Meil pole mingit põhjust kahelda, et Eesti seitsmes president on igati väärikas persoon – kaugeltki mitte igal rahval ei ole võimalik kutsuda riigi tähtsamale ametikohale maailmatasemel teadlast, molekulaargeneetikut ja arengubioloogi, kellel on lisaks veel kahe ülikooli rektori ja riigikontrolöri kogemus.
Isegi presidendivalimistel Riigikogus jäise opositsiooni tekitanud EKRE fraktsiooni liikmed pidid ükshaaval tunnistama, et valik on tegelikult päris hea, aga… Ja ometi jääb sellest valimismängust mõneks ajaks ikkagi ebameeldiv mälestus. Keegi – ei suuda meelde tuletada, kes – ütles, et selles, kuidas presidendivalimised Eestis välja paistavad, ei ole õige otsida viga riigi põhiseadusest ega presidendi valimise korrast, vaid asi on elementaarses poliitilise kultuuri puudumises.
Eriti ilmekalt tuli see nüüd ilmsiks, kui üks saadikutest, kes ise valimistel ei osalenud, otsustas arusaamatuks jäänud eesmärgil esitada vahetult enne häältelugemiskomisjoni töö algust protesti hääletusreeglite vastu eksimise asjus, millel tegelikult ei olnud mingit põhja all.
Kuid Riigikogu praegune koosseis lähebki ajalukku peamiselt labasuse, intriigide, lausrumaluse ja äärmise pealiskaudsusega. Et öeldut kinnitada, piisab sellest, kui meenutada, et just eile andis riigikontroll teada, et Riigikogus kinnitatud 2020. aasta riigieelarves on kulude ja tulude arvestamisel tehtud jämedaid vigu, mille tulemusel on kõik koondsummad valed. Esimene taasiseseisvunud Eesti president oleks selle peale käed pea kohale tõstnud ja hüüdnud: „Tule taevas appi!”
Vaevalt saab riigipea, olgu ta siis uus või vana, labasust ja rumalust välja ravida, küll oleks aga vale valik, mis viinuks sellise mentaliteedi kandja presidendiks, riigi ja rahva saatusele hukatuslik. Siinkohal ei ole jutt ainult mainest.
Tundub, et sellest said lõpuks aru ka meie edumeelsemad poliitikud, kui valisid Alar Karise juba teises hääletusvoorus presidendiks. Tunnustagem neid!
