Eelmisel sügisel kogunes Kehtna klubi ja Raplamaa Perenaiste Seltsi Pauliine kutsel 13 naist, kes kõik tahtsid kangesti valmistada ise oma kätega kaapotkleite ja -kostüüme ja ka kõike muud, mis ühe õige 19. sajandi lõpu daami rõivakomplekti kuulus.
Moed ja trendid on ju aastasadade jooksul teinud läbi põnevaid etappe ja möödunud aegade ilust tahaksime tänagi osa saada. Nii on rahvarõivas praegugi vanade eestlaste väärikuse märk. Rahvarõivas on aga ajas muutunud ja 19. sajandi lõpul, just enne linnaprouadega samade lõigete ja materjalide kasutuselevõtmist, oli 30 aastat moes kaapotkleit.
Just neid kleite-kostüüme õmmeldi Kehtnas selle aasta jaanuarist alates. Ja tulemus ületas osalejate lootusi väga suurelt. Valmis 13 kaunist ja uhket komplekti, mida autorid uhkusega kanda saavad. Kursusel õpetasid meie oma rahvarõivameistrid Tiina Toompuu, Gerly Karu ja Anne Ummalas. Kursust aitasid läbi viia Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp.
Kursusel valminud kleite-kostüüme ning nende all olevaid aluskleite või -pükse näidati laiemale publikule Kehtna Vana Aja Päeval 21. augustil. Kõik kursusel osalenud küll kahjuks sel päeval kohal olla ei saanud ja puudus ka juhendaja Gerly Karu.
Üks juhendaja, Tiina Toompuu rääkis, et eks põhilõige on kaapotkleitidel suhteliselt sarnane, kuid igaüks sai lisada mõne oma nüansi, kasvõi panna voodri teistmoodi või lisada põneva lillelise kandi.
Kursus kogunes jaanuaris ja juhendajad proovisid õpetusprotsessi üles ehitada niimoodi, et üks konkreetne teema räägiti ära ja hakati seda ka kohe tegema. Alguses võttis Tiina sõnul päris palju aega lõigete tegemine. Need oli vaja saada ju igale naisele oma keha järgi sobivaks. Vanadest voodilinadest tehti proovijakid, nii et pärisjakki tehes polnud muudatusi väga palju vaja teha.
Oma põntsu pani kursusele ka koroona, mille leviku tõkestamiseks seatud piirangud ei lasknud naistel mõni aeg koos õppimas käia. Enne kohtumispausi saadi küll sukkade tegemine teoorias selgeks, nii et need valmisidki paljudel piltide ja juhendite järgi kodus iseseisvalt.
Kõik kurusel osalenud naised võiks nagu ühest suust kosta, et nad jäid kaapotkleidi kursusega ääretult rahule. Nii mõnelgi neist on varem mõnel rahvariidekoolitusel käimise kogemus seljataga, kuid oli ka neid, kelle jaoks kaapotkleidi tegemine oli esimene selline kogemus.
Ebbe Nõmmik pelgas enne kursust väga just õmblemise osa, kuna seda peab ta enda nõrgaks kohaks. Õmblemisest küll meelistegevust ei saanud, kuid tänu headele juhendajatele sai ta ilusti hakkama. Kõige keerulisemaks osaks pidas ta varrukaid, mida tuli korduvalt õmmelda ja harutada ja siis jälle õmmelda ja harutada, kuni need lõpuks meelepärased välja nägid.
Õige kleidikanga leidmiseks tuli Ebbel läbi käia õige mitu poodi. Ta soov oli leida midagi tumedamat, millel oleks halli või punast sees. Sobiva kanga ta leidis ja koos õlarätiku, põlle, sõle ja oubiga näeb valminud kaapotkleit igati stiilne välja.
Eve Pregel jäi enne fotosessiooni silma oma aluskleidiga, mida vabalt võiks ka lihtsa suvise kleidina kanda. Eve sõnas, et õpetaja Tiina oligi neile öelnud, et tehke aluskleidid, neid saab suvel näiteks koos rahvariidevööga kanda. Varem on Eve käinud kaheaastasel rahvariidekoolitusel, kus valmis täiskomplekt, ja pikk-kuue kuuekuulisel koolitusel.
Ka Eve kaapotkostüüm ja oub jäävad aluskleidi kõrval eriliselt silma ja seda sinimustvalgete värvitoonide poolest. Kostüümikanga saamise kohta rääkis ta, et ega see lihtne olnud. Aeg oli ka selline, et väga vabalt kusagil käia ei saanud. Appi tuli aga kursustel osalenuid ühendav Facebooki grupp, kuhu need, kes kangajahil olles midagi huvitavat leidsid, sellest sinna pildi postitasid. Nii leidis Eve Trendtekstiilist õige kanga ja sai selle veebi teel tellida.
Aita Iskül on ka varem rahvariidekoolitusel osalenud, Rapla raharõivaid teinud. Kes kord mõnel sellisel kursusel käinud, jääb seal ka suure tõenäosusega edaspidigi käima. „Sellepärast ma siia tulingi, et siin on nii toredad osalejad, juhendajad ja ettevõtmised, nendega koos tegemine on lust ja lillepidu,“ sõnas Aita. Võrreldes varasema koolitusega, kus tuli näiteks tikkida, millega ta polnud pikka aega tegelenud, pidas Aita praegust kaapotkostüümi tegemist lihtsamaks. Peamiselt oli ju vaja õmmelda ja sellega on ta mingil määral pidevalt tegelenud. Kõige kauem aega võttis aga sukkade kudumine. Varasemal kursusel valmisid rahvariiete juurde villased sukad, aga nüüd valmisid sama mustri järgi puuvillased, et suvisel ajal mõnusam käia oleks.
Kostüümi tegemiseks läks vaja neli meetrit kangast, kuid leides sobiva, selgus, et seda pole Tartu poes piisavalt. Õnneks leidus Tallinna filiaalis seda veel ja nii sai Aita halli- ja punasetriibulise kanga, millel aktsendiks väike kollane triip. Kindlasti väärib märkimist Aita jaki punane vooder. Ta ütleski naerdes, et eks siis vahel tuleb hõlmad lahti käia, et see ilus vooder ka näha oleks.
Rita Merekivi ei ole küll varem sarnasel koolitusel osalenud, kuid iseseisvalt on ta rahvariideid valmistanud küll. Kursusega jäi ta igati rahule ja leidis, et tema jaoks polnud ükski etapp kaapotkleidi valmistamise juures keeruline.
Kuid keeruliseks osutus õigete kangaste leidmine. Kleidi jaoks tahtis ta villast, kuid mitte väga paksu kangast. Sobivat käis ta otsimas nii Pärnus kui ka Haapsalus, kuid alles kolmas kangas, mis Anne Ummalase kaudu temani jõudis, osutus selleks, millest lõplik kaapotkleit valmis.
Ka pottmütsi jaoks sai mitu kangast ostetud, enne kui Ritat tabas äratundmine, et just see on see õige.
Aive Mägi on aasta tagasi käinud Kehtna klubis rahvariideseeliku telgedel kudumise kursusel. Seekordse kursuse kõige keerulisemaks osaks pidas Aive õmblustöid, seeliku ja kantide tegemist. „Ja pottmüts oli suur väljakutse. See on käsitsi õmmeldud ja ütleme nii, et pärast selle valmimist olid sõrmeotsad katki. Mütsi vaadates tundub, et see on masinaga tehtud, kuid tegelikult ei ole. Selle tegemine oli raske ja valus, aga tulemus on ilus,“ sõnas Aive.
Kanga leidmisega oli Aivel ehk natukene keerulisem kui mõnel teisel osalejal, kuna tema soovis linast kangast. Sama tahtis ta sõbranna, samuti kursusel osalenud Seily Sõgel-Raid (kes küll Vana Aja Päeval kohal ei olnud). Koos leiti sobiv kangas ja ka töö käis tandemina, üksteist tagant õhutades, et kõik ikka õigeks ajaks valmis saaks.
Kindlasti kavatseb Aive ka edaspidi mõnel sarnasel kursusel osaleda, näiteks tahaks ta endale kududa õlarätti. Kuna kursusel osalenute hulgas on nii varem kui ka praegu olnud naisi Kehtnast kaugemaltki, sõnas Aive, et kui sa ikka midagi teha tahad, siis vahemaa ei ole oluline, ja kes kord neile kursustele sõrme andnud, jäävad seal ka edaspidi käima.
Liisimari Randjärve jaoks oli kaapotkleidi tegemine esimene rahvariidekoolitus ja tema jaoks oli suurim üllatus see, kui ajamahukas see on. Algasid ju koostegemise päevad kella kümnest ja kestsid õhtul viie-kuueni välja. Pluss aeg, mis iseseisvalt tehes kulus.
Sukkade kudumisega ta päris sinasõbraks ei saanudki, kuid õmblemisega läks paremini ja kleit sai valmis. „Loomulikult jäin osalemisega rahule, sest kui ma ei oleks osalenud, ei saaks ma sellist väärtust. See on ikkagi asi, mis jääb mulle pikaks ajaks, täpselt sellist kleiti ei ole mitte kellelgi teisel,“ sõnas Liisimari.
Paljud ilmselt on näinud tema tehtud siidimaalidega Vietnami traditsioonilisi kleite. See oli ka üks põhjuseid, miks Liisimari kursusel osales, kuna ta tahtis, et tal oleks nende kõrval ka enda tehtud eesti rahvarõivad olemas.
Agnes Uustallo on rahvariiete valmistamises juba vana kala, kuna on Kehtnas koolitustel käinud nii kaua, kui neid korraldatud on, ehk kaapotkleidi kursus oli tema jaoks neljas. Vaatamata sellele, et erinevaid kursusi on juba päris mitu läbitud, on Agnese jaoks põnevus ikka alles. Kõige keerulisemaks peab ta aga aja leidmist kõigi asjade tegemise jaoks.
Kanga leidmine Agnese jaoks keeruline ei olnud, tuli vaid leida endale meeldiv värvikombinatsioon ja ruut.
Enamikul naistel on kleidi või kostüümi all aluskleit, aga Agnesel on pikad aluspüksid ja nendega kokku sobiv pilutatud alläärega alussärk. Aluspükste kohta rääkis ta, et originaalid on kellegi annetaja kaudu saadud ja tema omad on nendega tehnoloogiliselt üks-ühele tehtud, lõige on vaid enda järgi kohandatud. Esmapilgul tunduvad need püksid tohutu suured, kuid neid jalas nähes see tunne kaob. Selliste aluspükste puhul on huvitav märkida, et esimestel sellistel oli jalgevahe õmblus lahtine.
Sigrid Kalle-Vainola on varem teinud endale rahvarõivaseeliku ja kudunud päris mitu suurrätti, kuid õmblemiskursusena oli kaapotkleidi (Sigridi puhul kostüümi) tegemine esimene sellelaadne. „Õmblemisega ei ole ma sinapeal, õpetajad pidid ikka kahte kätt korraga hoidma, ühest jäi väheks,“ sõnas Sigrid, lisades, et kaapotkostüümi õmblemine ongi väga raske töö, kuid kuna juhendajad olid superhead, sai tulemus igati tore.
Teistel naistel on kangas tulnud ikka kusagilt poest, aga Sigridil juhtus nii, et õige kangas leidis ise tee tema juurde. Kohalikud vanatädid tõid Kehtna klubisse kanga, pakkudes talle kui klubi juhatajale, et see ehk sobiks laudlinaks. Kuid kui Sigrid seda ruudulist kangast nägi, sai ta aru, et see on hoopis kaapotkleidi jaoks ideaalne.
Nii nagu mitmed teisedki naised, tõi ka Sigrid välja meeletu töömahu, mida kostüümi tegemine nõudis. „Selle poole aasta jooksul tuli ikka hästi paljudest asjadest selle tõttu loobuda. Kui tundidesse panna see töömaht, oli see meeletu. Normaalsed inimesed nii ei tee,“ sõnas Sigrid. Ja enda kaapotkostüümi sai Sigrid valmis, käies veel samal ajal tööl ja ülikoolis!
