-0.1 C
Rapla
Teisipäev, 25 jaan. 2022
Podcast

Rattad all, Nublu käes, vurab Ott Kärner mööda kodusid

Saaremalt pärit Ott Kärneril (21) oli neli aastat tagasi lähedane kokkupuude tulekahjuga oma kodus. Nüüd on ta võtnud oma südameasjaks tuleohutuse. „Teeme nii, et kellegi teisega seda ei juhtuks,” ütleb ta.

Ott on noormees, keda ilmselt nii mõnigi raplamaalane lähiajal on kohanud või võib veel kohata. Valge tõukeratas jalge all, must seljakott seljas ning naeratus näol sõidab ta siinkandis ringi. Nimelt käib ta ukselt uksele ja pakub võimalust soetada endale uuenduslik suitsu- ja vingugaasiandur Nublu.

Kohtume temaga Rapla linna lähistel ühe eramaja hoovis. Ott ei ela seal, aga see on tema praegune peatuspaik, kuni ta Raplas töötab. Tema töö on hooajaline. Seda teeb ta vaid suvel. Tõenäoliselt vaid sel suvel, sest järgmiseks suveks on tal juba järgmised plaanid. „Puhkan siis, kui kool hakkab,” ütleb ta muigega. Sügisel jätkab ta nimelt ülikooliõpinguid Tallinnas.

Otil oli juba pikalt ette teada, et sel suvel ta töötab. Tema esialgne plaan oli minna USA-sse raamatuid müüma, aga koroonapiirangud tõmbasid sellele plaanile vee peale. Kui tal avanes võimalus hakata pakkuma Eestis inimestele G4S uuenduslikku suitsu- ja vingugaasiandurit Nublu, võttis ta sellest kinni. Kuna Otil oli hiljutine lähedane kokkupuude tulekahjuga oma kodus, tundis ta, et Nublu pakkumine teistele võiks olla talle sobiv amet. „Teeme nii, et kellegi teisega ei juhtuks,” ütleb ta.

Nii raamatute müümist USA-s kui ka Nublu pakkumist Eestis korraldab Southwestern Advantage Eesti progamm. Raamatute müügi juurde tõi teda õde, kes on ise sellega juba tegelenud. „Valmistusin pool aastat ette raamatute müügiks. Kevadel anti teada, et saab minna kas Suurbritanniasse või jääda Eestisse,” räägib ta. Ott otsustas jääda Eestisse. Esmalt tõdes ta, et Suurbritanniasse raamatuid müüma minna on riskantne ning on oht, et tullakse tagasi miinusega. Samas ei saanud ta peast mõtet, et Nublu oleks saanud aidata tema peret ja võiks aidata veel kedagi.

Ärev maikuu pärastlõuna

„Meil on suur pere, üksteist last, ja alati oli keegi kodus. Kui läksime näiteks ujuma, alati jäi keegi koju. Ükskord aga oli vanaema juubel. Läksime sinna ja ega keegi mõelnud, et kodus võiks midagi juhtuda. Kaks tundi hiljem hakkasime vaikselt tagasi tulema. Noorem õde ja noorim vend läksid enne, jõudsid koju, vaatasid, maja suitsu täis,” meenutab Ott.

Vaatamata ehmatusele hakkasid noored kohe tegutsema. „Õnneks nad panid kõik uksed, aknad kinni ja kuna neil endal telefoni polnud, jooksid naabri juurde. Naaber helistas siis ka meile ja ütles, et maja on suitsu täis,” räägib ta.

Ülejäänud pere oli veel vanaema juures. Tema kodu jäi Oti pere kodust umbes kahekümne minuti sõidu kaugusele. „Hakkasime ka kiiresti liikuma. Mõtlesin, et okei, suitseb midagi. Süda hakkas taguma, äkki minul midagi. Ma olin siis juba elektroonikahuviline, et äkki minul midagi läks seal,” meenutab Ott oma mõtteid toonasest autosõidust kodu poole.

„Jõudsime kohale, maja ümber olid tuletõrjujad. Majja kedagi ei lastud, kuigi ikka tahtsime minna. Isa tahtis aidata, aga olime sel hetkel ikka päris segaduses. Mõtled, et lähed käid sünnipäeval ja tuled tagasi, aga tegelikult kodu pole enam endine,” jutustab Ott. Kõige rohkem ehmatas sündmus pere noorimaid liikmeid, näiteks jäi kõige väiksem õde Oti sõnul mõneks ajaks kokutama. Ta oli sel ajal nelja-aastane.

„Järgmised paar kuud elasime naabri juures. Meil on suur pere, väga ära ei mahuta, aga saime hakkama. Mina isaga elasin kodus, tahma oli palju, aga sai elada. Vaikselt tegime korda,” räägib Ott. Majal ei olnud ka kindlustust, mis tähendas, et pere pidi oma jõududega maja ülesehitamisega hakkama saama. Õnneks Saaremaa kogukond ei jätnud omakandi inimesi hätta ja tuli appi.

Tulekahju oli alguse saanud köögist. Delfist võib veel lugeda uudist juhtunu kohta, kus on kirjas, et päästjate kohale jõudes oli maja suitsu täis ja põles elektripliit ning seinal olev elektrikilp. Lisaks olid tule külge saanud ka diivan ja klaver. Hiljem on Ott perega arutades mõelnud, et tuli võis alguse saada köögis olnud pikendusjuhtmest.

„Maja oli jagatud kaheks. Eluosa ja kuuriosa. Suits kuuriossa ei pääsenud, aga ülejäänud maja oli suitsu täis, kõik läks väljavahetamisse,” räägib Ott. Köögis põles kõik ära, elutoas jäi üht-teist alles, aga mööbel vahetati kõik välja. Ka riided tuli kogu perele uued osta, kuna pesus suitsulõhn välja ei tulnud. „Värske algus,” ütleb Ott.

Majas oli tugev tahmalõhn, mistõttu kutsuti spetsialistid, kes pesid kõik klooriga puhtaks. „Pärast ema värvis terve maja valgeks, ei tahtnud üldse musta näha,” meenutab Ott. Noormehe sõnul jättis sündmus igasse pereliikmesse omal moel jälje.

Tegemist oli õnnetu juhusega, et pere ise sel hetkel kodus ei olnud, et tekkinud elektririkkele kohe jaole saada. Ott selgitab, et lähimad naabrid asuvad nende kodust 200 meetrit ühele poole ja 300 meetrit teisele poole üle põllu. „Naabrit kodus ei olnud, oli töömees, töö oli pooleli, ei pannud tähele,” tõdeb ta. Tulekahju leidis aset 2017. aasta maikuus. Siis veel Nublut ei olnud.

„Kas Nublu oleks teid aidanud?” küsin. „Jah, kindlasti,” vastab Ott kiirelt, lisades siis: „Nublu eesmärk ongi minutitega teada anda. Kuidas meil oleks olnud – juhe hakkas kärssama, tekitas vingugaasi, Nublu tunneb vingugaasi ära, oleks teada andnud sõnumiga. Kuna ise olime kahekümne minuti kaugusel, oleksime saanud palju rohkem päästa. Või siis oleks kohe naabrile saanud teada anda,” usub Ott.

12 tundi ja 50 kodu päevas

Otti motiveeribki praegu inimeste ukse taga käima tema isiklik kogemus: „Minu eesmärk on panna inimest mõtlema, sest tavaliselt inimesed mõtlevad alles siis, kui tuttaval on midagi juhtunud.” Ott on üks mitmekümnest noorest, kes tänavu suvel mööda Eestit ringi käivad ja inimeste ustele ning südametunnistusele koputavad. Raplamaale sattus Ott käima juhuslikult. Seni ei sidunud teda selle piirkonnaga mitte miski. Kuna ta teeb aga siinkandis nüüd tööd suisa kuuel päeval nädalas, on ta leidnud endale ajutised peatumiskohad.

Tööga alustas ta juuni keskel. Meie jutuajamise ajaks oli tal pooleli kuues töötamise nädal. Selle perioodi jooksul oli ta jõudnud juttu teha umbes 1500 inimesega. Ta liigub ringi elektrilise tõukerattaga, mis võimaldab tal hõlpsalt ja mugavalt liikuda näiteks Rapla ja Kaerepere vahet. Oti trajektoorid viivadki teda kodudesse, mis ei jää üksteisest liiga kaugele. Maapiirkondades, kus tuleb juba mitmeid ja kümneid kilomeetreid tihti järjest liikuda, töötavad kolleegid autodega. Raplamaal on lisaks Otile veel kaks Nublu pakkujat ringi liikumas.

„Kuidas inimesed sind seni vastu võtnud on?” küsin. „Eks ma olen alles algaja ja alguses oli päris palju neid, kes ei tahtnud kuulata, aga oli ka muidugi inimesi, kes võtsid sooja südamega vastu,” ütleb ta. Oti sõnul on võti selles, et müügimees endas siiski välja lülitada, sest müügimehi inimesed ei armasta. „Ma olen lihtsalt tudeng, kes ukse taga on,” ütleb Ott lõbusalt.

Kuus päeva nädalas pikki kaheteisttunniseid päevi tehes võib ilmselt kergesti inimestest tüdimus tekkida, seda enam, et läheneda tuleb enam-vähem sama jutuga. Ühes päevas käib ta läbi umbkaudu viiskümmend kodu. Ott aga tüdimust ei tunne. „Kui kõik inimesed oleksid ühte tüüpi, tüdineks väga kiiresti ära, aga inimesed on erinevad. On inimesi, kes on väga avatud, kes tahavad ise juttu rääkida, on kinniseid inimesi, keda peab palju utsitama, ja on analüütilisi inimesi, kes tahavad mõelda rohkem. Õpibki kõikide inimestega suhtlema. Iga päev õpib midagi uut,” leiab Ott.

Hiljutistest kokkupuudetest Rapla inimestega toob Ott esile ühe perekonna: „Viljo Sinikas, temal on väga lahe perekond. Temal käisin külas. Tal on poisid, kes mängivad korvpalli. Neil oli Nublu maskott, tahtsid minu käest ka maskotti, aga minu käest said anduri. Hästi lahe perekond, hästi sõbralikud, olid ise ka Nublu peale mõelnud.” Mitte nii positiivsetest kokkupuudetest räägib Ott sama sõbralikult, öeldes, et on ise ka inimene ja saab aru, kui endal on vahel kiire ja keegi tuleb tülitama, siis ütledki pahasti.

Üldiselt on inimesed Oti sõnul üsna altid olnud Nublut endale soetama ja lepingut sõlmima. „Ega siin olegi midagi mõelda. Nad teavad, mis Nublu on. Kas oled seitsme euro eest valmis oma kodu turvalisemaks tegema või ei ole,” ütleb ta.

Oti teekond Raplamaal algas Kohilas, siis oli ta Raplas ning on olnud ka Keavas, sealt liikus edasi Kaereperre ja plaanis on veel minna Kehtnasse ning ka Märjamaale. Seejärel liigub ta edasi juba Rakverre.

Edaspidi soovib Ott ikkagi end proovile panna Ameerikas. Samas igatseb ta ka pisut oma hobide järele. Tema tõeline kirg peitub hoopis tehnikas. „Tahaksin teha tudengivormelit,” tõdeb ta. Ta on nimelt Tallinna Tehnikaülikooli robootika õppurina osa isesõitva vormeli meeskonnast.

„Sel suvel plaanisin osaleda hoopis võistlustel, aga mõtlesin, et õpin siin rohkem ja kuna see on mul ka südameasi, siis tundus see parem variant,” ütleb ta. Oma osa koodi kirjutamisel tegi Ott valmis, aga võistlustel ta ise käia ei saanud. Võisteldakse Euroopa eri paikades ning koju on toodud nii teisi kui ka esimesi kohti.

Tulevikus näeb Ott end samuti kiirete ja põnevate masinate maailmas tegutsemas. „Olen mõelnud minna kunagi autotööstusesse inseneriks. Tesla on üks valik, kuhu tahaks minna,” toob ta näite.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised