Rahvarõivaid me tunneme. Näeme neid seljas rahvatantsurühmadel ja tähtsatel pühadel teistelgi inimestel. Tunneme ära ehk oma kodukihelkonna seelikutriibud ja teame, misasi see pottmüts on. Aga 19. sajandi lõpus tuli lühikeseks ajaks moodi hoopis eriline kleidimood – kaapotkleit. See sai lühikeseks, aga mõjusaks üleminekurõivaks traditsioonilise talurahva riietuse ja linnalõikeliste riiete vahel. Moes olid need kleidikostüümid laias laastus 1870. aastatest kuni sajandi lõpuni ja 20. sajandi alguseni, mil meie kandis lõplikult vanast riietumisstiilist loobuti ja linnamoega ühineti. Olgu siinkohal mainitud, et uue moe võtsid kasutusele kõigepealt neiud just pidulikumate sündmuste tarvis. Vanemad naised ja argipäeviti kanti ikka oma vanu riideid edasi.
Üks põhjustest oli see, et laristada polnud sünnis ja kõik rõivad tuli kanda lõpuni. Teiseks olid külaühiskonna harjumuspärased iluideaalid üsna visad muutuma, kõik uus tundus esialgu noorte narrusena. Kõikides külades ei võetud uut riietust kasutusele ka ühel ajal. Oli piirkondi, kus mindi uutele moodidele üle kiiremini, mujal aga visamalt.
Kaapotkleit ise jõudis meieni Inglise kuninganna Victoria garderoobist, kaharate krinoliinkleitide hulgast. Nagu ikka on kõrgemalseisjate eeskuju nakkav ja alamadki soovisid samasuguseid rõivaid. Linna- ja mõisaprouade kaudu jõudsid ka eesti neidude silme ette kaharad triibulisest ja ruudulisest peenest villakangast kleidid.
Nutikad eesti naised kudusid kohe samalaadseid kangaid järele, nii villaseid kui ka linaseid. Jõukamad talud said omale lubada ka välismaalt sisse toodud villast ostukangast. Põlled ja õlarätikudki olid ostukaup – klaarkangast ja pitsilised.
Kleidi seelikuosa õmmeldi nagu rahvarõivaste seelik, aga kurrutatuna, nõnda, et seelikuosa üsna kahar sai. Pihaosa oli sissevõtetega kehasse õmmeldud. Kinni käis kleit haakidega. Varrukad tehti kas volditud kaharad või sirged. Kaapotkostüüm erineb kleidist selle poolest, et seelik ja pihaosa ei ole kokku õmmeldud ja pihaosa järgib juba varem tuttavat kampsunilõiget, mis samuti kehasse töödeldud kaarjate seljaõmblustega ja allservas ilutseb kangaribast sees, mis on omakorda voltidesse seatud. Kogu mulje naisest pidi olema vöökohast peen ja seelik järsult laienev.
Kaapotkleidi juurde käib poolläbipaistvast kangast klaarpõll, nöörvoltidega ja/või tikandiga ja õlarätik, mis kindlasti peaks olema pitsiline. Kuna abielus naisel ei olnud sobilik avalikult palja peaga käia, oli rahvarõivaste kandmise kombestikust tarvitusele jäänud veel pottmüts. Linnast tuli aga uuem mood peale ja pottmütsi vahetas välja pisike saksatanu ehk oub, mida kanti väikese peakattena pealael. Oub oli kaunistatud pitside, lillede ja sulgedega.
Ega sääredki saanud paljaks jääda, nii villaseid, puuvillaseid kui ka linaseid sukki kanti ka nüüd. Sukad ulatusid põlvini ja kinnitati värviliste villaste sukapaeltega, et sukad lonti ei vajuks. Kaapotkleitidega aga ei kantud pastlaid, vaid musti nahast kingi või jõukamad perenaised ka nööridega või nööpidega saapaid.
Uus mood nõudis ka uuemaid ehteid: säravad silmadega (värvilised klaasitükid) preesid olid omal kohal, samuti kodaratega ja kannaga rahad keti või helmeskee otsas. Sõlgi enam kaapotkleidiga ei kantud.
Muuseumis säilinud kleite uurides on huvitav jälgida, et kõik kleidid on küll erinevad, aga on mõned tehnilised võtted, mida kasutatakse peaaegu kõikide kleitide juures. Näiteks teraskant külje-, õla- ja seljaõmbluste vahel ning pihaosa allservas. Kurrutamiseks on kõigepealt kangas ühekorra tagasi keeratud ja siis alles kurrutatud. See teeb kurrutuse volüümikamaks. Esihõlma kinnituseks olid ülekaalukalt haagid. Kleidid olid kas ilma kraeta või madala püstkraega. Varrukaotstes olid mõnedel kleitidel nööbid, aga esines ka vanaviisi sidusega (värvli külge õmmeldud pael või kangariba, millega varrukas randme ümber seoti) varrukaid.
Anne Ummalas