„Juhendajad olid niivõrd head ja sedavõrd sütitavad inimesed, nemad tekitavad selle huvi ja tahtmise teha. Ütleme ausalt, tavaline inimene seda kaapotkostüümi ei kanna kusagil, aga see sai tehtud juba lihtsalt sellepärast, et nende inimestega on koos niivõrd tore teha ja tegutseda,“ rääkis Sigrid.
Annika Koitmäe-Pihli jaoks oli kaapotkleidi kursus täiesti esmakordne. „Ma pole varem rahvarõivaid teinud ega kaapotkleidist isegi midagi kuulnud. Kuid nähes selle kursuse kuulutust Facebookis, helistasin kohe Anne Ummalasele, oma vanale käsitööõpetajale,“ sõnas Annika.
Ka tema kiitis juhendajaid, kelle abi oli kohe olemas, kui mõni mure tekkis. Õmblemine oli talle varasemast tuttav, kuid väga aktiivne õmbleja ta pole. Tükk aega polnud ta midagi suuremat kui laudlina õmmelnud, nii et kaapotkleit oli päris suur amps.
Samuti on varasem kokkupuude tal kudumisega, kuid selle vahega, et tema koob varrastega suuruses 4-6, sukki tuli kududa aga varrastel 1,25.
Tänu sellele kursusele on Annika igatahes meie esivanemate käsitööpärandile sõrme andnud ja varsti läheb ka käsi, kuna ta soov on edaspidi rahvarõivakomplekti tegemiseni jõuda.
Piret Joalaid tuli kursusele Tallinnast. Ja seda mitte esimest korda. Eelmine kord käis ta kaheaastasel rahvariidekoolitusel ja tegi endale Hageri komplekti. Selle paiga valis ta põhjusel, et ta emaema abiellus Hageri külla. Nii täitis toonane kursus Pireti ammuse unistuse saada omale Hageri rahvariided. Sel korral tahtis ta teha Nissi (kuna sealt oli ta emaema pärit) kaapotkleidi, kuid õige mustriga kangast (ühtepidi laiemate ja teistpidi kitsamate triipudega) ei olnud saada. Kuid vähemalt sukad, mis hetkel küll on alles kudumises, tulevad Piretil Nissi omad.
Varasemast mingit õmblemise ega käsitöötausta Piretil pole. Esimesel kursusel olid tema jaoks keerulised tikkimine ja seeliku kurrutamine, seekord oli raskeim osa seesi panek.
Aili Kuldkepp ütles, et tema jaoks oli kaapotkleit juba ammune unistus. Nii et kui Anne selle tegemise kursuse välja kuulutas, haaras ta varmalt võimalusest. Varem on ta rahvariidekoolitusel teinud Rapla komplektid endale ja tütrele.
Kaapotkleidi kanga saamine läks Ailil lihtsamalt kui mõnel teisel. Esimene kangas, mis poes silma jäi, tundus just sobiv ja seda oli ka just täpselt talle paras jupp alles jäänud.
Kuigi võiks arvata, et Ailil, üdini käsitööinimesel, ei olnud kleidi tegemise juures midagi rasket, tõdes ta, et siiski õmblemine seda tema jaoks oli. Kuid sujuvalt läks pitside tegemine, mida leiab nii tema põllelt kui ka oubilt. Need peened pitsid panid nii mõnegi kursusekaaslase imetlusest ahhetama, nii peened ja filigraansed näevad need välja. Kuid niplispits on käsitööliik, mida Aili valdabki suurepäraselt.
Neil, kes seekord mingil põhjusel ei saanud kaapotkleidi kursusel osaleda, ei tasu kurvastada, kuna oktoobris plaanib Raplamaa Perenaiste Selts Pauliine alustada kaapotkleidi valmistamise kursusega Kohilas. Samuti on tulemas kaheaastane rahvarõivaste komplekti valmistamine Juurus, ka alates oktoobrist.
