23.3 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
ArvamusValimistel kandideerijate nimekirjad on alati huvitavam lugemine kui valimisplatvormid

Valimistel kandideerijate nimekirjad on alati huvitavam lugemine kui valimisplatvormid

Autor: Ester Šank

Need valimislubadused, nõndanimetatud platvormid. Tuleb välja, et selleks, et igasse parki paigaldataks vähemalt üks prügikast, peab pääsema vallavolikogusse. Aga laiemat pilti pole ka mõtet vaadata, sest siis on jutt juba stiilis “arendame, parendame, täiustame”. Pakun, et ehk kümnendik või veelgi väiksem osa valijaist loeb neid sõnadest vohavaid platvorme. Sestap võiks loobuda lehekülgede kaupa teksti tootmisest ja panna inimkeeles kirja kolm-neli tõsiseltvõetavat sihti.

Eelmises lehenumbris näitas Enno Alliksaar ilmekalt, mida maksavad mõne mehe (valimis)lubadused. Mõistagi ei saa kõiki kandideerijaid – rääkimata meestest! – kahtlustada sõnamurdlikkuses. Ja midagi peab ju ometi kandideerides lubama. Aga kuidas saab valija kindel olla, et sõna peetakse? Ilmselt tuleb kasuks tutvus. Inimest, kellega kõrvu on aastaid elatud-tegutsetud, võib ehk pigem usaldada kui suisa võõrast. Küllap seepärast mängib ka kohalikel valimistel isiklik tuntus suuremat rolli kui erakonna populaarsus.

Ent eks ole siin mõningane tähendus ka haldusreformil, nagu viimatine RS juhtkiri osundas: kui vallad tehti suuremaks, jäi volikogudesse kandideerijaid vähemaks just nn ääremaade arvelt. Ilmselt käib siis suurema keskusega kaasas suurem tuntus, rasvasem lobi (?) ja ehk on rohkem lootust ka kõrgemale hääletusaktiivsusele. Millest aga viimane räägib? Kaugemad külad jäid haldusreformiga vist veel enam saatuse hooleks.

Kipuksin väitlema RS juhtkirjaga selles osas, et erakondlikke nimekirju on jäänud vähemaks seetõttu, et “maapiirkondadest parteid eriti ei hooli”. Pigem arvan parteisid madala usaldusreitingu tõttu pelgavat oma lipu all valimistele minna. Valimisliit – see paistab ju n-ö parteideülene ja näib suutvat ära peita ka paduparteilase ja petta ära ka vilunuima valija. (Mis muidugi ei sega pärast valimispäeva täita ikka oma erakonna kontorist lähtuvaid juhtnööre.)

Siiski, võimalik on ka variant, et mõni partei ongi maakonnas nii kokku kuivanud, et ei suuda valimistel ühtki kandidaati üles seada. Ja nagu olukorrad ei ole sageli mustvalged, on ka siin võimalikud juhused, mil puudubki erakondlik seos ning valimisnimekirja moodustamise aluseks on puhas mõttekaaslus (sõpruskondlus?) ja ühised eesmärgid.

Sellest lähtudes üllatud kandidaatide nimekirju uurides, et palju aastaid ühe erakonna lipu all edasi sammunud tegija on ühtäkki teise partei nimekirjas. Isamaalane on nüüd reformist ehk konservatiivist on äkki saanud liberaal. Aga Eestis polevatki ju selget eraldusjoont erinevate maailmavaadete vahel! Kas see ongi põhjus, miks mõni kandideerija võiks oma CV-sse juba neli-viis parteid kirja panna? Pigem näikse asi olevat selles, milliseks on tõusnud või langenud senise ja uue erakonna populaarsus ning millist positsiooni valimisnimekirjas kandidaadile pakutakse.

Küllap ütleb nüüd selle pika jutu lõppu jõudnud lugeja, et sama häda mis valimisplatvormidega – palju sõnu, vähe villa.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare