Koostaja Ants Tammar
Eelmises, teadmiste päeval ilmunud Koduloolases oli kirjutis usust haridusse ja kooli. Seekordses õpetajate päeva järgses loos kajastub suhtumine koolmeistrisse ning tema tegevuse väärtustamine kogukonnas ja riigis.
Ajalehes Virulane kirjutati 1884. aasta aprillis: “Kool ja koolmeistrid – neid kahte sõnakest wõime küll iga rahwa eluküsimuses õigusega peasõnadeks nimetada.
Kool on nagu kallis rohuaed ja kaunis seemne wäli, nagu armas eeden, kus rahwa elupõldu haritakse, kus noori taimi ilusale õnnelise õitsemisele äratatakse ja rikkale hea wiljakandmisele kaswatatakse. Kuda selles kallis rohuaias tööd tehakse, kuda seal olewikus haritakse, külwatakse ja kastetakse, nõnda sealt ka tulewikus leigatakse – kuda meie koolid olewikus, nõnda meie elukord tulewikus. Koolid on iga rahwale elu edenemise hingeks ja nad näewad sedamööda paremad ehk pahemad wälja, kuda üks rahwas on märganud nende eest hoolitseda.
Igas koolis aga on koolmeister kooli hingeks. Kõik muud kulud kooli kallal ilma tubli koolmeistrita ei maksa midagi. Koolmeister on koolis noorde laste kohta seda sama, mis aednik aias pisikeste puu taimede kohta, ja mis põllumees põllu peal. Palju, wäga palju osawust ja oskamist peab koolmeistril kaswatusteaduses olema, selle juures aga ka rohkeste armastust oma ameti ja laste wastu ning südameharidust kõiges elus.”
Koolmeistrite seminar Jädiveres ja Kuudal
Koolivõrgu loomisel Eestimaa kubermangus puututi kokku mitmete raskustega: peale koolimajade puudus ka tarviliku ettevalmistusega õpetajatekaader. Esialgu tuli koolmeistriks võtta isikuid, kes oskasid hästi lugeda ja kirjutada, väiksemal määral tundsid ka rehkendamist ja kirikulaule. Koolitöö kestus sõltus koolmeistri töövahekorrast mõisaga, sügispõllutööde lõppemisest ja sellest, millistes ruumides kooli peeti. Rehetubades asunud koolid võisid alustada tööd alles pärast rehepeksu.
1842. aastal arutati Eestimaa rüütelkonna maapäeval koolmeistrite kaadri ettevalmistamist maarahva laste õpetamiseks. Arutelu tulemusena otsustati 1845. aastal avada Lääne- ja Harjumaa jaoks Läänemaal Vigala kihelkonnas Jädiveres näidis-kihelkonnakool, mida Eestimaa rüütelkond nimetas ametlikes dokumentides õpetajate seminariks. Nii sai Jädivere seminarist 1837. aastal Järvamaal asutatud Ataste seminari järel teine külakoolmeistreid ettevalmistav õppeasutus Eestimaa kubermangus.
Jädivere seminari esimese lennu lõpetas kuus noormeest, neist viis läksid tööle praeguse Rapla maakonna piirides olevatesse külakoolidesse (Sipa, Kasti, Päärdu, Loodna ja Nurtu kooli). Jädivere seminar suleti 1863. aastal. Seminari lõpetas kuus lendu, kokku 73 õpilast. Lõpetanud töötasid külakooliõpetajatena, aga ka köstritena.
1854. aastal otsustas Eestimaa maapäev asutada õpetajate seminari Märjamaa kihelkonnas Kuudal. Oma tegevuse kestel (1854-1887) andis Kuuda seminar hariduse ligikaudu 320 noorele (17 lendu), kellest üle 290 töötasid õpetajana lühemat või pikemat aega.
Viletsad palgaolud ja elamistingimused sundisid koolmeistreid tihti kohta vahetama
Paljude koolitatud koolmeistrite töötingimused olid halvad ja töötasu kesine. Suur hulk vallakoolimaju olid nii viletsad, et neis oli õpetamine täiesti võimatu. Mitmes kooliloos on mainitud, et lapsed õppisid rehetoas, kõrtsitoas, isegi mõisa viinaköögis (Maidla). Näiteks Kodila kool paigutati endisesse Raka kõrtsi. Selles vanas kõrtsihoones hingitses kool 20 aastat.
Esimesed koolmeistrid ei suutnud viletsa ainelise olukorra ja täiesti kõlbmatu kooliruumi tõttu midagi ära teha. Klassiruum oli talvel nii külm, et lapsed ka üleriietes istudes lõdisesid. Hingeaur käis suust välja, külmast kohmetunud käed kriipseldasid vaevaga tahvlile numbreid. Koolmeister ütles tihti: “Lapsed, minge täna õige koju. Mis siin külmas toas ikka teha saame.”
Teenuse kooli endine juhataja Helene Arula kirjutas oma uurimistöös: “Kindlat kooliruumi koolil esialgu polnud: ta asus vaheldumisi mõisa peretoas pika söögilaua taga, mõisa all olevas pikas keldris või valitseja majas. Mõis kandis kooli majanduslikud kulud ja maksis koolmeistrile palga – st koolmeister võis süüa ühes mõisateenijatega perelauas. Kas ta peale söögi muud palka ka sai, pole teada. Koolivaheajal oli koolmeister kohustatud mõisa viljapuuaeda valvama, kodulinde karjatama ja aedniku abiliseks olema.
Esimeseks õpetatud koolmeistriks oli Kuuda seminari lõpetanu Priidik Sellmann, kes teenis lisa – oli oma kutsetöö kõrval ka hea kingsepp. Sel ajal, kui lapsed tähti kokku veerisid, tegi ta uut saabast või parandas vana. Priidik Sellmann püsis ühel kohal 18 aastat. Talle järgnes rida õpetajaid, kes püsisid kohal vaid lühikest aega. Viletsad palgaolud sundisid koolmeistreid tihti kohta vahetama.”
Järvakandi koolikomisjoni protokollist, mis kirjutatud 18. oktoobril 1865. aastal, võime lugeda: “See kool pole tänini “haljale oksale” jõudnud. Süüdi selles on peamiselt vald, kes haridusest midagi teada ei taha, kooliõpetaja palka vähendada ihkab ja nagu näha – kedagi tublit kooliõpetajat ei salli.”
Kodila seltsi- ja ühistegelane Jüri Tallenhof (1876-1955) kirjutas oma mälestustes, et valdade volikogud olid õnnelikud, kui said kooliõpetaja palga arvel kokku hoida. “Et kooliõpetaja amet väga hiilgav ei olnud, kujutab ütelus, mis rahva seas liikus, et külakoolmeister ja külakarjane pidid ühesugustes tingimustes kannatlikud olema, sest karjatsele panid perenaised leiva kotti ja koolmeistrile määrasid peremehed palka.
Mitmes koolis, kus iga talve ise õpetaja töötas, kes igal sügisel uut kohta otsisid ja igasuguse tingimuse juures koha vastu võtsid, et talve üle elada ja suvel vanematekodu või juhuslikku teenistusse minna, et ära elada.”
Sel ajal ei olnud kerge olla õpetaja. Oli kohti, kus kaubeldi ainult üheks õppeaastaks õpetaja ja igal aastal muudeti palka.
Kogukond, kes oma koolmeistrit näljutab, teeb iseendale halba
Ajalehes Eesti Postimees küsiti 1865. aastal: “Kes peawad rahwa seast rahwale eesmärgiks ollema?” Vastus: “Koolmeistrid.”
“Nemmad on keige kassulikkumad kärnerid, kes ellawaid puid ja taimi peawad tallitama ja heaks wiljapuiks kaswatama. Nende kätte on wannemad oma kallimat warra ussaldanud, mis Jummal neile kinkinud.
Kes peab nüüd ennam laste ja wannadele heaks eesmärgiks ollema? Koolmeister. Ma tean kül, kerge ei olle nende ammet mitte. Kuigi nende tö ja waewa eest saggedaste kassina, kuiwa leiwa jures ja peatoiduste murre al, kus tänno peaksid sama, kituse assemel on ennamiste laitus nende palk.
Koggokonnad, kes omma koolmeistrid nälgawad, tewad jo muidogi nisamma iseennestele kahjo.
Nagu kohtumees, peab weel isseärranis koolmeister omma rahwale eesmärgiks ollema õppetustes ja ellus. Temmast peawad lapsed ja wannad iggapääw õiget ristiello näggema, temmast allandust, tassandust, pikkameelt, kannatust, rahhonõudmist, rahhulollemist ja elupuhtust õppima. Temmast wannemad lastele ja naabrid naabritele ütlema: “Waatke, nenda ellab meie koolmeister!”
Ta peab hea laste issa ja hea wannemate wend ja sõber ollema, laia oksaga wiljapu, kust laps ja wanna ullatab wõtma, mis tal tarwis on. Et mitme koolmeistri ukse eest sellepolest weel paljo pühkida jääb ja meil sedda siin wõiksime teha, on parrako tõssi küll!”
Koolmeister peab saama vähemalt hea sulasega võrdse palga
1867. aastal kinnitas Eestimaa ülem-maakooliamet “Seadmised ma-kolide pärrast Tallina-maal”. Selle dokumendiga piiritleti täpsemalt kogu Põhja-Eesti ulatuses koolmeistritele esitatavad nõuded.
Kolmandas punktis teatatakse: “Vald ehk koli koggudus seisab selle eest, et koolmeister üllespiddamist ja palka saab.”
Neljandas ja viiendas punktis esitati nõue ja soovitus: “Koolmeistrile peab palk nönda märatud sama, et se köige vähhemalt sedda välja teeb, mis meie päivil hea sullase eest tulleb arvata, see on arru järrel 80 rubla. Köige ennamiste tulleb tähhele panna – kui vöimalik – et koolmeister palga eest maad saaks, nönda et temma sel ajal, kui kool seisab, seddasamma tööd ja ammetit peaks, mis muil valla liikmetelgi on.
Sedda, mis vald koolmeistrile maksab, peab valla-vallitsus koolmeistriga selge kontrahhi läbbi kinnitama, ja kui vald ahju-kütti ja küündlaid omma poolt annab, tulleb sedda ka sinna üllespanna. Need kontrahhid näidatakse koli-vöörmündri herrale ette ja temma paneb tähtjele, et vald neid töeks teeb.”
Kaheksandast punktist aga saame teada, mida nõuti inimeselt, kes tahtis koolmeistri kohale kandideerida: “Et ta selget verimist ja ramatu luggemist oskab õppetada ja laste käest ka nöuda, et arru annavad sest, mis loevad. Et ta selget kirja kirjutab. Et ta katekismuse peatükkid tunneb ja oskab küssimiste nael laste käest taggapärrida, mis peatükkide sõnnad tähhendavad. Et temma piibli luggusid parrajaste tunneb ja neid peast oskab jutustada. Et rehkendamise 4 peatükki ilma nimmeta ja nimmega numbritega temmal selged on, ja et ta ka murtud numbrite arvamist tunneb. Et ta oskab laulma õpetada.”
Koolmeister pidi olema laitmatu eluviisiga, et saaks kasvatada kõlbulikke kogukonnaliikmeid
1878. aastal avaldatud kooli regulatiivjuhend “Koolipidamise Seadus Eestimaa Ewangeliumi Luteruse usu maa-koolidele” täpsustas ja arendas senist koolikorraldust veelgi: “Kooli kasu peab olema, et lapsed õpivad oma vaimu andisid ja vaimu jõudu pruukima, ja et nemad õpetamise ja kasvatamise varal kõlbavaiks ristikoguduse ja kogukonna liikmiks saavad.”
Seaduse esimeses peatükis “Üldised seadmised” pööratakse suurt tähelepanu koolmeistrile. Mõned paragrahvid seadusest:
“Niisugused mehed sünnivad koolmeistriks seada, kes seeminaaris on õppinud ja sealt tunnistuse saanud, et tarviline tarkus käe on ja et elu viisid laitmata olnud, mis ühe läbikatsumise kommisjooni ees on leitud täieste kõlbulikud olevat ammeti pidamiseks.”
“Tema pidagu oma ammetit õige tarkusega ja hoidku eemale kõigist asjust, mis temasse ei puutu, kõiksugusist kohtu- ja tüliasjust.”
“Iga koolilapse vastu ilma vahet pidamata olgu tema lahke ja kannatlik.”
“Tema pidagu aega kalliks, ja püüdku igast koolitunnist nii palju kasu kätte saada, kui ta vähe võib. Õpetus hakaku ikka peale laulu ja palvega.”
“Tema kohus on päeva-raamatut pidada ja igapäev hoole ja tõsidusega sinna sisse ülespanna lapsed, kes koolist maha jäänud ja mis asja pärast nemad maha jäänud, ja muud tähtsad asjad, mis päevas on sündinud.”
Vabastatud koolmeister pidi maksma saamata sõnniku eest 10 rubla
Kohila valla talitaja,volimehed ja kohtumehed olid 1876. aasta märtsis koos, et teha koolmeister Juhan Oltophi töölevõtmise kaupa. Koolmeistri palkamisel peeti tollastes tingimustes oluliseks vene keele oskust, millega oli aga alatasa probleeme. Palgatud koolmeister Juhan Oltoph lubas küll vene keelt õpetada, kuid tema oskusi ei peetud piisavaks. 1889. aastal saatis valla volikogu koolide inspektorile palvekirja, milles paluti Oltoph ametist vabastada just “puudulise venekeele oskuse” pärast.
Valla ja koolmeistri suhted ei olnud ilmselt kõige paremad, mida võis järeldada juba ametist vabastatud õpetajale esitatud süüdistustest “põllupõhu äraviimises” ja koolimaja juures olevate aedade “enda tarbeks pruukimises”. Tekitatud kahjude mittehüvitamise korral ähvardas vald endise õpetaja kohtusse anda.
Uueks koolmeistriks palgati Johannes Aedas, aga Juhan Oltoph ei vabastanud koolimajas õpetajale mõeldud elamispinda. Aedas pidi Oltophiga väikeses koolimajas koos elama. Vallavolikogu otsustas, et koolimaja ruumid jäävad uue koolmeistri pruukida ning vana koolmeister peab ühe nädala jooksul koolimajast välja kolima. Juhan Oltoph lahkus ja võttis põhu kaasa, mille tulemusena jäi vallavalitsuse arvates 5,5 vakamaa suuruse põllu peale 38 koormat sõnnikut saamata. Protokolli kirjutati: “Et Oltoph ühes põllu põhuga ära läheb, siis piab tema selle sõnniku eest, mis põhust saab 10 rubla maksma.”
Koolmeistri palk on väike, aga praegusel vaesel ajal ei saa rohkem maksta
Õpetajad olid oma töötasu kättesaamisega pidevalt hädas, kuna palka maksti sageli osade kaupa ning viivitustega. Selle kohta on näide 1877. aastast. Kevadel Kohila vallakooli revideerinud revident kirjutas protokolli, et vallavalitsus ei maksa korralikult õpetajale palka (vähem kui seaduses ette nähtud ja mitte ettenähtud ajal). Inspektor tegi ettepaneku, et 15. detsembriks makstaks 1/3 õpetaja aastapalgast ja 15. aprilliks 2/3. Kuna oli tekkinud võlgnevus, siis nõudis inspektor, et sügiseks peab olema koolmeistrile saamata palk makstud. Volikogu ei võtnud seda käsku kuulda ega lubanud seda raha mitte mingil moel maksta. 1877. aasta oktoobris oli Kohila valla kohtumajas vallatalitaja ja tema abimeeste ning valla volimeeste ja kohaperemeeste juuresolekul vaidlus koolmeistri palga pärast. Protokolli teksti servale on hiljem kirjutatud, 15. detsembril protokoll volimeestel kinnitatud ja 5 rubla koolmeistri palgaks välja makstud.
Ajalehes Postimees oli 1887. aastal sõnum, kus teatati, et koolide inspektor on Läänemaal koolisid läbi vaatamas. Pärnumaalt tulnud inspektor oli Märjamaal, kus ta kontrollis ka vene keele õpetamist. Ta päris ka koolmeistri palga järele ja leidis, et see on väike, aga praeguse vaese ajaga ei olla rohkem saada.
Koolmeistrite kehv ülalpidamine hoiab suuremate annetega mehed koolist eemale
Ajaleht Olevik kirjutas 1882. aasta juunis koolmeistrite elust. Kirjutis algab arvamusega, et koolmeister peab olema kogukonna vaimuelu keskpaik. “Koolikonna noorsugu tuleb mõneks aastaks tema juhatuse ja kasvatuse alla, et temalt õpetust elu tarvis vastu võtta. Koolitoas paneb koolmeister oma ligikonna vaimuelule põhja, välises elus valvab tema selle järele, et kasulik kooliõpetus mitte ei saa jalgade alla tallatud, vaid et aus meel ja õiged püüdmised tema koolikonda tõeste haritud rahvaga täidaks.
See ülesanne, mida siin paari sõnaga ütleme, on nii suur, et täis mees tõeste ära kulub. Koolmeistri haridus peaks nii kõrge olema, et ta iga haritud inimese kõrval võib astuda. Koolmeistri ülespidamine peaks nii avar olema, et tema takistuseta, täie jõuga ainult oma suure ülesande hääks võiks elada. See on meie rahva edenemises vaene asi, kui koolmeister oma koolikonnas mitte tubliste haritud mehe au sees ei seisa, siis on see päris vilets lugu, kui koolmeister oma täit jõudu ja aega oma ammetitöö tarvis ei saa ära tarvitada.
Kas meie kallil isamaal ei ole mitte niipalju põldu ja maad, et tema umbes ühe miljoni inimese vaimuelu tarvis 1500 meest võiks ausaste üles pidada?
Kõige suurem vaimuelu kitsikus on aga meie koolmeistrite kehv ülespidamine. See hoiab suurema annetega mehed koolimajadest eemale ja rusub need, kes kord sinna sisse saanud, raskeste maha.
Kellegi töö ja vaev ei saa nõnda kitsast käest tasutud, kui meie rahva koolmeistritele, aga ommeti on harva üht ammetit, mis rohkem inimese tervise pääle käib, kui on koolmeistri ammet, mis on niisuguste tingimuste all, kui praegu meie väikesel Eestimaal.”
Koolmeister teenib oma talvise tööga nii vähe, et ei saa suvel vaimu kosutada
1893. aastal arutleti maa- ja linnarahvale mõeldud poliitika ajalehes, kas küla koolmeistrid on meile kasuks või kahjuks. “Ja kasuks peab ta ju ikka olema, ega neid siis ilmaasjata ülevalt poolt poleks ametisse seatud. Mis räägib aga rahvas nendest ja kuidas kannab rahvas nende eest hoolt?
Rahvas ütleb: “Meil pole seesugusi mehi koguni tarvis, viidavad muidu laste aega. Ei tea, kus meie lapsed selle suure tarkusega ometi lähevad. Mis aitab koolitamine ühel talu lapsel? Viidab mitu talvet ära, raiskab ilmaasjata leiba, koolmeistrile peab palka maksma.” Nõnda räägivad veel praegugi mitmed vanemad.
Noh vaatame siis koolmeistri elu pääle: sügisel tuleb talle üks hulk väikseid lapsi kooli, nendest oskab üsna vähe lugeda, kunas teised tähtegi ei tunne. Nüüd hakkab ta neile tähti õpetama ja see kaua aega tarvitab. Enamasti terve talve läheb mööda kui nad vaevalt lugema saavad. Mis on ta palk selle eest? Paraku ei tahaks nimetatagi.
Sellepärast peavad nad kraavikaevamisega ehk mõne muu raske tööga endale talvesed kopikad kerjama, sest tema ju oma talvise tööga nii palju ei teeni, et suvel oma vaimu kosutada võiks. Ühel koolmeistril on tarvis ikka mõned kuud aastas oma vaimu kosutuseks ära puhata, siis võib ta hoopis tugevamini seda kallist tööd meie noorte kodanikude südamete kallal toimetada.”
Koolmeistrid peavad ühistegevuseks koonduma, sest hariduse asja ei tohi hooletusse jätta
25. novembril 1918. aastal saatis Harju maakonna koolivalitsuse juhataja Ernst Martinson vallavalitsustele, rahvakoolide õpetajatele ja teistele haridustegelastele pöördumise. Väljavõte sellest (teksti on veidi lühendatud):
„Harju maakonna koolivalitsus jätkab oma katkestatud tegevust. Tal tuleb seda teha raskeis oludes. Hulk õpetajaid on koolipõllult ise lahkunud või lahkuma sunnitud. Suurem hulk kooliõpetajaid on mitu kuud töötanud ilma palgata ja valdadel puudub võimalus, vahel ka südi tahtmine õpetajate majanduslist kitsikust parandada. Koolihooned on lagunenud ja parandamata.
Meie peame raskustest üle saama. Hariduse asja ei tohi meie hooletusse jätta. Rahva haridusest oleneb rahva tulevik. Sellepärast kutsun üles ühisele tööle valla omavalitsuse tegelasi, vallavalitsusi, kooliõpetajaid ja teisi hariduse tegelasi. Et maakonna hariduskogu töö vilja kannaks, tuleks kooliküsimusi enne kohapeal oma keskel arutada. Selleks oleks soovitav, et kooliõpetajad kas kihelkondade või valdade kaupa ühistegevuseks koonduksid ja tähtsamad kooliküsimused läbi arutaksid. Kooliküsimus ei ole aga mitte üksi kooliõpetajate eraasi, vaid terve rahva asi. Tuleks luua valla koolinõukogu, hariduskogu ja koolide hoolekogud.
Pikkade vintsutuste järele on meie rahvale ja kodumaale jälle kord võimalus tulnud oma iseseisva kodu ülesehitamise tööd alata. Tööpõld on meil suur ja söötis. Asugem tema kallale nooruse vaimustusega ja eesti visadusega.”
Arhiivis olevatest dokumentidest nähtub, et 1918. aastal oli olemas Rapla kihelkonna õpetajate selts ja 1919. aasta 19. jaanuaril oli Rapla valla hariduskogu esimene koosolek, kus valiti haridusnõukogu. 12. jaanuariks oli Rapla valla igas koolis (10 kooli, kus lapsi õpetas kokku 14 õpetajat) valitud 5-liikmeline hoolekogu.
Õpetajate Liit kui abiorganisatsioon õpetajatele
Eesti Vabariigi algusaastatel asutati kohalikke õpetajate seltse ja maakondlikke õpetajate liite. Need õpetajate ühendused olid kutseühingud, mida kohati nimetati ka õpetajate ametiühisuseks. Tegeldi õpetajate majandusliku olukorra parandamisega ning meie rahvusliku kooli loomise ja hariduselu korraldamisega.
Märjamaa piirkonna õpetajate ühistegevuse uus ajajärk algas 1919. aasta algul. 26. jaanuaril pidasid koolmeistrid Läänemaa kooliõpetajate liidu Märjamaa osakonna asutamiskoosolekut, millest võttis osa 13 õpetajat.
1. juunil peetud koosolekul räägiti suvekursusest, mis on õpetajatele väga vajalikud, aga majanduslik olukord teeb osavõtmise võimatuks. Paljudel õpetajatel pole jalavarjusid ja vajalikku riietust. Eestseisusele tehti kohustuseks õpetajate keskliidu poole pöörduda, et see kiirustaks Eesti Vabariigi valitsust õpetajate majanduslikku olukorda parandama.
Nagu igal kokkusaamisel, arutati ka 1920. aastal õpetajate viletsat majanduslikku olukorda. Läänemaa õpetajate liidule saadeti kiri, kus tehti ettepanek, et maakonna õpetajate organisatsioon nõuaks – õpetajate palk saagu iga kuu viimaseks päevaks välja makstud. “Seni on õpetajad palka saanud iga pooleteise või kahe kuu tagant ning 1919. aasta esimese poole palk on maakonna valitsuse poolt välja maksmata, kirjutati ajalehes Vaba Maa.
Harjumaa õpetajate liitu kuulusid Rapla, Juuru ja Hageri õpetajate seltsid. Liidu juhatus saatis 1919. aastal tööstus- ja kaubandusministeeriumile kirja, kus paluti õpetajatele müüa alandatud hinnaga tarbeasju, nagu ülikonnariiet, pesuriiet, jalatseid jne. Ühest kirjast selgub, et maakonna õpetajate liit sai soodushinnaga saapa tallanahka osta, et saadud nahka oma liikmetele müüa.
1919. aasta oktoobris tegi liidu juhatus pöördumise Harju maakonna koolivalitsusele, küsides, millal kavatseb koolivalitsus õpetajatele kättesaamata jäänud palgad välja maksta. Ähvardati, et kui seda ei tehta kõige lähemal ajal, siis liidu juhatus võtab arutlusele streigi korraldamise küsimuse. Koolivalitsus vastas, et tal on võimatu nii ruttu kõigile õpetajatele saamata palgad välja maksta, aga lubati novembris ja detsembris avanssi maksta. Seda lubadust silmas pidades otsustas juhatus streigi korraldamise küsimuse edasi lükata.
Kustas Algma, kes töötas õpetajana Märjamaa kõrgemas algkoolis, kirjutab mälestustes: “Enamik õpetajatest olid õpetajate ühingu liikmed. Neid, kes ühingusse ei kuulunud, kutsuti “metsikuteks”. Õpetajate kokkutulekutel, kongressidel ja päevadel oli peale pedagoogiliste probleemide alati päevakorras ka õpetajate palga küsimus. Sel ajal käis äge võitlus palga tõstmise eest. Valitsus oli sunnitud õpetajaskonna nõudmistele vastu tulema ning palka tõstma.”
Kui rahvast edu poole viia tahetakse, peaks õpetajat ja kooli väärtustama
Rapla kihelkonna õpetajate ühistegevus algas 24. veebruaril 1918, kui Eesti Vabariigi sünnipäeval asutati Rapla kihelkonna õpetajate selts. Selle tegevusest on vähe informatsiooni. On seltsi 27. detsembri koosoleku protokoll, mis saadeti Harju maakonna koolivalitsusele ja haridusministeeriumile.
„Kooliõpetaja amet maal on alati niisugune olnud, et ta selle ameti pidajat ei ole suutnud ära elatada. Sellepärast on kooliõpetajad, kes sellesse ametisse, mõned ideaali, mõned koguni muu välise põhjuse (väeteenistusest pääsemine jm) pärast hakanud, alati sunnitud olnud omale kõrvalteenistusega leiba teenima ja esimesel heal juhtumisel sellest ametist lahkuma, sest näljasele elule ei suuda ka kõige suurem idealist kaasa tunda. Ei ole võimalik siis kooliõpetaja seisust tekkida, kelle süda kooli küljes ripuks. Kannatab rahva haridus ja kool – ja see on valus.
Kui rahvast vähegi edu poole viia tahetakse, siis peaks hariduse peale maal just kõige suuremat rõhku pandama, sest maal peituvad rahva elujuured. Tahetakse rahva haridust tõsta, siis on vaja inimesi, kes täie jõuga rahvakoolides maal töötaksid ja et nad seda teha võiksid, peab see töö neid ka ära elatama ja ka eneseharimiseks võimalust andma. Sellepärast kui koolielu paremale järjele seadmisest kõnelda, on esimene küsimine – palgaküsimus. Kui töö tegijale elamise võimalust ei anna, siis ei tule sest tööst midagi välja.
Palgad ja üleüldse majandusline hoolekandmine koolide eest peaks keskvalitsuse kanda jääma. Vallad oma kõikuva kassa seisuga ja vähese arusaamisega koolide tähtsusest, ei suuda ega oska kooli ajanõuete kõrgusel hoida. Kõige valusamad ja alandavamad silmapilgud maakooliõpetaja elus on olnud tänini palga maksmine vallaisadelt ja sellega kaasaskäivad vastikud kauplemised, alandavad tänitused (isegi sõim).
Et kooliõpetajatel jõud oleks ja rahvaharidust puhtal hariduslisel mõttel edendada võiks ja kool mitte poliitiliste erakondade, kes valitsuse pukile juhtuvad pääsema, tallermaaks ei saaks, on tarvis kooliõpetajaid ühendada. Selleks oleks tarvis kõigepealt maakonna kooliõpetajate liit organiseerida, mille liikmeiks kõik maakonnas töötavad kooliõpetajad.”
Kus koolmeistrite palgad väikesed, ülendage, sest amet vaevaline
Selle kirjutise lõpetan professor J. Hörschelmanni mõttekilluga raamatust “Maja peegel” (1896):
“Kandke oma koolide eest hoolt. Koolid on walguse küünla jalad, on allikad, kus elujõudu rahwale tuleb.
Koolides kujutatakse tulewase põlwe õnn ja õnnetus. Seepärast kandke hoolt nende eest. Kus weel kasinaste koolisid on, asutage uusi juurde. Kus nad waesed on, parandage, kus koolmeistrite palgad weikesed, ülendage.
Kui lamp peab walgust andma, siis on tal ka õli tarwis. Kes tahab, et koolmeistri töö peab wilja kandma, see muretsegu selle eest, et ta seda rõõmuga täidab, mis amet ta peale paneb.
Sina ei wõi küll seda iialgi ära tasuda, mis koolmeister su lapse kallal waewa näeb, jumal üksnes wõib seda.
Nüüd pööran ma teie poole, armsad koolmeistrid. See töö, mis teie kätte on ustud, seda ma tean, see on waewaline küllalt. Sest see põld, mis teie peate harima, on ju ka patu läbi rikutud, kibuwitsa ja ohakaid täis. Ja selle põllu harimine wäsitab, tüütab ja kurnab rohkem ära kui mingi muu töö. Aga selle eest ta on ka üks kallis Jumala õnnistatud töö.”
