb, viskame prügimäele. See kehtib paljudes eluvaldkondades, aga eriti riietuse ja söögi osas.

Veel 100 aastat tagasi oli selline priiskamine aga ennekuulmatu. Taludes peeti loomi ja nende eesmärk oli inimest toita ja katta. Sigu, lambaid, veiseid – kõiki neid kasvatati teadmisega, et ühel päeval saab neist söök. Elu ringkäik lihtsalt on selline. Ja kui ükskord see päev kätte jõudis, kasutati lisaks lihale loomast ära kõik – potti läksid ka siseelundid, veri ja sooled, luudest sai tarbeesemeid või koeratoit. Ja täiesti loomulik oli ka nahkade kasutamine talverõivasteks.

Nahku on kasutatud inimese keha katmiseks juba enne, kui ta hakkas paikseks põlluharijaks ja ise loomi kodustas ning kasvatas. Kiviaja inimesest on ju meil ettekujutus kui hundinahkadesse mässitud tegelasest, kes elas nahkadega kaetud püstkojas. Paljud põlisrahvad kasutavad oma eluhoonete katmiseks nahku veel nüüdki.

Missugused esiaja nahkrõivad välja nägid, me täpselt ei tea, sest nahk ei säili pinnases. Küll aga on säilinud hulgaliselt luust esemeid, sealhulgas nõelu, millega nahka saab kokku õmmelda, ning kivist kaabitsaid, millega nahka pargiti.

Mida siis nahast valmistatud on?

Arheoloogilisi leide on enamasti meil leitud linnades toimunud väljakaevamistelt, sest linnas on tekkinud prügimägedel niiske ja õhukindel keskkond, kus nahk on säilinud. Enamik leide on olnud jalatsid, teisel kohal noatuped, vähemal määral kotikesed ja nahatükid, millel vihjeks vaid mõni õmblus. Leiud pärinevad keskajast. 12.-13. sajandil oli enam kasutusel kitse- ja lambanahk. 13. sajandi lõpust suureneb veisenaha kasutus. Jalatseid on valmistatud aga ka karunahast (Pärnu leiud).

Kuna loomanahk hoiab sooja, sobib see meie põhjamaa kliimas suurepäraselt ülerõivasteks – kasukateks ja mütsideks. Sinna kulusidki kõik talu lambanahad. Eestis on lambanahkseid kasukaid uurinud ja valmistanud kõige enam Made Uus. Tema uurimusest ka järgmised andmed Eesti kasukate kohta.

Enne 19. sajandit olid kasutusel lihtsad umbkasukad (nagu umbkuuedki) õlgadelt ja külgedelt kokku õmmeldud nahkadest. 19. sajandi alguses aga hakati valmistama hõlmadega kasukaid. Need olid algselt sirgelõikelistest tükkidest, alt laienevad, pikad kasukad. Piirkonniti valmistati erinevaid kasukaid, järgides piirkonna pikk-kuubede lõikeid. Kasukaid õmmeldes jäeti karv sissepoole ja valge nahk väljapoole. Kasuka kaitseks kanti selle peal villasest kangast pikk-kuube.

Pidulikumaid kasukaid ka kaunistati. Tavapäraselt olid kaunistusteks õmbluste peale õmmeldud ilma karvata teist värvi (punased) naharibad – liignahad. Kaunistuseks pandi ka karvaseid orava-, hundi- vm karusnahast ääri, neid nimetati puhud.

Pärnumaal, Viljandis, Pakril, Vormsil ja Saaremaal on esinenud händadega kasukaid, millel seljal voldid nagu ka paljudel pikk-kuubedel. Seda tüüpi kasukas oli juba uuem edasiarendus. Küljeõmblus oli viidud seljale, nii hoidis kasukas rohkem taljesse. Seljaõmblusesse õmmeldi siilud, mis andsid kasukale allserva laiuse ja siilu ülemised servad volditi händadeks. Kasukatel oli madal püstkrae ja hõlmad suleti vööjoonel väikeste nööpide või haakidega.

Meie piirkonnast kahjuks ei ole säilinud ühtegi kasukat, mille järgi meie saaksime oma kasukaid valmistama hakata. Küll on aga mõned vahvad talimütsid, neist aga räägime tagaküljel.

Loe lisaks:

  • „Loomast loodud“ 2014, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, Made Uus, artikkel “Eesti etnograafilised lambanahast kasukad“
  • Reet Piiri „Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil“ 2007
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare