Augustis tegi Pikasoo aed oma erinevate aiasaadustega Rapla hooviOTT-i debüüdi. Artur ja Triinu Roosvalt võlusid kohalikke nii maitsva ja maheda toidu kui ka sümpaatse olekuga.
Rapla vallas Nõmmemetsa külas kasvatavad Artur ja Triinu Roosvalt mahedalt erinevaid köögivilju. Tänavu teevad nad seda esimest korda. See on olnud õppimise aasta, mis on toonud kaasa nii meeldivaid üllatusi kui ka pisut pettumust.
Püüdlus mitmekesisuse poole
„Maa on kogu aeg olemas olnud ja olen seda välja rentinud,” selgitab Artur. Alati on ta aga mõlgutanud mõtet seda ise kasutada. PRIA noortaluniku toetusega asus perekond seda plaani ellu viima. Köögivilja kasvatamise kasuks otsustati pisut juhuslikult. PRIA toetuse tingimusi uurides tundus see neile lihtsalt sobivaim variant.
Kasvatusviisiks on perekond valinud mahetootmise. „Põlvest põlve oleme oma kodus mahedalt kasvatanud. Kui seda mõttega teha, siis see toimib. Mina arvan, et see on ainuke lahendus, kuidas edasi minna. Eriti just tarbeköögivilja kasvatuses. Eks suures koguses on seda praegu veel raske mahedana teha,” leiab Artur.
Ta tunneb, et praegu on veel vara hinnata, mida tema enda isiklik mahekasvatuse kogemus ütleb. „Eks seda näeb kümne aasta pärast, kui on suured külmad ja haiguslained üle käinud, mille vastu sa kuidagi võidelda ei saa,” ütleb ta.
„Meie pikk plaan köögiviljakasvatuses on pisut ebatraditsiooniline,” räägib Artur. Koolides põllumajandusest rääkides keskendutakse pigem suurele kasvatusele, aga pere eelistab väiksemat mahtu. „Meil jääb köögiviljakasvatus ühe hektari piiridesse. Tahame maa kasutuse võimalikult efektiivseks saada ja ise võimalikult vähe sekkuda,” selgitab ta.
Abimeheks mahetootmisel on mitmekesisus. Triinu ütleb naerdes, et tänavu said taimed pisut juhuslikult maha pandud. Edaspidi soovivad nad põllusektorite vahele elupaikade jaoks ruumi jätta. Kahjuritega võitlemisel loodavad nad abi just looduselt endalt. Triinu räägib, et kord võiksid põllu juures olla kullipuud ja lindudel pesa tegemise võimalused. „See aasta oli nii tore, et meil oli igal pool kiivitajaid,” räägib ta. Samamoodi aitaksid ühed taimed kahjureid teiste juurest eemale hoida.
Esimene aasta on olnud suur õppimine. Mõtteid, mida järgmine aasta teisiti teha, on perel omajagu. Pealegi sattus aasta olema ka ilma mõistes erakordne. „Vahepeal, kui pikalt oli kuum ja üldse vihma ei tulnud, oli küll tunne, kas sealt põllu pealt üldse midagi tuleb. Kõik oli nii närtsinud. See oli just see aeg, kui tulid esimesed putukad ka peale,” meenutab Artur, kuid lisab rõõmsalt, et enamik taimi pidas vastu.
Jalutame pere koduõuel. Taimi kasvatavad nad osaliselt koduõuel ja kasvuhoones. Suurem põld jääb aga majast pisut kaugemale. Seal on eraldi kasvuhoone ka tomatitele.
Triinu on lauale sättinud kirju valiku aiasaadusi, mis praegu valmis on. Seal on hulk tšillisid, erinevas suuruses tomateid, peedid ja porgandid, peakapsas, füüsalid, viinamarjad, pirakas arbuus ning lehtkapsas ja -peet. „Ja meil on tilli veel,” ütleb Triinu rõõmsalt. Kõigil teistel on marineerimise ajal till ammu otsas, aga Pikasoo aias mitte. Valmimas on paprika, kõrvitsad ning melonid.
„Igas külas võiks olla paar talunikku, kes suudaks kogu kogukonna ära toita,” leiab Artur.
Tšillit igale maitsele
Kohe kodu kõrval õuel on kena ümmargune valge kasvuhoone. See oli pere eelmise kevade koroonaprojekt. Tööle minna ei saanud ja kasvuhoonet oli vaja. Algul plaaniti projekt taaskasutuse korras nullkuluga ellu viia. Selleks kasutasid nad ära oma maja vanad aknad. Ühest Märjamaa talust ostsid nad juurde aknaid, millel oli ka avatavaid osi. Tegelikult läks muidugi projekt loodetust pisut kulukamaks. „Aga tore tegemine,” ütleb Triinu. Päris valmis pole see veel siiani saanud.
Kasvuhoone keskel kasvavad uhked viinamarjad. Neist eriti silmapaistev on sort “Arkadia”, mille marjad on sama suured, kui poes oleme harjunud nägema. „Aga mõnel suvel see ei saagi Eestis valmis. Sel suvel tundub, et saab,” ütleb Triinu.
Suuresti on see armas telliskividest põrandaga valge kasvuhoone aga koduks erinevatele kibepipardele ehk tšillidele. Neid kasvab seal seitset sorti. Õigemini hakkavad tšillid juba vaikselt otsa saama. Peremees ütleb, et suvekuum räsis taimi pisut, kuid enamik saagist on kenasti valmis saanud. Suuresti on see ka ära korjatud ja maha müüdud või pere enda poolt sisse tehtud.
Seitsme sordi seas on erineva teravusega valikut. Pere ise armastab vürtsikat toitu ja see oli ka põhjus, miks nad tšillisid kasvatada soovisid. Neile, kelle maitsemeeled veel tuliste elamustega tuttavad ei ole, soovitab pererahvas alustuseks sorti “Hungarian Yellow Wax Hot”. Süütu välimusega kollase kauna tulisus on Scoville’i skaalal umbes 2000 ühikut. Kõige tulisem sort, mida Pikasoo aias kasvatatakse, on aga “Habanero Maya Red” ja selle tulisus on samal skaalal umbes 250 000 ühikut. „Kui ma seda maitsen, on mul juba valus,” kirjeldab Artur. Loomulikult on tšilli puhul ääretult oluline kogus, mis toidule lisatakse. Eesmärk pole toidu kõiki teisi maitseid varjutada, vaid lisanüanss anda.
Koos tšillidega kasvavad kasvuhoones ka mõned lehtkapsad. Välimuse poolest mahlakalt suurte roheliste lehtedega taim võib paljudele veel tundmatu olla. Lisaks lehtkapsale kasvab Pikasoo aias ka lehtpeet. Pererahvas tunnistab isegi, et saagi valmimisel olid nad esialgu samuti nõutud. Nii hakkasid nad otsima retsepte, kuidas neid põnevaid lehti oma toidulaual serveerida. Kiiresti selgus, et maitsvaid võimalusi on mitmeid ja kõik pereliikmed sõid isukalt. Umbes täpselt samal ajal poeb kasvuhoonesse pere neljajalgne sõber. Kiire ja teadliku liigutusega haarab koer lehtkapsa varre hammaste vahele, sikutab pisut ja pistab siis saagiga kiiresti jooksu. Kapsaleht on peaaegu sama pikk kui koer ise. Tõesti, lehtkapsas meeldib selles peres kõigile.
Aasta täis äpardusi ja üllatusi
Võib öelda, et vähemalt osaliselt on kasvatatavate köögiviljade valik pisut ebatavaline. Oma valikute tegemisel küsis perekond nõu veganist sõpradelt, millest nad kõige enam puudust tunnevad. Pealinna väike vegankogukond on saanud ka nende püsiklientideks.
Jalutame koduõuelt kaugemal asuva suurema põlluni. Seal on hulk rohetavaid peenraid. Aasta on toonud kaasa nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Kevadel sai maha pandud näiteks hiina kapsas. Naljatamisi räägivad Triinu ja Artur, et see maitses putukatele eriti hästi. Küll prooviti loori ja kilega ning siis neemipuu õliga. Ükski pere pingutus taimi putukate käest päästa ei kandnud vilja. Eriti just mahekasvatajal tuleb mõnikord ära tunda hetk, kustmaalt pole kahjuritega võitlemine enam mõistlik.
„Viis milliliitrit, millest saan kaks liitrit lahust, millega saan 20 kapsapead pritsida, maksis viis eurot,” räägib Artur neemipuu õlist, mis on üks väheseid mahedaid pritsimisvõimalusi. Krõbedad lisakulutused aga kasvatavad toodangu hinda. Ühel hetkel pole kliendid enam valmis seda välja käima. Maitsvast hiina kapsast said seega tänavu kohalikud kahjurid kõhu täis.
Äpardus juhtus ka baklažaanidega. Kasvuhoonesse istutatud baklažaanid hakkasid kenasti kasvama. Kuna aga pere kasvatas neid esimest korda, magasid nad maha aja, mil viljad valmis said. „Meile tundub, et oleme lasknud kõigil ülevalmida. Nad on nüüd mõrud. Me proovime järgmine aasta jälle,” ütleb Triinu naerdes.
Apteegitilli taimed kasvasid samamoodi peenra peal võimsalt kõrgeks. „Ta kasvatas endale mingi punupatsi. Lõhn on õige, aga täiesti nässu läks,” näitab Triinu taime vart, kuhu oleks pidanud ümar valge pea kasvama. Kas ei meeldinud neile liigne kuumus või mis täpselt valesti läks, pererahvas pakkuda ei oskagi.
Teisalt tõi aasta kaasa ka hulganisti häid üllatusi. „Kapsaid väga ei oodanud,” ütleb Artur. Kapsas kipub kahjureid ligi meelitama. Kui liblikas kapsa õigel ajal üles leiab, siis suurt saagilootust ei ole. Triinu viipab väikesele grupile põneva välimusega taimedele. Neil lehtkapsa taimedel õnnestus tänavu kahjuritega kohtuda ja alles jäid ainult varred. Aga peakapsad, mis maha pandi, on tänavu ootamatult kenad.
Ka arbuusipeenar on Pikasoo aias uhke. Möödunud hooviOTT-il pakkusid nad oma arbuuse külastajatele proovimiseks ka. Imemagus roosa amps viis keele alla. Üks külastaja jäi lõpuni välja endale kindlaks, et ilmselt püüab pere neid ikka Maximast ostetud arbuusiga ära petta. Triinu näitab uhket arbuusipeenart ja selle suuri ümaraid vilju. Väljanägemiselt tõesti täpselt selline, nagu poodides oleme harjunud nägema, aga juurtega kinnitub päriselt Raplamaa mulda.
Tänavune kuum suvi on arbuusile meeltmööda olnud. Arbuus on looduslikult kõrbetaim. „Kui sa kastad teda nii nagu kõrvitsat, siis ta lihtsalt mädaneb ära. Ühtegi vilja ei tule,” jagab ta tarkusi. Samal ajal tähendab see seda, et iga aasta arbuusiga nii lihtsalt ei pruugi minna.
Tomatid olid tänavu eriti magusad ja mahlased. Mahetootmise üks väljakutseid on pere sõnul ka sordivalik. Kasvuhoonesse ei saa külvata vanu tuttavaid sorte, valik tuleb teha selle järgi, milliseid seemneid mahedalt saada on. Triinu näitab üht pigem pisut inetu välimusega tomatit, millel erinevad kriipsud peal. Tegemist on sordiga “Brandywine”. „See on minu lemmik. Mul pole nii head võileivatomatit olnud,” kirjeldab ta. Pere oli juba valmis tomatit soodushinnaga müüma hakkama, kuid maitse võitis inimeste südamed.
Tomatite üldine populaarsus oli pere jaoks samuti üllatuseks. Artur tõi välja, et tomati puhul nad pisut eeldasid, et see on nagunii kõigil endalgi olemas. Pigem aga tundub, et kõik ostetakse käest ära.
Mustikas vajab veel kasvuaega
Pikemas perspektiivis peaks Pikasoo aia põhiartikliks saama hoopis kultuurmustikas. Õue peal on umbes 40 erinevat mustikapõõsast, kaugemal põllul aga veel umbes nelisada. Samuti valmistab Artur ette uut põldu, kuhu veel mustikaid kasvama panna.
Erinevalt nii mõnestki köögiviljast on mustikas mulla suhtes väga nõudlik ja soovib võimalikult haput pinda kasvamiseks. Mahekasvatamise juures on mustikate puhul suurim peavalu sobiva väetise leidmine. Artur räägib, et esimestel aastatel saab sõnnikut kasutada, hiljem aga mitte. See kõrvetab taime ja muudab pinnase aluselisemaks. Sobilikke vedelväetisi on vähe saada. Seda, kuidas need toimivad, saab pererahvas järgnevate aastate jooksul oma kogemusest teada.
Mustikapeenraid on Pikasoo aias rajatud viimase kahe aasta jooksul. Kulub neli-viis aastat, enne kui istutatud taim korralikku saaki hakkab andma. Tänavu õnnestus tegelikult põllult juba kümmekond kilo saaki saada.
Artur räägib, et köögivilju hakkasid nad kasvatama suuresti selleks, et vahepealset ajaakent täita. Samas tunnistab ta, et köögiviljad on talle meeldima hakanud ja ta ei näe, miks need valikust kaduma peaksid. Seda enam, et ka mustikasaak ei pruugi iga aasta ühtemoodi hea olla. Nagu ka muude murede puhul, paistab mitmekesine lähenemine kõige turvalisem valik olevat.
