-1.2 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArvamusKunas tuleb vabadus armastada?

Kunas tuleb vabadus armastada?

Kui Eesti taasiseseisvumispäeval Kohila hoovide päeval käisin, kõnetas mind eriti üks hetk Kepsleva Poni Kõrtsis. Tiina Adamson esitas imekauneid Olav Ehala laule, mis juba iseenesest hinge puudutasid, kuid üks laulude vahele räägitud jutt puudutas teemat, millele isegi olen just viimasel ajal rohkem mõelnud.

Tiina on kaks aastat Rootsis õppinud. Ta sõnas, et enda arust läks ta muusikat õppima, kuid tegelikult õppis ta palju rohkem armastuse kohta. Rootslased on palju avatumad, julgevad oma tunnetest rääkida ja näitavad oma hoolimist välja. Ja mitte ainult väga lähedastes suhetes olles, vaid üleüldiselt on hoolimist ja armastust rohkem tunda. Näiteks rääkis Tiina, kuidas tema lauluõpetaja ütles, et ta teda armastab. Eestlase jaoks on selline olukord veider, paneb kohmetuma. On ju tüüpiline eestlase stereotüüp selline, et korra elus avaldatakse armastust ja sellest piisab. Ja kui midagi tunnetes muutub, küll siis teada antakse

Ma olen täheldanud, et just vanemad inimesed on seisukohal, et armastus väljendab midagi nii tugevat ja võimast, et seda sõna ei saagi liiga tihti öelda, siis see justkui vähendab selle sõna tähtsust. Olgu, päris kümneid ja kümneid kordi päevas armastuse väljendamine tõesti ehk ühel hetkel devalveerib selle tähendust ja tekitab lõpuks küsimuse, kas inimene tõesti armastabki või üritab korduva ütlemisega iseennast veenda, et armastab, kuigi tegelikult pole suuri tundeid ehk kunagi olnudki.

Ma olen aga Tiinaga ühte meelt, et kui ikka armastuse ja hoolimise tunne on sees olemas, siis seda tuleb väljendada ja sellest ei vähene armastuse sõna väärtus. Olen ise kogenud, kui laps, keda ma vaid paar korda näinud olin, mööda minnes teatas, et ta armastab mind. Ta ei oodanud midagi vastu, ta lihtsalt tundis sel hetkel armastust ja väljendas seda. Sellised hetked on südantsoojendavad ja selliseid hetki võiks meil kõigil elus rohkem olla. Ja kui väga armunud paaridel tõesti on tunne, et tunded on nii suured, et ainult “ma armastan sind” ütlemisest jääb justkui väheks, siis soovitan tutvuda raamatuga “Armastuse viis keelt” (Gary Chapman), selgitada välja oma kallima armastuse keel ja teda selle kaudu kõnetada.

Minnes tagasi Tiina jutu juurde, rääkis ta, kuidas on mõelnud, kust tuleb eestlastel see, et oma tundeid ei näidata välja, neist ei räägita. Ja oma mõtetega jõudis ta välja selleni, et põhjus peitub meie minevikus, kuulumises Nõukogude Liitu, kus lihtsam oli hakkama saada, kui üldse mingeid tundeid välja ei näidatud.

Ei olnud siis kombeks isegi ju lapsi kallistada, vähemalt isadel mitte. Tuleb meelde, kuidas Leelo Tungal kõneles enda lapsepõlvest rääkivast filmist “Seltsimees laps” ja sellest, et kuigi ta teadis, et isa teda armastab, siis kallistusi ta temalt lapsena ei saanud. Lapse jaoks on aga kõige otsesemad armastuse väljendused lahked, toetavad sõnad ja füüsiline puudutus. Tuleb meelde Jan Uuspõllu üks hiljutine intervjuu, kus ta tõi välja, et me ei peaks praegu vihavastasest seadusest rääkima, kui vaid vanem põlvkond oleks praegustele noortele rohkem armastust jaganud.

Oma mõtted lõpetas Tiina tol riigile tähtsal päeval sooviga, et me julgeks rohkem üksteisele öelda, et “ma armastan sind”, “ma toetan sind”. Me ei pea enam oma tundeid kartma välja näidata.

Lisaksin omalt poolt juurde, et tegelikult mingeid tundeid julgetakse küll välja näidata, kuid rohkem siiski negatiivseid. Kasvõi täiesti võhivõõrale ollakse väga varmad halvasti ütlema, kuid ilusate tunnete väljendamisel on ikka suu nagu vett täis. Nooremate puhul hakkab see küll vaikselt muutuma, kuid pikk maa on veel minna sinnani, et tavaline eestlane tunneks vabadust ka väljaspool romantilist suhet oma armastust ja hoolimist lähedastele väljendada ja seda võetaks enesestmõistetava osana elust.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare