7.4 C
Rapla
Esmaspäev, 25 okt. 2021

Aavo Kergand – mitmekordne maailma- ja Euroopa meister

Mariliis Vest

Meie teine tähelepanuväärne spordiveteran on Aavo Kergand, kelle tulemused spordis on olnud märkimisväärsed: kolm maailmameistri ja kolm Euroopa meistri tiitlit ning maailmarekord. Nüüdseks 70-aastane Aavo on endiselt vägagi motiveeritud spordiga tegelema ning ütleb rõõmsalt, et „pusib ikka edasi“.

Teid saab nimetada maailmameistriks. Mis tunde see teis tekitab?
See on selles mõttes reservatsiooniga, et ikkagi omasuguste vahel olen ma maailmameister, mitte noorte hulgas. Aga muidugi on hea sellist tiitlit saada, aga kui ma võistlustelt tagasi tulen, orkester mul vastas ei ole. Esile ma ei trügi selle tulemusega. Pigem ikkagi on mul hea tunne omasuguste vahel võisteldes saada paremaid kohti.

Kus see tiitel teile tuli?
See oli täpselt kümme aastat tagasi kahekümnevõistluses. Augustis sain ma 60 ning kolm päeva hiljem oli Hollandis võistlus. Ma läksin sinna spetsiaalselt üritama maailmarekordit, aga suvel olid vigastused ja sain kõigi aegade teise tulemuse. Päris hea tunne oli, see oli hästi korraldatud võistlus. 2012. aastal oli analoogne võistlus Helsingis, küll hallis ja 14 alal, seal ma tulin ka maailmameistriks koos maailmarekordiga. Nüüdseks on see muidugi üle löödud. Aga need tiitlid tulevad omavanuste mitmevõistluses, mitte üksikaladel.
Kahekümnevõistlusest veel: esimene päev lõppeb 5000 meetriga, teine päev 10 000ga. Lõpus ma ütlesin, et teist korda ma enam ei tule, sest ainult valuvaigistite toel lõpetasin ma selle võistluse. Mäletan, et mul oli enne võistlust kaasas kaks valuvaigistitabletti. Vajadusel manustasin nendest poolteist. Aga ees ootas veel see 10 000. Mõtlesin, et jätan pool tabletti selleks ajaks, aga start venis kolmveerand tundi ning mõju hakkas juba üle minema. Aga kui oled juba võistluses sees, siis ei tule see enam meeldegi.

Ehk siis nii kange te olete, et sellises olukorras alla ei anna?
Jah, selles mõttes küll. Kui ma nüüd mõtlen, siis olen maailmameistriks tulnud ka viievõistluses, seega on mul kolm maailmameistri ja kolm Euroopa meistri tiitlit. Kõik muidugi veteranide seas ja mitmevõistluses. Esimesed medalid tulid peaaegu 20 aastat tagasi, kui olin viiekümnene. Ma olen ka üksikaladel medaleid saanud, aga harva.

Ma ikka armastan seda küsida, et kuidas huvi spordi vastu alguse sai?
Eks see oli see keskkond, kus ma elasin. Ma olen Otepää keskkooli lõpetanud. Seal ju kõik tegelesid suusatamisega ja kes poleks seda osanud. See pisik sai hoogu keskkonnast. Ma mäletan, et kui ma väiksena elasin Vana-Otepääl, tegin endale ise staadioni. Tokkidest tõkkejooksu latid ja isetehtud kõrgus- ning kaugushüppe liivakastid. Ma olin siis 10-12-aastane. Kolme külapoisiga käisime võistlemas omavahel, kuigi siis tulemustele väga ei mõelnud.

Ikkagi seda liikumist oli kogu aeg, ei olnud telefoni ja nutimaailma. Viiendast klassist tuli kaks kilomeetrit jala kooli käia, see ei olnud meie jaoks suur vahemaa. Kõik Otepää poisid nagu ka mina on tegelenud suusahüpetega. Isegi Tehvandi tornist olen kolm korda alla hüpanud.

Kas teil olid kindlad alad või olite see universaalne spordipoiss, kes tegi kõike?
Pigem individuaalsportlane, jooksmine, suusatamine ja orienteerumine. Pallimängudes olen ka võistelnud, aga vähe. Ükski Tartu maraton ilma minuta ei toimunud, nii kuni kuskil 2000. aasta alguseni. Siis tuli veteranide kergejõustik peale ja mulle öeldi, et kauguses, kõrguses ja sprindis kaob teravus ära, kui selliseid pikki maid teen, ning soovitati mitte osaleda. Ma kartsin ka ise, et äkki saan vigastada või kukun maratonil samal ajal, kui mul on tiitlivõistlustele koht broneeritud.

1982 alustasin suusamaratoniga, mõni aasta neid ei toimunud, aga ma arvan, et üle 20 korra olen käinud küll. Aastatel 1968 ja 1969 läksime oma klassi poistega bussiga Tartu, panime seal suusad jalga ja tulime Otepääle. Olen käinud ka jooksumaratonil Otepäält Elvasse, teinud rattamaratone ja -rallisid üle kümne. Ma arvan, et neid stardikordasid erinevatel aladel kokku on kõvasti üle 50. Kusjuures rulluisumaratonil olen ka käinud.

Mis teile endale siis ikkagi kõige rohkem meelepärane on, kui te osalete kahekümnevõistluses?
Eks ikka tulevad lemmikud välja. Euroopa tasemel olen mitu korda saavutanud ka neljandaid kohti ja ma võin öelda, et see on kettaheite süü, see on minu kirstunael. Aga lemmikud on hüpped, odavise ja tõkkejooksud. Tõkkejooksus on minu vanusegruppide järgi enamik Eesti rekordeid minu nimel.

Kus ja kuidas te trenni teete, kui te valmistute võistlusteks?
Mul on väga hea valmistuda, sest töötan Kohila spordikompleksis. Õues on staadion ja hallis jooksurada olemas. Eraldi treenerit mul ei ole, aga kolleegid nõustavad vahel. Kui ma hüppeid tegema ei lähe, siis jooksen metsas koeraga või sõidan rattaga. Kui vaja kauguses ja kõrguses võistelda, teen hallis trenni.

Kui palju te praegu käite võistlemas?
70-aastaste seas vaatasin edetabelis, et odas olen sel aastal ära visanud kõigi aegade kolmanda tulemuse, nii ka kõrgushüppes. Kaugushüppes olen viies. Teivast tahan veel hüpata. 60-aastaselt hüppasin veel kolm meetrit üle, 65-selt hakkas tervis streikima ja oli palju traumasid. Euroopa tasemel olen ära jäänud ligi viis aastat, aga sellest COVIDi-aega on ka juba kaks ja rohkem. Nüüd tekkis mul uuesti soov minna, kui Euroopas võistlused tulevad. Eesti tasemel on ka väga hea võistelda, sel aastal on seda päris palju tehtud.

Mis see eesmärk teil nüüd 70-aastaselt on?
Ikka mitmevõistlus, üksikalades ma läbi ei löö, sest kõik tulemused on harju keskmised. Aga tahaksin ikka minna rekordeid sihtima. Euroopas on asi natuke ootel ja mitmeid kordi edasi lükkunud. Järgmine aasta tuleb Soomes tiitlivõistlus, kuhu tahaksin kindlasti minna.
Isegi kui ma kehvemaks jään, siis liikuma jään ma ikka – koeraga jalutama või rattaga sõitma. Kui ma olin 65 ja teivast hüpates lihaseid vigastasin, öeldi mulle ka, et miks ma üldse ronin sinna. See pakub veel adrenaliini mulle. Kunagi mõtlesin küll, et kui hakkan alla nelja meetri kaugust hüppama, siis on küll imelik ja aitab, aga praegu tahaks ikka pusida veel.

Milline on teie eredaim hetk spordis?
See kahekümnevõistluse läbimine oli katsumuste rada, see jääb meelde. Ja ühel kümnevõistlusel jäin ma neljandaks, seal oli 54 võistlejat 55-aastaste grupis. Võisteldi kolmes grupis, minu oma sai enne äikest oma alad tehtud. Internet siis juba levis ning mind juba õnnitleti maailmameistriks tuleku puhul, kuigi kaks gruppi olid võistlemata. Tegelikult jäin napilt neljandaks, seesama neetud kettaheide vedas alt. Aga ma ei ole kunagi võistelnud nii paljude konkurentidega kümnevõistluses.

Kuidas te jõuate? Kui ma teid vaatan, siis ma näen, et te särate spordist rääkides.
Eks ta on elustiil nüüd juba, ma ei oskagi muud öelda. Kui jalg on haige ja joosta ei saa, siis ma sõidan rattaga. Kui mõnikord mõni lihas valutab, siis rulluisutan. Ma valin neid alasid. Mul on ka spordikell käe peal ja näen oma samme, aasta keskmine on 12 500 sammu päevas, mis on umbes 10 kilomeetrit liikumist.

Millal te Raplamaale tulite?
1982. aastal kutsus mind üks TPI kaaslane Mahtra metsamajandisse ehitustööde juhatajaks. Tol hetkel ei arvanud ma, et suusatamises nii kõva olen, sest Harjumaal olin keskmik. Maakonda jõudes läksin kohe ülevabariigilisele metsamajandite spartakiaadile, kus sain suusatamises teise koha. Enne medali kätteandmist võeti mind pihile, et ma olevat profisportlane ja kas ikka töötan metsamajandis. Arvati, et olen sisseostetud. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et ma nii kõva vend olen. Siis tuligi välja, et olin Rapla maakonnas suusatamises teine number, seda kuni 1990. aastate alguseni. Siis hakkasid nooremad peale tulema.

Raplamaast nii palju, et parimate sportlaste tunnustamistel olen kümme aastat olnud maakonna parim meesveteran, mitte küll viimastel aastatel. Nüüd hakkan uuesti tegelema, eks siis vaatame.

Viimasena küsin, mis te arvate, kuidas saaks tänapäeva noori rohkem sportima?
Jah, see on probleem. Mina ütleks selle peale, et sõltub palju ka treenerist. Kui ta on atraktiivne ja oskab lastega mänguliselt asju läbi viia, siis tullakse. Kui treener on kuivik, siis võib-olla lapsed ei tule trenni. Aga ma arvan, et meil on tasemel korvpalli-, jalgpalli- ja võrkpallilapsed ja meil ikka on neid häid eestvedajaid.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised